böff. mitte ajada segi pöfiga.

Selleks et valmistada maitsev böff Hispaania moodi ei ole vajalik tunda raketiteadust ega omada kogemust Gordon Bleu kokakoolist. Koorem klassikalisi koostiosi saadetuna loomingulisest lähenemisest ning positiivsest mõtlemises viivad õnneliku lõpuni. 

Värske veisefilee (see sisemine), peenelt puhastet ning seejärel terava noaga käsitsi kuubikuiks hakitud mitte surutud läbi hakkmasina (et säilitada tekstuur ja sööja arusaam asjaolust et tegu on toore-värske lihaga otse noa alt). Sellele lisaks järjekordne käsitöö tulemus - majonees terasinepist, munakollasest, sidrunimahlast ning heast oliiviõlist. Antud etapi läbiviimine on sobilik kätega vehkivatele sportlastele, näiteks tennisist, aerutaja või kabemeister, sest siidise konsistentsiga majoneesilaadse toote kokkukloppimine võtab aega ning nõuab käterammu, higi, verd ja pisaraid. Ausalt. 

Kuniks kaste kõvema kirumise ja visplikolina saatel valmib, on teine teine paar töökaid käsi hakkinud ühe peotäie kappareid, teise marineeritud kurke, pisut šalottsibulat ja värsket estragoni. Ettevalmistet koostisosad segunevad koos maldon-soola, värskelt jahvatet musta pipra, sirtsu tabasco, lusikaotsatäie kurgivedeliku ning (pane nüüd tähele!) mangopüreega (viimase puudumisel püreerida värsket, mõlemal juhul lisada maitse järgi). Halleluuja!

Saabub etapp kus kõik saab üheks, käsitöömajoneesi lisamisel peaks silmas pidama asjaolu et tegu on vedelaima osisega antud roas ning selle üledoseerimine raskendab oluliselt toidu esteetiliselt nauditavat serveerimist. Kes kannatab laseb segul jahedas mõne hetke puhata, kes mitte see leiab kapist säravpuhta metallrõnga (mitte hula vaid see köögis rakendatav, mõõt nt 7,5 cm). 

Kogu see piinarikka käsitöö tulemus tuleks suruda valitud rõngasse. Siinkohal lisaksin ühe nipi isiklikust kogemuste varamust - kui paigaldada böfiga täidetud rõngas esmalt näiteks köögis kasutatavale tavalisele pahtlilabidale (uskuge või mitte aga mul on neid aktiivses kasutuses vähemalt kolm) mõneks ajaks nõrguma, siis saab taldrikule paigaldatav roog hoopis tõhusam.

Serveerimine. Klassikaline ja hädavajalik osis on munakollane, terviklik, tervislik  (soovitavalt öko või free-range) ja kaunis, troonimas liharoal või selle vahetus läheduses, aga piisavalt lähedal et kahvlit sisse lüüas saaks osa mõlemast. Erilised gurmaanid valmistavad sous-vide muna 63 kraadi juures 40 minutit aga see jäägu nende pärisosaks. 

Teine klassikaline osis on väidetavalt röstsai, millega jäägid liualt suhu kühvledada, aga ma pigem ei teeks seda. Mõni hea värske (ja ohutu!) seen imepeenel moel viilutatuna annab kogu kompletile hoopis teise nüansi kui kilepakist röstriga deidile kihutanud Kirde sai. Ausalt. 

Et siis pits viina ja liha kallale? Kuidas kellelegi, mõni õrn Monastrell ehk pehmem punane vein pigem pikendaks selle korraliku väljakutse esitanud roa nautmist sest viinal on rumal komme maitsetundlikust omal moel reguleerida. 

Aga eks valikud on individuaalsed nii et aproveche!

Nikita ja Vitja. Põhineb tõsielul.

Nikita. Ränk pohmell möödundöisest Dom Perignoni rallist välistab silmade avamise Vahemere kohal kiiskavas päikesepaistes. Reibannid ja klaasike lahtunud šampanjat õhtul avatud pudelist on abiks, päev võib alata. Hapu näoga oma kolme telefoni tagasi otsides õnnestub leida kõike muud kui kadunud kommunikatsioonivahendeid. Paari kasti jagu värvikirevat taarat, arusaamatud toidujäätmeid, kellegi Bentley võtmed (ei mäleta et ise sellise oleks ostnud), mõned ropuvõitu ajakirjad, koorem kinnisvarabrožüüre, näpuotsatäis kahtlast valget pulbrit terrassilaual mis osutub hooletu ehitaja poolt maha jäetud kipsipulbriks. Viimane tõdemus saabub kahjuks katse-eksituse meetodil ning toob kaasa valjuhäälse hädakisa ja kirumise, korraks viib mõte isegi meedikute kutsumiseni, aga kus sa kutsud kui telefoni pole võtta. 

Lift viib vaikse surina saatel garaaži, sest muidu sportlikule Nikitale tundub treppide kasutamine hetkeolukorda arvestades liigselt raputav ehk ebatervislik. Kipsitatised sõrmed jätavad liftipeeglile koleda jälje, aga pole hullu, rumeenlastest koristajad peaksid jõudma iga hetk.

Hõbedase mersu esisitme ees vedelevad otsitud telefonid, läbisegi mõne "igaks juhuks" kaasa sebitud veiniga. Feissbuk ja vatsapp jäävad ikkagi kättesaamatuks, sest kadunud asjade nimekeirja lisandub ka autovõti. Bljäääd, ohkab vaene hing ja veab end lifti abil katuseterrassile lootuses seal leida feng ja shui ja ehk midagi olukorda leevendavat veel. Näiteks õhtul kaasa sebitud Poola tšikk, kes esmavaatlusel paistis üsna vinks-vonks ja nitševoo kuid lõpptulemusena osutus siiski lärmakamaks kui eeldada võis. Sellest võiks vähemalt nii palju tolku olla et külm jää ja jahutet jook jõuaksid tema abiga harmoonilise kooslusena lauale. 

Aga ei. Majas valitseb pisut räpane ja läppunud tühjus koos vaikusega. Isegi kella pole kuulda, imestab Nikita, kuid siis meenub talle et tegu on siiski elektrooniliste ajanäitajatega, ja kellel seda kuradi kella praegu üldse peaks vaja olema.

Võtmed, telefon, peaparandus, kerge lantš sõpradega (juhul kui mõni neist peaks juba väljumiskõlbulik olema) on asjad antud hetkel tähtsusjärjekorras. Surnud ring, bljääd, avastab Nikita. Võtmeta ei saa liigelda, telefonid luku taga - seega jääb ka suhtlus ära... Ainus pääsetee paistab olema tervisliku olukorra parendamine kuid vaevarikas käik kööki lõpeb fiaskoga. Külmkapis terendab vaid karbike kalamarja ja mõned redised (kes need küll otsis ja miks???), unistus kihisevast šampanjapokaalist selleks jääbki. Aaa, autos peaks mõned veinid vedelema! Liftinupule vajutades meenub et karma on ikkagi bitch. Võti...

Vitja. Närviline sööst mööda pühapäevahommikust vene supermarketit leidmaks värskemapoolset saia ning soodushinnaga pea et laksatiivset õlut selle allaloputamiseks. Maalritöiselt värvikirev töörõivas veel üll, sest Nikita villas aset leidnud "õnnetuse" tagajärjed tuli likvideerida enne kui noorhärra vanemad kodumaalt tagasi jõuavad. Seega jäi vahele terve nädalavahetus koos kõigi kaunite plaanidega vahvast ämmavabast kalapüügist koos mõne sõbra ja Sharushka viinaga. 

Münte vihaselt mühisedes taskusse toppides leiab vaese Vitja käsi sealt Ford Sierraga mitteühilduva autovõtme mis ebavajalikuks tunnistatuna leiab oma lõpu muu rämpsu seas. Karma on bitch...

flashback. spaania haiku.

