böff. mitte ajada segi pöfiga.

Selleks et valmistada maitsev böff Hispaania moodi ei ole vajalik tunda raketiteadust ega omada kogemust Gordon Bleu kokakoolist. Koorem klassikalisi koostiosi saadetuna loomingulisest lähenemisest ning positiivsest mõtlemises viivad õnneliku lõpuni. 

Värske veisefilee (see sisemine), peenelt puhastet ning seejärel terava noaga käsitsi kuubikuiks hakitud mitte surutud läbi hakkmasina (et säilitada tekstuur ja sööja arusaam asjaolust et tegu on toore-värske lihaga otse noa alt). Sellele lisaks järjekordne käsitöö tulemus - majonees terasinepist, munakollasest, sidrunimahlast ning heast oliiviõlist. Antud etapi läbiviimine on sobilik kätega vehkivatele sportlastele, näiteks tennisist, aerutaja või kabemeister, sest siidise konsistentsiga majoneesilaadse toote kokkukloppimine võtab aega ning nõuab käterammu, higi, verd ja pisaraid. Ausalt. 

Kuniks kaste kõvema kirumise ja visplikolina saatel valmib, on teine teine paar töökaid käsi hakkinud ühe peotäie kappareid, teise marineeritud kurke, pisut šalottsibulat ja värsket estragoni. Ettevalmistet koostisosad segunevad koos maldon-soola, värskelt jahvatet musta pipra, sirtsu tabasco, lusikaotsatäie kurgivedeliku ning (pane nüüd tähele!) mangopüreega (viimase puudumisel püreerida värsket, mõlemal juhul lisada maitse järgi). Halleluuja!

Saabub etapp kus kõik saab üheks, käsitöömajoneesi lisamisel peaks silmas pidama asjaolu et tegu on vedelaima osisega antud roas ning selle üledoseerimine raskendab oluliselt toidu esteetiliselt nauditavat serveerimist. Kes kannatab laseb segul jahedas mõne hetke puhata, kes mitte see leiab kapist säravpuhta metallrõnga (mitte hula vaid see köögis rakendatav, mõõt nt 7,5 cm). 

Kogu see piinarikka käsitöö tulemus tuleks suruda valitud rõngasse. Siinkohal lisaksin ühe nipi isiklikust kogemuste varamust - kui paigaldada böfiga täidetud rõngas esmalt näiteks köögis kasutatavale tavalisele pahtlilabidale (uskuge või mitte aga mul on neid aktiivses kasutuses vähemalt kolm) mõneks ajaks nõrguma, siis saab taldrikule paigaldatav roog hoopis tõhusam.

Serveerimine. Klassikaline ja hädavajalik osis on munakollane, terviklik, tervislik  (soovitavalt öko või free-range) ja kaunis, troonimas liharoal või selle vahetus läheduses, aga piisavalt lähedal et kahvlit sisse lüüas saaks osa mõlemast. Erilised gurmaanid valmistavad sous-vide muna 63 kraadi juures 40 minutit aga see jäägu nende pärisosaks. 

Teine klassikaline osis on väidetavalt röstsai, millega jäägid liualt suhu kühvledada, aga ma pigem ei teeks seda. Mõni hea värske (ja ohutu!) seen imepeenel moel viilutatuna annab kogu kompletile hoopis teise nüansi kui kilepakist röstriga deidile kihutanud Kirde sai. Ausalt. 

Et siis pits viina ja liha kallale? Kuidas kellelegi, mõni õrn Monastrell ehk pehmem punane vein pigem pikendaks selle korraliku väljakutse esitanud roa nautmist sest viinal on rumal komme maitsetundlikust omal moel reguleerida. 

Aga eks valikud on individuaalsed nii et aproveche!

Nikita ja Vitja. Põhineb tõsielul.