Tulin linnast, Pealinnast. Ammu. Feebruar, öö, lumesadu, jõhkralt külm. Õnneks koju vedanud buss oli soe. Kodupeatus. Talvine Tähtvere. Karm kui tundra. Poolkilomeeter elujäämisjooksu, kulmud jäävabaks, lumi saabastelt ja tuppa. Küdev-kuldselt hõõguv ahi ja kaks kallist, kolmas silma eest varjatult ootamas, selle ees voodimadratsil. Mida veel tahta? Ajamasinat?

Ajajoon. Pildiline.

Selleks et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Püsilugejatele kerge infarkti tekitanud blogimispausi tausta moodustab rida ettearvamatuid sündmusi ja vahejuhtumeid, näiteks kalli kodumaa külastamine aastatepikkuse pausi järel. Lisame sellele pisut või natuke rohkem tööd ja tulemus on käes. Rüperaalis veedetud aega jagus vaid Eestimaiste meinstriim-uudisportaalide üksluiste ja korrektuuri järele karjuvate uudisnuppude lugemiseks (ps mõnikord jääb mulje et toimetajad on portaali avalehe pdf-formaadis üles laadinud ning selle sinna päevadeks unustanud, la vida loca, Eesti Meedia o que?)

Aga see selleks. Lõpetame äsjaalustatud virisemise. Näitame parem pilte. 

Tõsi ta on, ka nädalane puhkus annab tuhat ja üks võimalust ennast kööki sättida. Mis sellest, et sisetunne ja motivatsioon hoopis teistsuguseid signaale annavad. Aga - kodune kokkamine headele sõpradele on alati in ja väga hipsterlik neil päevil, suisa trendikas. Eriti meeldivaks muutub see siis, kui kokandus leiab aset sõprade köögis, kus koristamine ja abitööd toimuvad kui võluväel.   

Selleks et jõuda kallile kodumaale ning anda lörtsisele LennartMeri lennujaama parklaasfaltile suud tuleb läbida mõned kehalised ja vaimsed testid. Näiteks vahemaandumine  väidetavalt Saksamaal, kus lennujaam on pargitud hüljatud laudahoonesse, selle ümber tegutseb Cobra 11, ootesaalis kostab vaid Michael Wendleri (tundud šlaagerdaja) muusika ning õhustikust on tunda, et oled populaarse dokfilmi "7 naist nahkpükstes" kodumaal. 

Kui jaama pea et ainus puhvet uksed lahti veab, vaatab menüüs vastu puhas klassika mida lugejate tervise huvides ei hakka kirjeldama, vaadake parem pilti. 

Kõhutõbi jääb õnneks ära nii et kodumaiste euroametnike ebaviisaka kamba järal lennukisse ronimine tundub ok. 

Ja siis sa jõuad Eestisse. Jätad seinale endast pisikese märgi ning liitud kodudesse ruttava tigedavõitu rahvamassiga. Kohvrid üle varvaste, kerge küünarnukk ribides, tige nohin kuklas kui korraks seisatad. Madre mia! On asju mis ikka ja jälle panevad imestama. Kas on viga 9 kuud kestvas sitas suusailmas või milleski muus, aga stressist tulvil üldpilt on hirmutav. Krooniks kujuneb Rimi vahva kassiir, kes igasuguse suhtlemisvõimeta suudab teda häiriva kliendi ebatsensuurseid väljendeid kasutamata saata piisavalt tumedasse piirkonda. "Ma olen kodus..." arusaam on kiire tekkima.    

Selleks et ellu jääda on tarvilik toituda. Iga korralik Tartu hipster teab, et lausa kohustuslik (ma ei maini kui trendikas) on lõunaks konsumeerida üks aparaaditehase päevapraad. Sest hind on olematu ja KÕIK ju teevad seda. Pikkade sallide sahin, ammendav ülevaade viimase nädala habemepügamistrendidest, Karlova kaltsukate moedemm, prillita halvasti nähtav kogus seakaelakarrit, ja seda kõike vaid kolme ja poole euro eest! Pole paha ütleks klassik. 

Et tartlaste tuju lõplikult mitte ära rikkuda ütlen vaid, et hind, kvaliteet ja kvantiteet olid kenast paigas...

Jätk. Moon. Suur tänu teejuhile, omal jalal ja kindla sihita sellist kohta üles ei leiaks. Lammas kui kotlett päevapraena, pea et 2 korda kallim kui Tartu hipsterilõksude pakkumised, aga hinnal on ka põhjus. Näiteks kvaliteet ja visuaalia. Respekt. Lisame siia viisakamapoolse kohaliku õlle ning päev ongi tehtud. 

Muuseas, õllest kui sellisest rääkides siis sügav kaastunne kõigile selle joogi tarbijatele sealmail, nii ebaõiglast hinda pole mu silm pikka aega näinud. Ning kui tahad toidu kõrvale veel klaasi veinigi võtta siis hakkab rahakott lihtsalt nutma. Sama juhtub ka kaubanduses sarnaseid tooteid valides. Palju õnne JüriRatas ja muud aktsiisidebiilikud, hea töö! 

Iga hea asi saab kord otsa ning kahjuks juhtub see ka puhkamisega. Järjekordne õnnetu vahemaandumistoit, edasilükatud kojulend ja lõpuks bienvenido!

Edasi esitame slaidišõu vahepealsest töisest poolest. 

Informatsiooniks - pildil olevast kammeljast saab 4 fileed, mida on võimalik madalal temperatuuril veevannis valmistada. Ja siis asetada taldrikule kus ootab ees wasabine-mesine-vaniljene kalapuljong ning lisanditena liituvad blanšeeritud vetikad magushapu kastme ning rohelise paprika julienne'iga. Mõni edamame-uba juurde ja head isu. 

Kala peab ju kuskilt tulema. Üks võimalus on sadam. Mida päev edasi seda kirjumaks pilt läheb. Ilus. 

Kui kala ei ole käe pärast kõlbab kokkamiseks ka kaheksajalg, täpsemalt tema väiksem, palju väiksem variant. Ütleme et beebikaheksajalg. Kui lisada kiirblanšeeritud mereelukale apelsinikoorejulienne, avokaado, rohelist paprikat, limocellos osmotiseeritud (loodan et sõna sai ok) punast sibulat ning salapärane seesamivihjega kaste ongi toit valmis. 

Krevett. Denia krevett. Kohalike tärnirestoranide lemmik. Kallim kui kuld (kui võtta tarvituskõlbliku lihakeha kaal). Aga nagu varem korduvalt mainitud siis kvaliteet ja ainulaadsus on kalli kõlaga sõnad. Fakt. 

Gillardeau nr 2. Rohelise õuna ja selleri vahus. Taldrik mis mind pikemaks ajaks kodusele režiimile saatis. Siit moraal - kui sul on kiire, siis parem ära proovi austreid ilma turvakindata avada. Tõestatud.

Mõnikord peab ka köögipersonal sööma. Ja kui selle hulgas juhtub olema itaallasest pitsakokk siis võib vahest isegi hästi minna. Kohe kenasti, nagu päike ja meri ja terrass ja lauatäis viisakat toitu. 

Lõpuks. Kui pitsakokk puhkab peavad amatöörid asja üle võtma, ka need kes kööki astudes teatasid et igasugune pitsakogemus puudub ja üldse. Aga inimene õpib kogu elu, kas pole?
Tänan.

ühe menüü lugu

Selleks, et valmistada sõbrapäevale kohane  maitsev erimenüü, pole vaja muud kui korralikku kööki, paari kokka, ühte nõudepesijat, lauatäit parimaid toiduaineid ning aega. Palju aega. 

Step one. Kööki astub kalamüüja kelle toodud kastides sulav jää jätab veejälje üle kogu restorani. Hommikune koristaja ja esimene ettekandja ei ole just üle liia õnnelikud ning loomulikult annavad sellest valjul häälel teada. Mõnikord kohe tahaks et köögil oleks suletav uks, aga no kus. 

Kolumbialasest külmaköögikokk kakub toodud kastid lahti nii et penoplasti lendab kui lund lumekahurist, tervitab kõiki elusaid mereelukaid nimepidi ja konstateerib toodu kvali- ja kvantiteedi. Kaubatooja tänab vaikides kõiki kõrgemaid, sest köögil pretensioone ei ole, pühib hirmuhigi ning üritab välja hiilida, sest söögisaali maha jäetud jälg nõuab selgitusi. 

Step two. 4 käiku menüüd, neist 3 mereannipõhised. Juba esimene neist pakub hispaanlasest endisele mereannirestorani peakokale piisavalt peamurdmist. Austrid. Täpsemalt nende avamine. Isiklikust noakotist leitud tangid ja erivahendid ei paista abiks olema, kõrvalseisjatel tekib kiire küsimus  end profina esitlenud esineja pädevuses. Pärast paariminutist ootust võtab kuumaköögi kokk igavuse peletamiseks peotäie austreid enda kätte ja avab, puhastab ning paigaldab serveerimisalusele viie minutiga terve tosina. Stressist higisel ja näost punetaval hispaanlasel on selleks ajaks õnnestunud mõrvata üks ning muuta äraviskamisvääriliseks kaks, rikkuda ära mõned koorikloomade söömiseks tarvitatavad kahvlid ning lubada kohest töölt lahkumist kui sedavõrd raskete ülesannete jagamine jätkub. 

Austrite katteks kasutatav teravapoolne rohelise õuna ja vanilje vaht on köögirobotis vaikselt valmis saanud nii et jääb üle vaid serveerida. Vahus kohtuvad rohelised õunad, vaniljeekstrakt, laimimahl, pisut puudersuhkrut, wasabipulber ja sojaletsitiin. Puhtad ja karbi küljest lahti lõigatud austrid asetuvad jääga täidetud taldrikule, katteks õunavaht ning kirsiks tordil mõni värske söödav õis.

Step three. Ceviche. Corvinast. Valgest meeldivalt tihedalihalisest kalast. Antud roa valmistamiseks pole vaja muud kui üht käed rüpes istuvat columbianot kellele alljärgnev töö delegeerida, peotäit koriandrit, head šalottsibulat, laimimahla, sool-pipart ja kausikest värskete vaarikatega. Osised tuleks olulisuse järjekorras peeneks hakkida (kui kolumbialast kohe võtta ei ole siis tuleb ise teha, ja väga ettevaatlikult, sest kasutatav nuga peab olema TERAV) ja seejäral vaarikaist vabanenud kausis kokku segada. Kogu lugu. Tänu pisikese eelroa mõõdus metallrõnga käepärast olemisele on serveerimine puhas lapsemäng.

Step four. Risotto. Keegi Rokiti nimeline kodanik koostas peedist pesumasinale trumli, kuid tuleb tunnistada et see pole ainus tee ning mainitud juurviljale on olemas ka alternatiivseid rakendusi. Näiteks koos rosmariini ja palsamiäädikaga keedetuna ja seejärel püreerituna, riisiroa lisandina.
Kui teatav kogus riisi saab kergelt röstitud ja valge veini pluss kalapuljongiga hauduma jäetud, on paras aeg mõne viisakama kreveti koorimiseks ning tükeldamiseks. Sõltuvalt sööjate arvust võiks mereelukaid olla 4-5 tükki tarbija kohta. Ja palun värskeid, sest riknenud krevett toidus on üks vahvamaid võimalusi seedeprotsesside käivitamisel turbonupu litsumiseks.

Hakitud krevetid, peotäis peeneks peenelt hakitud peterselli ning paar lusikatäit äsjavalminud peedipüreed liituvad riisiga ning saavad üheks. Sool on personaalne lisand ehk lisatav kogus sõltub koka visioonist ja eesmärgist. Kui riisi kuumutamise algusest on kulunud minutit viisteist, on aeg lisada mõni kuubik head võid ja see korralikult sisse segada. Mõni hetk hiljem tundub riis pea-aegu al dente, nüüd läheb juurde mehine peotäis riivitud parmesani ning pott tuleb tulelt. Pärast hoogsat läbisegamist jääb risotto hetkeks katte alla puhkama, täpselt nii kauaks kui kulub aega kõvemast mandliturronist paari lusikatäie peene puru hakkimiseks. Kui turron ei juhtu käe pärast olema võib läbi ajada ka suhkrustet mandlite või röstitud mandlijahu-pruuni suhkru sulatisega. Mainitud mandlisegu on vajalik serveerimise lõpetamiseks, taldrikule asetatud risottole garneeringuks. Kõlab magus, aga maitseb nagu peab, sõbrapäevaselt.

Grande finale. Kodune pulgajäätis, mille sisuks kreemine kookose-vanilje-kannikesemaitseline koorejäätis, katteks parema sordi tume šokolaad Valorilt, serveerimisel abiks kalaroast üle jäänud vaarikad. Saatjaks klaasike roosat Dom Perignoni...Aproveche!!!

Loodan, et möödunud püha oli meeleolukas!

Lambast. uuesti. teisiti.

Klassikaline karree, sellises vahvas koduses vormis. Ei mingit suuremat peenutsemist või peenhäälestust, koduseks laupäevalõunaks materjali aga küll. 

Mainitud roa valmistamiseks fotol viidatud moel pole tarvis muud, kui korralikku lambatükki (vaadeldes fotot või veelgi parem, seda oma lihunikule näidates, ostate kindlasti õige tüki), peotäit spinatit, seedriseemneid, kirsstomatit, paar pastinaaki, seesamiseemneid (soovituslik, tegu on allergeense toiduainega). Lisaks tihedam portveini-musta ploomi kaste. Ja ongi kogu lugu. 

Aga alustame algusest. Hoiatan, et tegu on lihtsa pooletunnise valmistusajaga taldrikuga, kurb aga tõsi kuid suurem veinikonsumeerimine kokkamise käigus jääb ära. See tuleks läbi viia eelnevalt kastet kokku keetes, aga sel juhul võib roa faintuuning ja taldrikule asetamine kahjustatud saada, nii et jätame selle kena pehmemaloomulise monastrelli söögi kõrvale. 

Järjekord.

Kaste. Peotäis musta ploomi, mõni kooritud šalott, nelk, pisut kaneeli, birds-eye tšilli, must pipar, loorber, sool ja pisut head õli saavad kuumas potis kokku ja vahetavad kogemusi ning maitseid. Kui tundub et on paras aeg, lisanduvad seltskonda portvein (magusam) ja palsamiäädikas (tume). Keetmise pikendamiseks ning maitsete ühtlustamiseks võib lisada sortsu punaveini, aga ettevaatlikult (vaata ka eelnevas lõigus osutatud hoiatust). Kui kogus kenasti kokku keenud ehk algselt tahkemad osised on oma struktuuri muutnud, on aeg kogu segu blenderdada ning läbi sõela uude potti suruda. Kui tulemus on häirivalt vedel, võib seda sobival moel paksendada.

Lammas. Pildil onUus-Meremaist päritolu tallekarree, aga see ei ole just must-have, sobib ilmselt ka iga teine kättesaadav, peamine et ei oleks liigset "kasukat". Nagu tavaliselt tuleks liha kõigest liigsest puhastada. Esiteks on niimoodi lihtsam tarbida, teiseks näeb parem välja ka. Meelepäraseks portsioneeritud lambatükid võiks pannil markeerida (ok, pruunistada) ning jätta hetkeks puhkama. Sool ja pipar on juba loomulikult omal kohal, eks?

Pastinaak. Üllatavalt meeldiv aedvili. Saab potis kerges õlis kauni värvi, seejärel lisandiks tähtaniisi, musta terapipart, näpuotsatäie pruuni suhkrut ning klaasikese magusamat valget veini. Kui tundub, et kannatab konsumeerimist, võib samuti kõrvale oma tähetundi ootama tõsta. 