Nikita. Ränk pohmell möödundöisest Dom Perignoni rallist välistab silmade avamise Vahemere kohal kiiskavas päikesepaistes. Reibannid ja klaasike lahtunud šampanjat õhtul avatud pudelist on abiks, päev võib alata. Hapu näoga oma kolme telefoni tagasi otsides õnnestub leida kõike muud kui kadunud kommunikatsioonivahendeid. Paari kasti jagu värvikirevat taarat, arusaamatud toidujäätmeid, kellegi Bentley võtmed (ei mäleta et ise sellise oleks ostnud), mõned ropuvõitu ajakirjad, koorem kinnisvarabrožüüre, näpuotsatäis kahtlast valget pulbrit terrassilaual mis osutub hooletu ehitaja poolt maha jäetud kipsipulbriks. Viimane tõdemus saabub kahjuks katse-eksituse meetodil ning toob kaasa valjuhäälse hädakisa ja kirumise, korraks viib mõte isegi meedikute kutsumiseni, aga kus sa kutsud kui telefoni pole võtta. 

Lift viib vaikse surina saatel garaaži, sest muidu sportlikule Nikitale tundub treppide kasutamine hetkeolukorda arvestades liigselt raputav ehk ebatervislik. Kipsitatised sõrmed jätavad liftipeeglile koleda jälje, aga pole hullu, rumeenlastest koristajad peaksid jõudma iga hetk.

Hõbedase mersu esisitme ees vedelevad otsitud telefonid, läbisegi mõne "igaks juhuks" kaasa sebitud veiniga. Feissbuk ja vatsapp jäävad ikkagi kättesaamatuks, sest kadunud asjade nimekeirja lisandub ka autovõti. Bljäääd, ohkab vaene hing ja veab end lifti abil katuseterrassile lootuses seal leida feng ja shui ja ehk midagi olukorda leevendavat veel. Näiteks õhtul kaasa sebitud Poola tšikk, kes esmavaatlusel paistis üsna vinks-vonks ja nitševoo kuid lõpptulemusena osutus siiski lärmakamaks kui eeldada võis. Sellest võiks vähemalt nii palju tolku olla et külm jää ja jahutet jook jõuaksid tema abiga harmoonilise kooslusena lauale. 

Aga ei. Majas valitseb pisut räpane ja läppunud tühjus koos vaikusega. Isegi kella pole kuulda, imestab Nikita, kuid siis meenub talle et tegu on siiski elektrooniliste ajanäitajatega, ja kellel seda kuradi kella praegu üldse peaks vaja olema.

Võtmed, telefon, peaparandus, kerge lantš sõpradega (juhul kui mõni neist peaks juba väljumiskõlbulik olema) on asjad antud hetkel tähtsusjärjekorras. Surnud ring, bljääd, avastab Nikita. Võtmeta ei saa liigelda, telefonid luku taga - seega jääb ka suhtlus ära... Ainus pääsetee paistab olema tervisliku olukorra parendamine kuid vaevarikas käik kööki lõpeb fiaskoga. Külmkapis terendab vaid karbike kalamarja ja mõned redised (kes need küll otsis ja miks???), unistus kihisevast šampanjapokaalist selleks jääbki. Aaa, autos peaks mõned veinid vedelema! Liftinupule vajutades meenub et karma on ikkagi bitch. Võti...

Vitja. Närviline sööst mööda pühapäevahommikust vene supermarketit leidmaks värskemapoolset saia ning soodushinnaga pea et laksatiivset õlut selle allaloputamiseks. Maalritöiselt värvikirev töörõivas veel üll, sest Nikita villas aset leidnud "õnnetuse" tagajärjed tuli likvideerida enne kui noorhärra vanemad kodumaalt tagasi jõuavad. Seega jäi vahele terve nädalavahetus koos kõigi kaunite plaanidega vahvast ämmavabast kalapüügist koos mõne sõbra ja Sharushka viinaga. 

Münte vihaselt mühisedes taskusse toppides leiab vaese Vitja käsi sealt Ford Sierraga mitteühilduva autovõtme mis ebavajalikuks tunnistatuna leiab oma lõpu muu rämpsu seas. Karma on bitch...

flashback. spaania haiku.