Spinat. Tilk õli kuumale pannile, spinat, tundlik kogus sidrunimahla ning lõpuks, kui spinat oma mahust enamuse kaotanud on kuid veel ei kõrbe, seedriseemned. Segame läbi ja asetame taaskord kõrvale. 

Halleluuja, kaua oodatud hetk on käes. Veinil punn maha ja ... jätame ka selle korraks kõrvale, nukralt ohates aga siiski, hingama. 

Taaskord lammas. Kes seesamit ei karda, võib pruunistet karree seemnetes paneerida (muna kasutamine antud protsessis on vabatahtlik kuid paistab töötavat). Seejärel läheb lammas koos pastinaagiga kuuma ahju järelküpsema, aga see on lühike laul, sest karre tundub olema parim kui värviks on roosa ehk valmidusastmeks medium ehk al punto. 

Taldrik. Sellele kaste vabalt valitud vormis, viisakalt vormistatud koorem spinatisegu, sellele omakorda kuumas õlis kergelt küpsenud kirsstomatid (näete, ei läinudki meelest ära et need ka ette nähtud olid). Nüüd ettevaatlikult ja kuumakindlate kinnaste abiga pann ahjust ja vormistamine võib lõppeda. Kujundus ja küljendus sõltub iga konkreetse koka käekirjast.

Lammas, söö või ise.

Vabandused blogimispausi pärast

keskenduvad - aplaus ja lilled - tööle.
Et armas püsilugeja täpsema pildi saaks, lisan mõne amatöörfoto aastavahetusel serveeritud menüüst, kirjelduse loomulikult ka, ärge muretsege.

Selleks, et valmistada ca 135 EUR väärt meeleolukas ülevaatemenüü, pole tarvis muud, kui lihtsalt tuua lauale alljärgnevad road:

1. Et õhtu ladusamalt laabuks, oleks viisakas saabujatele üks tervitusjook (nt Veuve Clicquot Brut) pakkuda, saatjaks hanemaksa-lollipop kõrvetet suhkrukaramellis.

2. Siis näiteks Gillardeau auster, serveerituna rohelise õuna- ja Tahiti vanilje ceviche's.

3. Ja siis peakokkade nägemus kohalikust gurmee-meretoidust, Denia punase kreveti ravioli (tõe huvides mainin, et taignatootest on lood miilide kaugusel, katvat rolli kandis punapeedi-, väikse saladuse-  ja mereannipuljongi želatiin).

4. Ibiza sinine homaar, serveerituna seepiatindisel foccaccial, shiso-pesto ja pisikese citronette'iga

NB siit edasi läks erakorraliselt kiireks, sestap pildimaterjal sisuliselt puudub. Vabandust.

5. Madalal temperatuuril (bain-marie) küpsenud kammeljafilee merevetika-spagettide, edamame-ubade ja wasabikastmega. Saatjaks frititud lootos.

6. Maitsemeelte puhastamiseks rabarberi ja Berlucchi Rose sorbet.

7. Black angus sisefilee foie gras profiterooli ja rosmariini-polenta kastmega.

8. Veuve Clicquote risotto 24-kraadise kullalehe ja beluuga kaaviariga.

9. Vürtsine šokolaadibiskviit safranijäätise, tubakajäätise ja suitsuse punaveiniželeega.

10. Kohaliku kombe kohaselt kl 24 12 viinamarja ja kogu lugu.

Eelmainitud menüü serveerus 65-le külalisele ja 2,5 tunni jooksul. Halleluuja!!!

õun

Selleks, et valmistada maitsev ja keskmisest pisut erinevalt välja nägev õhtusöök, pole vaja muud kui asetada taldrikule üks õun. Isukamad võivad paigaldada ka kaks, või kolm. Hetkel piirdume ühega, aga näljasemate kodanike isude täitmiseks moodustame sellest mitmete toitvate lisandite abiga viisaka salati nime väärilise õhtuoote. 

Sooja ja lihalise salati, sest sellesse masendavasse suusailma nii siin- kui sealpool Poola kuningriiki pole mõtet värske ehk toortoiduse kõhutäite pealt oma nina pista. Külm võtab ära, ja kui tema seda ei tee, siis viivad niiskus ja vinge tuul selle projekti ikkagi lõpuni. 

Tagasi. Õun. Mida pehmema koorega seda vahvam. Te küsite miks? Aga seetõttu et õuna edasine saatus on kaotada sisu ning küpseda ahjus ja pärast kuummenetlust on paksukooreliste õunte söömine sarnane vene ruletile - Kas kannatab lõigata või kutsume sepa appi? Kas tulikuum täidis paiskub äsjatärgeldet pidupluusile? Küsimusi on küll ja enam, sestap valigem kergema vastupanutasemega puuvili.

Tootmisprotsess on vana ja hea, tulemuseks on eeldatavasti ahjuõun kui klassikaline ahjuantoonovka kerge kaneeli ja järjekordseks suhkrutrahviks piisava hulga magusainega, aga täna pisut teises vormis ning maitses. Maitse annab täidis ja serveerimisel kasutatav kastmesegu, vormilise osa uuenduslik aspekt seisneb publiku lollitamises. Nimelt proovigem serveerida õuna kui värsket, tervet ja puutumatut, visuaalsel vaatlusel siis. 

Pärast kolme lõiku ballastina mõjuvat sissejuhatust võib asuda roa komponeerimise kirjelduse juurde. 

Punkt 1. Täidis. Eelkeedetud must riis, pardifilee (õrnema maitsemeelega tarbijad võivad rahulikult ka kanafileed kasutada), mõned kooritud edamame-oad (võib öelda ka sojaoad), pisut musta ploomi, šalottsibulat, kodust magus-haput kastet, sorts ketjap manist või muud tihedamat vähemsoolast sojakastmelist toodet ja väike rukola. Mõned ürdid, eriti luks oleks kombinatsioon sidrunitüümianist ja koriandrist. 

Protsess. Kõik osised võiks suunata väiksema suu gabariite arvestavas mõõdus ning valmimisjärjekorras kuumale pannile. Part, sibul, uba, ploom, ürdid, kastmed ja keeduriis. Ja siis pisut laimimahla lisaks. Ja soolt ja pipart. Ja midagi veel, mis koka jaoks roale selle kauaotsitud touchi annab. Oluline oleks saavutada head (pean silmas HEAD!) risottot meenutava konsistentsiga pannitäis, selline pigem kreemjas ja siidine kui et liha siin ja kartul seal ja heinad kolmandas nurgas.

Punkt 2. Õun. Keskmisest suurem kohalik ubin, mille alumine (varrepoole vastaspoolne) ots tuleks professionaalse noaliigutusega eraldada punktis, kust mahuks õuna sisemust lusika abil eemaldama ilma et koor kahjustada saaks. Aga mitte palju eemalt, sest muidu läheb publiku üllatamine terve  ehk vaadeldes puutumatuna näiva õuna serveerimisega lihtsat lörri. Lusikaga õun tühjaks, nii et pisut viljaliha koort püst hoidma jääks ja õun koos ära lõigat' otsaga keskmist kuumust tootvasse ahju. Visuaalia pärast võiks õuna tilga oliiviõliga üle pintseldada, aga vaadakem ette, särav-läikiv tulemus meenutab keskmises maksimas pakutavat supersoodsat igipüsivat puuvilja. Küpsemisaega täpselt nii palju, et õun kokku ei vajuks, aga mitte vähem. Keeruline...

Punkt 3. Kaubad kokku. Õun ahjust, salatisegu pannilt pluss rukolat sinna sisse nii palju kui mahub. Kork ehk ära lõigatud ots kenasti peale ning rekonstrueeritud õun korraks kõrvale ootama või eriti õnnestunud täidise puhul hetkeks ahju sooja tagasi. 

Taldrik. Valik värvi, vormi ja tootjaettevõtte osas on teie, või siis võtke lähemalolev puhas. Taldrikule mõned kastmed mis endas õuna sisuga kaasa rääkivat idamaist maitset kannavad. Näiteks värske mangotšatni (blender pluss mango pluss laimimahl pluss näpuots tšillit) ja soja-apelsinikaste. Mõned lilled ja Koltsi jõhvikapulber võivad ka kena rolli mängida.

Jällegi. Kogu lugu. Neutraalsem kuid viisakas jahe valge vein kõrvale, vaadake näiteks verdejo või sauvignon blanci poole, kraliner ka ei tapa. 

Aga nüüd, apgreid rasvase rinnaga huntidele, sest see ei pruugi ühel, teisel või kolmandal põhjusel kohe kuidagi õnnestuda. Nimelt nagu mainitud sai võib terve õuna menetlemine muutuda tarbija jaoks meeleolukaks seikluseks kui käesoleva õuna sort kipub karmimakoorseks või kasutatavad prepareerimismeetodid osutavad ebapiisavateks. Selliste asjaolude vältimiseks võttis katse-eksitusrühm ette puuviljale uue vormi andmise menetluse ehk taastas õuna klassikalise pastilaa vormis. Lihtsalt vormitava marmelaadi meenutava lehena, millesse sai rullitud kõik eelmainitud lisandid peale riisi, mis jäi välja andmaks taldrikul täiendavat värvinüanssi. 

Väljapanek kaotab visuaalselt pisut, kuid roa konsumeerimislihtsus ning ausalt kirjutades ka maitsebukett saab hoopis uue hingamise.

Pildil esimene katseeksemplar, õuna taastamisel kasutatud ürdid ja maitsed osutusid värvigammat oluliselt ärksamaks muutvateks.  

Lasagna. Põskedega.

Selleks et valmistada veel üks konsumeerimiskõlbulik pastaroog pole vaja muud kui järjekordset kogust pealehakkamist. Edasi läheb juba kõik isevooluteed. Kohati lihtsakoeline itaalia köök on kaunis nii maitsetelt kui visuaalselt, seega saab ka lihtsast lasanjateost paras värvidemäng. Esitame vajaminevate toonide loetelu:

Ürdiroheline, veinipunane, jahuvalge, parmesanikollane, kastanipruun. Ehk siis toiduainetena esitatuna on lauale vaja tõsta esmalt pasta valmistamiseks vajalikud komponendid.
Sedapuhku on tegu tõsisema käsitööga (kui te juhuslikult masinat ei ole ostnud), sest 1 osa kastanijahu, 1 osa peent nisujahu ning 1 osa imepeent mannat (ütleme et osa on 300 grammi) tahavad 6 muna ning poole klaasi viisaka valge veini saatel taignaks saada. Ütlen ausalt, elu aparaatiderikkas profiköögis on lihtsam, aga tubli tükk käsitööd lisab kindlasti ihurammu ja meeleolu.

Kui pastataigen viisakas tahkemas olekus külmkappi rändab, on aeg asuda roa peaosalise, seapõskede kallale. Kellele sealiha vastumeelne, võib kasutada ka vasikalist päritolu põseliha. Liha tuleks klassikalisel moel kelmetest puhastada ning kuumal pannil markeerida ehk pruunistada. Seejärel mõne klassikalise röstitud puljongiaedvilja (sibul, porgand, seller) saatel potti visata ning punase veiniga üle valada. Lisaks loomulikult soovitud ürdid, maitsed ja lisandid, isiklikeks eelistusteks petersell, sidrunitüümian, loorber, nelk, tähtaniis (tarvitada mõistuse piires) ning vürts ehk siinses keeles jamaika pipar. Törts palsamiäädikat ei tee ka paha aga sellega peab samuti ettevaatlik olema, sest me ei taha ju hõrgu lihatüki maitsed ära tappa. Haudumine võiks aset leida vaiksel tulel.

Haudumisperiood sõltub esmalt lihatükkide suurusest ja kogukaalust. Sealiha puhul võiks arvestada paari tunniga, vasika korral võib tundide arvu kahekordistada. Mis puutub kogustesse siis siin kindlat reeglit küll ei ole. Tark, osav ja kogenud kokkaja valmistab sarnasel moel prepareeritavat liha ette poolteist kuni kaks korda rohkem kui vaja. Sest uskuge mind, lasanja kokkuladumisel kaob osa hõrgust veinisest lihast kui võluväel. On põhjuseks siis kööki ilmunud kokandushuvilised või koka enda tühi kõht.
Kui ka pärast seda peaks lihalised ülejäägid tekkima - ärge muretsege, järgmisel hommikul on võimalik sellest üks seksikas võileib vormistada. Näiteks ciabatta, hea oliiviõli, mõne härjasüdametomati viilu, paari rukolalehe ja kerge mozzarellaga. Tilk head balsamicokreemi lisaks ja ela või ise (vbndst, kasutan Pärnu tunnuslauset, fantaasiavaesus sunnib).

Back to business. Kuniks liha potis erakordselt meeldivaid maitseid ja tekstuure omandab on osavate käte ringil aeg taignast 3-4 millimeetriste plaatide vormimiseks. Pean silmas plaatide paksust mitte pikkust ega laiust. Viimased kaks parameetrit sõltuvad koka kasutuses oleva ahjuvormi gabariitidest. Plaadid valmis, võiks need jätta kerget jahusele pinnale puhkama ehk tahkuma et pärast oleks lihtsam menetleda. Muuseas, kellel tuli takus võib pasta rahulikult ka ette keeta, aga kuna tegu on värske, hõrgu ja õrna pastaga siis ei ole see hädavajalik.

Pooltund muude lisandite vormistamiseks on käes. Siin avaneb kui uks laia lisandimaailma, sest lasanjast on versioone mitmeid. Antud lahenduses jäävad välja kõik tomatised osised, sest veinis ja maitsetes haudunud liha lausa nõuab peaosa ning iga lisanduv intensiivne maitse seda ju vähendab.

Klassikaline või selle lähedane bešamell on igati omal kohal. Võis kuumutet šalottsibul, peotäis jahu, klaas või paar head demi-glace'i, sorts vahukoort pluss sool-pipar. Kokku tuleks keeta kuniks olukord meenutab kreemjat kastet. Paluks mitte põhja kõrvetada, aga kui see juhtus siis asuda uuele katsele.
Peenutsejad suruvad valminud sousti läbi sõela, aga see pole obligatoorne. Oma suu on kuningas, kui te just klientidele ei valmista.

Lisand number kaks on spinat. Eriti vahva oleks kui külmkapis ootaks karp beebispinatiga (ei ole lastetoit vaid pisikeseleheline hõrgum versioon spinatist). Paras peotäis rohelist tuleks suunata tulikuumale pannile koos tilga oliiviõliga ning seda pidevalt segada. Kui mahust on kolmandik alles, siis tulelt ära võtta, maitsestada sidruni ja soolaga ning asetada turvalisse kohta (sest pann on ju kuum) oma korda ootama.

Eeldan, et kogu selle sebimise peale on liha ammu valmis ja kokal on olnud aega see potist välja nõrguma tõsta. Muuseas, see on ka paras hetk mõne pehmema punase veini lahtinööpimiseks, sest vein tahab ju hingata ja kokk seda testida.

Grande finale. Ahjuvorm. Selle põhja kiht teie äsjavalminud perfektset bešamelli, pastaplaat, pisut kastet, õrn kiht sooja spinatit, suupäraselt viilutatud seapõse kiht, pisut kastet, pastaplaadid... jne, jne.
Kolm neli kordust tundub olema paras maht, viimasele pastakihile võiks lisada pisut kastet ning sellele peotäie riivitud parmesani. Ahju!

Kuna kõik osised olid kenasti ette valmistatud (pean silmas kuumtöödeldud) ja pasta on värske (mis tähendab kiiret valmimist, siis laua katmiseks kuluv aeg on üsna täpselt paras et toit ahjus 180 kraadi juures valmis saaks.