Tulin linnast, Pealinnast. Ammu. Feebruar, öö, lumesadu, jõhkralt külm. Õnneks koju vedanud buss oli soe. Kodupeatus. Talvine Tähtvere. Karm kui tundra. Poolkilomeeter elujäämisjooksu, kulmud jäävabaks, lumi saabastelt ja tuppa. Küdev-kuldselt hõõguv ahi ja kaks kallist, kolmas silma eest varjatult ootamas, selle ees voodimadratsil. Mida veel tahta? Ajamasinat?

Ajajoon. Pildiline.

Selleks et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Püsilugejatele kerge infarkti tekitanud blogimispausi tausta moodustab rida ettearvamatuid sündmusi ja vahejuhtumeid, näiteks kalli kodumaa külastamine aastatepikkuse pausi järel. Lisame sellele pisut või natuke rohkem tööd ja tulemus on käes. Rüperaalis veedetud aega jagus vaid Eestimaiste meinstriim-uudisportaalide üksluiste ja korrektuuri järele karjuvate uudisnuppude lugemiseks (ps mõnikord jääb mulje et toimetajad on portaali avalehe pdf-formaadis üles laadinud ning selle sinna päevadeks unustanud, la vida loca, Eesti Meedia o que?)

Aga see selleks. Lõpetame äsjaalustatud virisemise. Näitame parem pilte. 

Tõsi ta on, ka nädalane puhkus annab tuhat ja üks võimalust ennast kööki sättida. Mis sellest, et sisetunne ja motivatsioon hoopis teistsuguseid signaale annavad. Aga - kodune kokkamine headele sõpradele on alati in ja väga hipsterlik neil päevil, suisa trendikas. Eriti meeldivaks muutub see siis, kui kokandus leiab aset sõprade köögis, kus koristamine ja abitööd toimuvad kui võluväel.   

Selleks et jõuda kallile kodumaale ning anda lörtsisele LennartMeri lennujaama parklaasfaltile suud tuleb läbida mõned kehalised ja vaimsed testid. Näiteks vahemaandumine  väidetavalt Saksamaal, kus lennujaam on pargitud hüljatud laudahoonesse, selle ümber tegutseb Cobra 11, ootesaalis kostab vaid Michael Wendleri (tundud šlaagerdaja) muusika ning õhustikust on tunda, et oled populaarse dokfilmi "7 naist nahkpükstes" kodumaal. 

Kui jaama pea et ainus puhvet uksed lahti veab, vaatab menüüs vastu puhas klassika mida lugejate tervise huvides ei hakka kirjeldama, vaadake parem pilti. 

Kõhutõbi jääb õnneks ära nii et kodumaiste euroametnike ebaviisaka kamba järal lennukisse ronimine tundub ok. 

Ja siis sa jõuad Eestisse. Jätad seinale endast pisikese märgi ning liitud kodudesse ruttava tigedavõitu rahvamassiga. Kohvrid üle varvaste, kerge küünarnukk ribides, tige nohin kuklas kui korraks seisatad. Madre mia! On asju mis ikka ja jälle panevad imestama. Kas on viga 9 kuud kestvas sitas suusailmas või milleski muus, aga stressist tulvil üldpilt on hirmutav. Krooniks kujuneb Rimi vahva kassiir, kes igasuguse suhtlemisvõimeta suudab teda häiriva kliendi ebatsensuurseid väljendeid kasutamata saata piisavalt tumedasse piirkonda. "Ma olen kodus..." arusaam on kiire tekkima.    

Selleks et ellu jääda on tarvilik toituda. Iga korralik Tartu hipster teab, et lausa kohustuslik (ma ei maini kui trendikas) on lõunaks konsumeerida üks aparaaditehase päevapraad. Sest hind on olematu ja KÕIK ju teevad seda. Pikkade sallide sahin, ammendav ülevaade viimase nädala habemepügamistrendidest, Karlova kaltsukate moedemm, prillita halvasti nähtav kogus seakaelakarrit, ja seda kõike vaid kolme ja poole euro eest! Pole paha ütleks klassik. 

Et tartlaste tuju lõplikult mitte ära rikkuda ütlen vaid, et hind, kvaliteet ja kvantiteet olid kenast paigas...

Jätk. Moon. Suur tänu teejuhile, omal jalal ja kindla sihita sellist kohta üles ei leiaks. Lammas kui kotlett päevapraena, pea et 2 korda kallim kui Tartu hipsterilõksude pakkumised, aga hinnal on ka põhjus. Näiteks kvaliteet ja visuaalia. Respekt. Lisame siia viisakamapoolse kohaliku õlle ning päev ongi tehtud. 

Muuseas, õllest kui sellisest rääkides siis sügav kaastunne kõigile selle joogi tarbijatele sealmail, nii ebaõiglast hinda pole mu silm pikka aega näinud. Ning kui tahad toidu kõrvale veel klaasi veinigi võtta siis hakkab rahakott lihtsalt nutma. Sama juhtub ka kaubanduses sarnaseid tooteid valides. Palju õnne JüriRatas ja muud aktsiisidebiilikud, hea töö! 

Iga hea asi saab kord otsa ning kahjuks juhtub see ka puhkamisega. Järjekordne õnnetu vahemaandumistoit, edasilükatud kojulend ja lõpuks bienvenido!

Edasi esitame slaidišõu vahepealsest töisest poolest. 

Informatsiooniks - pildil olevast kammeljast saab 4 fileed, mida on võimalik madalal temperatuuril veevannis valmistada. Ja siis asetada taldrikule kus ootab ees wasabine-mesine-vaniljene kalapuljong ning lisanditena liituvad blanšeeritud vetikad magushapu kastme ning rohelise paprika julienne'iga. Mõni edamame-uba juurde ja head isu. 

Kala peab ju kuskilt tulema. Üks võimalus on sadam. Mida päev edasi seda kirjumaks pilt läheb. Ilus. 

Kui kala ei ole käe pärast kõlbab kokkamiseks ka kaheksajalg, täpsemalt tema väiksem, palju väiksem variant. Ütleme et beebikaheksajalg. Kui lisada kiirblanšeeritud mereelukale apelsinikoorejulienne, avokaado, rohelist paprikat, limocellos osmotiseeritud (loodan et sõna sai ok) punast sibulat ning salapärane seesamivihjega kaste ongi toit valmis. 

Krevett. Denia krevett. Kohalike tärnirestoranide lemmik. Kallim kui kuld (kui võtta tarvituskõlbliku lihakeha kaal). Aga nagu varem korduvalt mainitud siis kvaliteet ja ainulaadsus on kalli kõlaga sõnad. Fakt. 

Gillardeau nr 2. Rohelise õuna ja selleri vahus. Taldrik mis mind pikemaks ajaks kodusele režiimile saatis. Siit moraal - kui sul on kiire, siis parem ära proovi austreid ilma turvakindata avada. Tõestatud.

Mõnikord peab ka köögipersonal sööma. Ja kui selle hulgas juhtub olema itaallasest pitsakokk siis võib vahest isegi hästi minna. Kohe kenasti, nagu päike ja meri ja terrass ja lauatäis viisakat toitu. 

Lõpuks. Kui pitsakokk puhkab peavad amatöörid asja üle võtma, ka need kes kööki astudes teatasid et igasugune pitsakogemus puudub ja üldse. Aga inimene õpib kogu elu, kas pole?
Tänan.

ühe menüü lugu

Selleks, et valmistada sõbrapäevale kohane  maitsev erimenüü, pole vaja muud kui korralikku kööki, paari kokka, ühte nõudepesijat, lauatäit parimaid toiduaineid ning aega. Palju aega. 