Serveerimine on puhas fantaasia. Aga näiteks igas majapidamises olemas olev köögis kasutatava metallist nelinurga või rõnga rakendamine võib serveeringu oluliselt apetiitsemaks muuta kui seda oleks toidu lusikaga taldrikule loopimine. Garneeringuks pisut värsket maitsestatud spinatit või lambasalatit ning kõige sellele koorem õrna riivitud parmesani.

Ilus.

Jälgede segamiseks lisan asjasse mittepuuduva loodusfoto.

Klassikaline retsept toimetaja nõudmisel.

Uus töököök ning sellest tulenev menüü- ehk suunamuutus toovad paratamatult kaasa uued tuuled ja mõtted. Rõõmuga võin öelda, et sedapuhku on puhta parempöördega.  Aga tagasi pealkirjas lubatu juurde.

Selleks et valmistada maitsev pisut eksklusiivsem itaaliapärane õhtusöök pole tarvis muud kui esmalt tubli tööpäeva jagu aega. Ilma naljata, sest käesolevas/hetkel loetavas retseptis on tegu härja sabast pärit täidisega raviooliga.  Sabast (võib nimetada ka osso bucco), mille konsumeerimiskõlbulikuks menetlemine võtab roa valmistamisprotsessist 90 protsenti ajast. 3 kuni 5 kilo käepäraselt tükeldet kondipõhist toodet vajab pehmeks hautamiseks ümmarguselt neli ehk viis tundi. Suurde potti võiks mahtuda lisaks sabale veel klassikalised puljongiosised nagu röstitud sibulad, porgandid, seller ja mõned maitsed soola-pipra näol. Aga nende viimastega palun ettevaatlikult, sest maitsete peenhäälestamine (tänan ilusa sõna eest, hea TaaviRõivas) on alles ees.

Puljongi keetmisel vältigem sarnast olukorda.

Kuniks pott podiseb on kokal aega raviooli teise põhisosise, taigna, valmistamiseks. Põhja-Eesti elanikud võtavad nüüd kapist kiiskava tutt-uue jõulise mikseri, mille vahustamisotsik asendatakse taigna koostamiseks mõeldud konksuga. Vaese lõunapooluse esindajad lükkavad köögilaua puhtaks ning katavad selle viisaka koguse hea peenema sordi (see on väga oluline, ausalt!) nisujahuga. Edasine asjade käik on vähemalt koostisosade osas sarnane, esitan loetelu:

5 osa jahu

3 osa imepeent mannat (nt maisimannat)

0,5 osa head oliiviõli

1 osa joodavat valget veini

4 muna pluss viie muna kollased

ettevaatlik näpuotsatäis soola 

1 osa võrdub 100 grammi.

Kui masinaomanikud asetavad kogu materjali masinasse ning asuvad äsja avatud veini kõrvale austreid krõbistama, siis käsitöölised ehitavad lauale eelmainitud kuivainetest hunniku ning paigaldavad selle keskele moodustatud õõnsusesse kõik vedelamad koostisosad. Edasine on klassika, mehine käsitöö ning tainas võib minna külma puhkama.

Nüüd on paras hetk tunde haudunud saba kurnamiseks ja puhastamiseks. Palun keeduvedelik alles jätta ning valada läbi ekstrapeene silmaga sõela! Nende kahe protsessi vahele võiks jätta pist aega, sest otse potist tulnud luumaterjal on ebameeldivalt kuum ja seda veel päris kaua. Testitud. Aga kui lihane osis käes, võib selle asetada teise sädelevasse kodumasinasse, näiteks thermomixi. Või blenderisse. Või siis lõikelauale. Ning seejäral vastavalt valitud metoodikale see purustada, püreerida või hakkida imepeeneks. Kodutehnikat omavate kokkade elu on oluliselt lihtsam, sest nende ainus vaev on sobiva koguse rasvasema köögikoore, soola, pipra, väikse jahvatatud muskaadi ning küüslaugu lisamine lihasegule. Arhailist kokkamismeetodit viljelejate jaoks tähendab see täiendavat hulka käsitööd, aga ma olen kindel et pisut rustikaalsem lahendus annab sellele roale hoopis uue ja koduse nüansi. 

Ükskõik kuidas te segamise läbi viisite, ma loodan et tulemuseks on edasist taignakoti/kondiitripritsi põhist menetlust võimaldava massiga. Mitte kivikõva aga mitte ka vedel. Võib nimetada klassikalist värsket pasteeti meenutavaks. 

Nii. Paras aeg lõppviimistluseks. Pastamasinate omanikud asuvad naerunäol väntama, teised haaravad lähima taignarulli ning kasutavad seda sihipäraselt. Tahkunud taigna võiks masindada korda kümme, esmalt kõige leebema rullivahega, vahepeal tainast uuesti kokku lapates ning mannaga kattes. Lõpptulemuseks võiks olla taignaplaat, mis väljub pastamasina avast asendis nr 3. Rullitajatele tähendab see mõõtu millimeetrites, aga koduse toidu puhul see sent siia-sinna... Kes see ikka loeb.

Kui pasta valmis ja laiutab laual, võiks seda pehmema pintsli toel pisut veega niisutada, sest ees ootab pisut pikem protsess kui keskmise pirukatäidise paigaldamine. Ootamatult kondiitripritsi või kilekotti sattunud lihamassist tuleks taignale vormistada rõngakujulised moodustised, mille väljanägemine tõelist gurmeed kahjuks veel ei meenuta. Täidise paigaldamise keerulisem etapp algab nüüd, sest lihamassist sõõridesse paneme vutimuna kollase. Munavalget säilitama ei pea, kui just mikroskoopilise pavlolva tegemist plaani ei ole. Muuseas, munakollane on väga hea mõõdupuu sabamassist täidiseringi tegemisel, ta peaks sellesse ideaalselt sobituma. 

Kui munad omal kohal võib teise taignaplaadi täidisega kaetud poolele asetada, täidise vahekohad õrnalt kinni muljuda ning haarata kapist sobivas mõõdus metallrõnga (soovitame ca 6-7 cm läbimõõduga vahendit). Mitte hula-hula, aga selle köögis kasutatava. Selle abil lõikame ravioolid suurest massist välja, viimase finessina tuleks neist iga ühe ääred kenasti näpu vahel kokku suruda, vältimaks keetmisel juhtuda võivaid arusaamatusi.

Serveerimine. Eelkirjeldatud moel valminud ravioolid tahavad kuuma vett minut-paar. Heaks indikaatoriks on taas munakollane, mis ei tohiks olla läbi küpsenud. Visuaalia ja parema maitseelamuse eesmärgil.
Kuna tegu on toitva roaga, siis piisab neljast-viiest ravioolist tarbija kohta. Pasta keemise ajal jõuab kenasti hakkida peotäie värsket sparglit, õhukeselt ja pikkupidi, selle trühvliõli ja kerge sidruniga maitsestada ning jätta ootele.  Alles jäetud lihakeeduvesi aka puljog on kogu selle aja kenasti kokku keenud ja oodanud oma etteastet, mis saabub nüüd. Loodan, et kõigil oli meeles puljongit maitsestada klassikalisel moel.

Ravioolid taldrikul, peotäis sparglisegu katteks, pisikeses kannus serveeritud puljong kõrval ootel et söömaasumisel taldrikule jõuda, valge vein laual. No mida veel? Aproveche!!!

Piprased lood.

Paprikatalumatusega lugejad võivad antud peatüki rahulikult vahele jätte ning oodata kuniks asume kaerahelbeputru või aedvilja-piimasuppi kirjeldavate tekstide juurde. Sellest kujuneb pikemat sorti ootus, ma luban. Vapramatele ja kõvema kõhuga toidusõpradele aga lisame kirjelduse selle kohta, kuidas magusamapoolset punapipart koduses majapidamises lisaks letšole veel kasutada sobib.