Step one. Kööki astub kalamüüja kelle toodud kastides sulav jää jätab veejälje üle kogu restorani. Hommikune koristaja ja esimene ettekandja ei ole just üle liia õnnelikud ning loomulikult annavad sellest valjul häälel teada. Mõnikord kohe tahaks et köögil oleks suletav uks, aga no kus. 

Kolumbialasest külmaköögikokk kakub toodud kastid lahti nii et penoplasti lendab kui lund lumekahurist, tervitab kõiki elusaid mereelukaid nimepidi ja konstateerib toodu kvali- ja kvantiteedi. Kaubatooja tänab vaikides kõiki kõrgemaid, sest köögil pretensioone ei ole, pühib hirmuhigi ning üritab välja hiilida, sest söögisaali maha jäetud jälg nõuab selgitusi. 

Step two. 4 käiku menüüd, neist 3 mereannipõhised. Juba esimene neist pakub hispaanlasest endisele mereannirestorani peakokale piisavalt peamurdmist. Austrid. Täpsemalt nende avamine. Isiklikust noakotist leitud tangid ja erivahendid ei paista abiks olema, kõrvalseisjatel tekib kiire küsimus  end profina esitlenud esineja pädevuses. Pärast paariminutist ootust võtab kuumaköögi kokk igavuse peletamiseks peotäie austreid enda kätte ja avab, puhastab ning paigaldab serveerimisalusele viie minutiga terve tosina. Stressist higisel ja näost punetaval hispaanlasel on selleks ajaks õnnestunud mõrvata üks ning muuta äraviskamisvääriliseks kaks, rikkuda ära mõned koorikloomade söömiseks tarvitatavad kahvlid ning lubada kohest töölt lahkumist kui sedavõrd raskete ülesannete jagamine jätkub. 

Austrite katteks kasutatav teravapoolne rohelise õuna ja vanilje vaht on köögirobotis vaikselt valmis saanud nii et jääb üle vaid serveerida. Vahus kohtuvad rohelised õunad, vaniljeekstrakt, laimimahl, pisut puudersuhkrut, wasabipulber ja sojaletsitiin. Puhtad ja karbi küljest lahti lõigatud austrid asetuvad jääga täidetud taldrikule, katteks õunavaht ning kirsiks tordil mõni värske söödav õis.

Step three. Ceviche. Corvinast. Valgest meeldivalt tihedalihalisest kalast. Antud roa valmistamiseks pole vaja muud kui üht käed rüpes istuvat columbianot kellele alljärgnev töö delegeerida, peotäit koriandrit, head šalottsibulat, laimimahla, sool-pipart ja kausikest värskete vaarikatega. Osised tuleks olulisuse järjekorras peeneks hakkida (kui kolumbialast kohe võtta ei ole siis tuleb ise teha, ja väga ettevaatlikult, sest kasutatav nuga peab olema TERAV) ja seejäral vaarikaist vabanenud kausis kokku segada. Kogu lugu. Tänu pisikese eelroa mõõdus metallrõnga käepärast olemisele on serveerimine puhas lapsemäng.

Step four. Risotto. Keegi Rokiti nimeline kodanik koostas peedist pesumasinale trumli, kuid tuleb tunnistada et see pole ainus tee ning mainitud juurviljale on olemas ka alternatiivseid rakendusi. Näiteks koos rosmariini ja palsamiäädikaga keedetuna ja seejärel püreerituna, riisiroa lisandina.
Kui teatav kogus riisi saab kergelt röstitud ja valge veini pluss kalapuljongiga hauduma jäetud, on paras aeg mõne viisakama kreveti koorimiseks ning tükeldamiseks. Sõltuvalt sööjate arvust võiks mereelukaid olla 4-5 tükki tarbija kohta. Ja palun värskeid, sest riknenud krevett toidus on üks vahvamaid võimalusi seedeprotsesside käivitamisel turbonupu litsumiseks.