Enamasti jääb kasutusvaldkond köögi seinte vahele, ja parem ongi. Majapidamistöödes pole seni isiklikult suutnud piprale sobivat funktsiooni leida, võib olla kangaste värvimine, meikap või midagi sarnast võiks olla lahendus.

Bocairent. Sisemaa. Klassika.

Kallil kodumaal aga seisavad sajad ja sajad maalased sügiseti silmitsi kirju probleemiga - kasvuhooned säravad imekenades punakais kuni rohekollakais värvides, mida annavad kümned viljadest lookas piprataimed. Miks probleemiga? Sest kellegi usinad käed on juba kolmekuningapäeval pannud mulda tubli peotäie seemneid, mõned kuud hiljem sirgunud taimevõrseid pikeerinud ja paljundanud ja harvendanud ja mida iganes veel (minu aiandusvokabulaar sai siin otsa). Seejärel tugevamad taimed kasvuhoonesse kolinud, neid hoole ja armastusega kastnud... Selline protsess päädib paratamatult ebanormaalse hulga üheaegselt valmivate piprakauntega ja voilá!, probleem ongi omast käest võtta.

Ja nii nad, maalased, siis seisavad seal ustel, porised-kanasitased kummikud jalas, käed rüpes ning õiendavad külla tulnud sugulastega. Sest ainult üks kast tomateid, pagasnikutäis õunu ja kartuleid ning kolm kotti paprikat kaasavõtuks on solvavalt vähe. Ikkagi nii palju vaeva on nähtud jne, jne. Aga ei midagi, küllatulnud liiguvad vaikselt hädavalede saatel ning häbelikult niheledes vasakule ära ja sõidavad linna peenetesse restoranidesse kalli raha eest välismaisest piprast tehtud kastmes valmistatud ööbikukeeli ja muid hõrgutisi konsumeerima. 

Selle viimase patulise tegevuse asemel võiks ikkagi võtta ühe koti veel (või kaks), sest paprika on korraliku hoiustamise puhul erakordselt meeldiva säilivusega ja lihtsalt kasutatav tooraine. Tema tervislikkusest parem ei räägigi. Kasutusvõimaluste loetelu siinkohal täies mahus ette kandma ei hakka, sest eepose kirjutamine pole hetkel plaanis. Lisaksin veel mõne mõttetera (annaks vihje), kuidas piprad siinses köögis oma otsa on leidnud. 

Criolla.  Enam lihtsamaks ei saa minna, kui pidada silmas koostisosi - peotäis erinevat karva pipraid, pisut head punast sibulat, näpuotsaga koriandrit, sool-oliiviõli-magus hele palsamiäädikas. 

Tehniliselt on asjalood kahjuks teised, lihtsusest kaugel eemal. Valmistamaks nimeväärilist criollat (mis koostiselt meenutab Peetri küla iga teise jaanitulešašlõki saatesalatit) tuleb kasutusele võtta terav nuga. Niivõrd terav, et seda kätte võttes tekib füüsiliselt hoomatav aukartus terariista ees. Imeväel puhtaks saanud paprikad lõigutakse lahti ning puhastatakse ka nende sisepinnal paiknevast valkjast osast. Tulemuseks särav-sillerdav puhas viljaliha. Sellest moodustatakse ettevaatliku noatöö läbi peened ribad, mis omakorda uue lõikumise tulemusena kuubikuteks muunduvad. Sama juhtub sibula ja koriandriga, aga see on lihtsam protsess. Lõikelauatäis purulaadseks hekseldatud pipart koos lisanditega kohtuvad puhtas kausis maitseainetega ning pärast hoolsat segamist liigub kogu komplekt külma oma hetke ootama. Suu- ja suurepärane isuärataja värske pagaritoote kõrvale on valmis mõne tunniga.

Laiskade inimeste ja noapelgurite jaoks on olemas ka lihtsam eelroog. Selleks pole vaja muud kui peotäit mõnusaid ürte (näiteks oregaano ja sidrunitüümian), soola-pipart,  oliiviõli, pisut hakitud tšillit ning viisakat mitte väga kuiva valget veini. Loomulikult mõned pisikesed värvikirevad piprakaunad ka, mis tuleks maitseainetega kausis kenasti läbi segada ning pärast seda ahjuvormi paigaldada ning veiniga üle kasta. Ahjuaega mõõdukal kuumusel tuleks anda täpselt pearoogade ettevalmistamise jagu ehk tubli tund. Illustreerival fotol ei ole tegu määrdunud taldrikutega vaid piparde alla on sobitunud rukolaõli. Antud suupiste valmistamisel on suurima tõenäosusega  juhtuda võivaks vigastuseks põletus, mille võib tingida ebaprofessionaalne ümberkäimine kuuma ahjupanniga. 

Kolmas lahendus kuulub siinkirjutaja absoluutsete lemmikute hulka. Ja seda hoolimata asjaolust, et tegu lihtsa kastmega, mille ülesandeks on mängida kaasa lihalise pearoaga. Suitsune paprikakaste või -kreem saab alguse tööpäeva esimese asjana. Gaasitulele tuleks asteda metallvõrk ning sellele omakorda sobilik hulk piprakaunu. Rahulikult aeg-ajalt kaunu pöörates ning tuletõrjealarmi välja lülitades tuleks oodata hetke, kui paprika on ühtlaselt mustjas ning nahk seljas pisut mullitab. Pipral siis, mitte kokal. Gaasivabas keskkonnas viibija võib lõigata värsked kaunad pooleks ning laduda need ahjuvormi, nahkne pool üleval, seada ahju grillirežiimile ning oodata toote sarnast värvimutatsiooni nagu elaval tulel olnul. 

Samal ajal tuleks kibekiiresti kuid ettevaatlikult hakkida mõni sibul, üleküpsem tomat ning puhastada paar küüslauguküünt. Paksupõhjalises potis ajada kuumaks arvestatav kogus oliiviõli ning sinna suunata äsja tükeldet sibul-küüslauk. Küpsemisilmingute ilmumisel lisada musta pipart, soola, heledat veiniäädikat, suitsutatud paprikapulbrit (peaks olema saadaval ka Eesti valikuterohkes kaubandusvõrgus) ja lonks valget veini (nagu ikka, üks pannile ja teine klaasi). Lõpuks tomatid ja haudumine võib alata. 

Nüüd aga tagasi paprikate juurde. Mustad-põlenud piprad oleks mõistlik katta kas köögikile või stannioliga ning jätta jahtuma, sest a: nii ei kõrveta sõrmi ära, b: paprika koorimine muutub 5 korda lihtsamaks. Pärast ikkagi äärmiselt ebamugavat koorimisprotsessi tuleks viljalihad tükeldada ja saata potti, kus muud osised on rõõmsalt üheks saamas. Mõni minut ühishaudumist (moodustus väga kahtlane sõna) ning pott tulelt. Väike jahtumine ei tee paha, sest asjade edasine käik näeb ette segu purustamist sauseguriga (minu uus lemmiksõna) ja selle tegevuse käigus on on kreemjatel vedelikel häirivaks kombeks jõuda nii kaugele kui võimalik. Ehk siis katta kokk ja köök tulikuumade pritsmetega, sellest asjaolust tulenebki kastme jahutamisvajadus. Saavutatud püree tuleks suunata läbi sõela puhtasse potti ning tulele tagasi. Kokkukeemine ei tohiks võtta kaua, nii et olgem hoolsad!

Serveerimisel kasutage fantaasiat ning vahepeal nagu muuseas valminud pearoa põhiosiseid, sest tegu on ikkagi vaid kastmega. 

Lõpetuseks ja pildivabalt. Üks mõnusamaid maitsekooslusi viimaseks käiguks on karamelliseeritud parpika- ja ananassikuubikud laimises ingverimarinaadis. Päriselt. 

Head isu ja ohutut kokkamist!

väljassöömisest. chapter 2. jälle need ettekandjad.