Hakitud krevetid, peotäis peeneks peenelt hakitud peterselli ning paar lusikatäit äsjavalminud peedipüreed liituvad riisiga ning saavad üheks. Sool on personaalne lisand ehk lisatav kogus sõltub koka visioonist ja eesmärgist. Kui riisi kuumutamise algusest on kulunud minutit viisteist, on aeg lisada mõni kuubik head võid ja see korralikult sisse segada. Mõni hetk hiljem tundub riis pea-aegu al dente, nüüd läheb juurde mehine peotäis riivitud parmesani ning pott tuleb tulelt. Pärast hoogsat läbisegamist jääb risotto hetkeks katte alla puhkama, täpselt nii kauaks kui kulub aega kõvemast mandliturronist paari lusikatäie peene puru hakkimiseks. Kui turron ei juhtu käe pärast olema võib läbi ajada ka suhkrustet mandlite või röstitud mandlijahu-pruuni suhkru sulatisega. Mainitud mandlisegu on vajalik serveerimise lõpetamiseks, taldrikule asetatud risottole garneeringuks. Kõlab magus, aga maitseb nagu peab, sõbrapäevaselt.

Grande finale. Kodune pulgajäätis, mille sisuks kreemine kookose-vanilje-kannikesemaitseline koorejäätis, katteks parema sordi tume šokolaad Valorilt, serveerimisel abiks kalaroast üle jäänud vaarikad. Saatjaks klaasike roosat Dom Perignoni...Aproveche!!!

Loodan, et möödunud püha oli meeleolukas!

Lambast. uuesti. teisiti.

Klassikaline karree, sellises vahvas koduses vormis. Ei mingit suuremat peenutsemist või peenhäälestust, koduseks laupäevalõunaks materjali aga küll. 

Mainitud roa valmistamiseks fotol viidatud moel pole tarvis muud, kui korralikku lambatükki (vaadeldes fotot või veelgi parem, seda oma lihunikule näidates, ostate kindlasti õige tüki), peotäit spinatit, seedriseemneid, kirsstomatit, paar pastinaaki, seesamiseemneid (soovituslik, tegu on allergeense toiduainega). Lisaks tihedam portveini-musta ploomi kaste. Ja ongi kogu lugu. 

Aga alustame algusest. Hoiatan, et tegu on lihtsa pooletunnise valmistusajaga taldrikuga, kurb aga tõsi kuid suurem veinikonsumeerimine kokkamise käigus jääb ära. See tuleks läbi viia eelnevalt kastet kokku keetes, aga sel juhul võib roa faintuuning ja taldrikule asetamine kahjustatud saada, nii et jätame selle kena pehmemaloomulise monastrelli söögi kõrvale. 

Järjekord.

Kaste. Peotäis musta ploomi, mõni kooritud šalott, nelk, pisut kaneeli, birds-eye tšilli, must pipar, loorber, sool ja pisut head õli saavad kuumas potis kokku ja vahetavad kogemusi ning maitseid. Kui tundub et on paras aeg, lisanduvad seltskonda portvein (magusam) ja palsamiäädikas (tume). Keetmise pikendamiseks ning maitsete ühtlustamiseks võib lisada sortsu punaveini, aga ettevaatlikult (vaata ka eelnevas lõigus osutatud hoiatust). Kui kogus kenasti kokku keenud ehk algselt tahkemad osised on oma struktuuri muutnud, on aeg kogu segu blenderdada ning läbi sõela uude potti suruda. Kui tulemus on häirivalt vedel, võib seda sobival moel paksendada.

Lammas. Pildil onUus-Meremaist päritolu tallekarree, aga see ei ole just must-have, sobib ilmselt ka iga teine kättesaadav, peamine et ei oleks liigset "kasukat". Nagu tavaliselt tuleks liha kõigest liigsest puhastada. Esiteks on niimoodi lihtsam tarbida, teiseks näeb parem välja ka. Meelepäraseks portsioneeritud lambatükid võiks pannil markeerida (ok, pruunistada) ning jätta hetkeks puhkama. Sool ja pipar on juba loomulikult omal kohal, eks?

Pastinaak. Üllatavalt meeldiv aedvili. Saab potis kerges õlis kauni värvi, seejärel lisandiks tähtaniisi, musta terapipart, näpuotsatäie pruuni suhkrut ning klaasikese magusamat valget veini. Kui tundub, et kannatab konsumeerimist, võib samuti kõrvale oma tähetundi ootama tõsta. 

Spinat. Tilk õli kuumale pannile, spinat, tundlik kogus sidrunimahla ning lõpuks, kui spinat oma mahust enamuse kaotanud on kuid veel ei kõrbe, seedriseemned. Segame läbi ja asetame taaskord kõrvale. 

Halleluuja, kaua oodatud hetk on käes. Veinil punn maha ja ... jätame ka selle korraks kõrvale, nukralt ohates aga siiski, hingama. 

Taaskord lammas. Kes seesamit ei karda, võib pruunistet karree seemnetes paneerida (muna kasutamine antud protsessis on vabatahtlik kuid paistab töötavat). Seejärel läheb lammas koos pastinaagiga kuuma ahju järelküpsema, aga see on lühike laul, sest karre tundub olema parim kui värviks on roosa ehk valmidusastmeks medium ehk al punto. 

Taldrik. Sellele kaste vabalt valitud vormis, viisakalt vormistatud koorem spinatisegu, sellele omakorda kuumas õlis kergelt küpsenud kirsstomatid (näete, ei läinudki meelest ära et need ka ette nähtud olid). Nüüd ettevaatlikult ja kuumakindlate kinnaste abiga pann ahjust ja vormistamine võib lõppeda. Kujundus ja küljendus sõltub iga konkreetse koka käekirjast.

Lammas, söö või ise.

Vabandused blogimispausi pärast

keskenduvad - aplaus ja lilled - tööle.
Et armas püsilugeja täpsema pildi saaks, lisan mõne amatöörfoto aastavahetusel serveeritud menüüst, kirjelduse loomulikult ka, ärge muretsege.

Selleks, et valmistada ca 135 EUR väärt meeleolukas ülevaatemenüü, pole tarvis muud, kui lihtsalt tuua lauale alljärgnevad road:

1. Et õhtu ladusamalt laabuks, oleks viisakas saabujatele üks tervitusjook (nt Veuve Clicquot Brut) pakkuda, saatjaks hanemaksa-lollipop kõrvetet suhkrukaramellis.

2. Siis näiteks Gillardeau auster, serveerituna rohelise õuna- ja Tahiti vanilje ceviche's.

3. Ja siis peakokkade nägemus kohalikust gurmee-meretoidust, Denia punase kreveti ravioli (tõe huvides mainin, et taignatootest on lood miilide kaugusel, katvat rolli kandis punapeedi-, väikse saladuse-  ja mereannipuljongi želatiin).

4. Ibiza sinine homaar, serveerituna seepiatindisel foccaccial, shiso-pesto ja pisikese citronette'iga

NB siit edasi läks erakorraliselt kiireks, sestap pildimaterjal sisuliselt puudub. Vabandust.

5. Madalal temperatuuril (bain-marie) küpsenud kammeljafilee merevetika-spagettide, edamame-ubade ja wasabikastmega. Saatjaks frititud lootos.

6. Maitsemeelte puhastamiseks rabarberi ja Berlucchi Rose sorbet.

7. Black angus sisefilee foie gras profiterooli ja rosmariini-polenta kastmega.

8. Veuve Clicquote risotto 24-kraadise kullalehe ja beluuga kaaviariga.

9. Vürtsine šokolaadibiskviit safranijäätise, tubakajäätise ja suitsuse punaveiniželeega.

10. Kohaliku kombe kohaselt kl 24 12 viinamarja ja kogu lugu.

Eelmainitud menüü serveerus 65-le külalisele ja 2,5 tunni jooksul. Halleluuja!!!