Vabandame eelmise peatüki kohatise emotsionaalsuse pärast, aga väljas söömise teema ei ole lihtsaim. Ei seest ega väljast. Valikute rohkus (siinkirjutaja geograafilise asukoha ümbruses, loeme raadiuseks 10 km, tegutseb umbkaudu 500 toidukohta) ajab pildi kirjumaks kui seda oli tulevase Eesti Presidendi kostüüm 24. veebruari vastuvõtul. Sestap alustavad hästi süüa soovivad kuid kohalikku turgu tundvad kliendid välistamismänguga. Rumeenia toit - noooo!, hiinakas - just käisime, itaalia köök - kahjuks tunnen kokka, jne... jne.

Taustainfota turisti jaoks on valikute tegemine sedavõrd keerulisem. Visuaalselt erakordset toidulist emotsiooni pakkuvad klantspildid akendel, menüüd täidetud toidukirjeldustega mis kõlavad kui otse Shakespeare'i sulest tulnud... Njah. Eks see, mida meile müüakse ongi üks suur fassaad. Küsimus on vaid selles, kus on kauni pildi ja tegeliku elu vahel kõige väiksem erinevus. Võib üsna kindlalt väita, et just seal, kus must tahvel järjekindlalt teavitab autentsest hetkeolukorrast köögis ning pideva päiksepaiste käes pleekinud arhailist infot kandev piltmenüü üldse puudub. Nii et ka tavamenüüde olukord ja ülesehitus on igat pidi indikatiivne asjaolu, ikkagi kõrtsi visiitkaart, see number üks.
Neid kaarte on mitmeid, kümneid, sadu. Sponsorlreklaamiga voldikud, päevapakkumisi tutvustavad A4 lehed, veinimõisa logoga ehedast nahast bülletäänid, Marxi "Kapitalismi" mõõtu šedööverkirjatükid, laua äärde veetavad mustad tahvlid jne. On nagu on, tulemus taandub ühele lihtsale nimetajale. Suhtumine elik kvaliteet elik heakord.
Rasvaplekid plastkattel, räbalaks kakutud lehed, briti turistide poolt lisatud rõvedavõitu kirjalikud kommentaarid, näppude külge kleepuvad nahkkaaned... Uhh. Selle probleemi taga seisavad valdavalt kaks asjaolu - omanike mittemidagiütlev suhtumine ning restorani teine kui mitte esimene visiitkaart - ettekandjad, kelle südameasjaks peaks olema oma põhitöövahendi (korraliku punnivinna järel) heakorra eest seismine 24/7.

Ettekandja, kelner, camarero, waiter, Эй ты! jne. Heal lapsel mitu nime, halvemate puhul saab hakkama ka ühega. "Óiga!" kõlab tigedavõitu hüüd aeglaselt mööda restorani loivava camarero suunas, kes on unustanud mitme laua joogitellimuse täitmise, toidutellimuste vormistamise ning vahib kalapilgul oma mitmeid kukkumisi üle elanud nutifoni. Mõttes vaid peatne sigarett ja õhtune rannapummelung kaks-ühes komplekti ning temaga sarnast kurba töist saatust jagavate sõprade saatel. Mainitud komplekt soetatakse toidukaupluse alkoholiosakonnast, kus virgad käed on noorsoo mõttetöö välistamiseks kenasti kokku teipinud rummi ja koola, džinni ja tooniku, viina ja sidrunilimpsi. Et elu lihtsam oleks!
Et siis ettekandja, järjekordne võtmetegelane söögikoha valikul. Fassaad, esindusisik, eestkõneleja, müügimees. Keegi, kellest tegelikus elus sõltub restorani heaolu ja tegevus väga palju ja pisut enamgi veel. Sestap tasub nende tegevust, olemust ja hoiakut jälgida. Ka söögikohta sisenemisele eelnevalt.

Tänaval sprinterikiirusel valju kisa saatel kliente ründav ettekandja on kindlasti ülimotiveeritud ning ei tohiks eeldada, et toit oleks masendavalt  kehv ja nõuaks sellist üliaktiivset müügitööd. Teiseks äärmuseks üle leti läbi häda piiluv teenindaja, kelle peas keerleb ilmselt vaid üks mõte - "Palun ärge sisse astuga, palun valige teine restoran..." Miks ta seda teeb ei tea enamasti keegi peale ta enda, aga kahjuks kuulub mainitud isend laialtlevinud sordi hulka. Vaevalt et teda piinab häbitunne köögist väljuva toidu pärast, aga kahjuks ei saa seda asjaolu päriselt välistada. Karta on et märksõnaks on motivatsioon. Sestap seavad kavalad omanikud vaese kelneri palga tihti sõltuma jootrahast. Et madal baastasu aga suurepärane võimalus tipi abil mehine palk kokku ajada, ning ettekandja jookseb teile tänaval kaugele vastu.

Muuseas, ettekandja on see, kes püüab teile maha müüa "päeva kala"  ja "sealiha eripakkumist", suurepärast menüüd pardiga ning mida kõike veel. Ja miks? Sest hommikusel kogunemisel on peakoka poolt vastavad korraldused antud ning külmkappides ootab hunnik päevi tagasi lõigutud liha ning peotäis möödunudnädalast libedavõitu kala, mida kokkuhoiust hooliv kokk maha ei tahaks kanda. Õnneks nädala teisel poolel pilt enamasti paraneb, kapid on täis värsket kraami ning kelner ei pea hirmuhigi pühkides tellimusi vastu võtma ja klientide kommentaare ootama, vaid võib ausalt ja südamtunnistuse piinadeta soovitada roogasid, mille üle köök uhkust tunneb.
Seega, suhtugem teenindajasse respekti ja reservatsiooniga, ta võib olla nii teie giid läbi menüü miinivälja kui rõõmsal ilmel lüüa noa selga (kujundlik väljend) lobeda jutuga teile supersoodsat mõõkkala petersellikastmes maha müües. Ja kui soovite indikaatorit tema tegelikust suhtumisest oma töösse siis vaadake üle noad-kahvlid-veiniklaasid... Nende pesu ja poleerimine on teenindava osakonna töö ning puudujäägid selles on enam kui lihtsalt märgatavad. Fakt.

Teiselt poolt letti vaadatuna on enamus ettekandjaid aeglased, laisad, kirjaoskamatud, ülbed ja kümnel juhul üheksast suudavad köögi loogilise liikumise oma ebakompetentsiga absoluutselt ruineerida. Tellimuste sassi ajamine, laudade unustamine, kõigi comandade üheaegne kööki viimine, valel ajal (loe: keset kõige tihedamat trammi) magustoitude nõudmine... Nimekiri on pikk ja piinarikas. Eesmaja ja köök ei ole just parimad sõbrad, sest kui kelnerkond pärast tšekkide kööki viskamist peab suitsupausi ja tšätib, toimub köögis ehe põrgu eesväravate taasesitus. Sealt laekuvad nad tagasi pärast kümnendat kellahelinat pikalt letil oodanud roogade lauale kandmiseks. Millest nii mõnedki kauni kaarega kööki tagasi saadetakse, sest ooteaeg valmimise ja lauda jõudmise puhul on olnud enam kui piisav toidu maha jahtumiseks. Ja vastutab köök. Kelner samal ajal valab endale leti varjus kerge veini, et "stressi" leevandada ja kooskõlastab sõpradega õhtuseid plaane.

Kui õhtu käes nõuavad närvilised camarerod esmajoones nugade-kahvlite pesemist, et nende kiire poleerimise järel kümne tuule poole kaduda. Back of the house samal ajal pakendab ja sordib, vahetab veel kuumades fritüürides õli, küürib kõik võimalikud pinnad (muuseas, sõltuvalt peakokast kuni maast laeni), taastab riiulite hommikuse olukorra, koostab tellimuslehed, roogib põrandad ning lonkab pärast 12 tundi kestnud püstijalatööd koju. Et siis hommikul uuesti alustada, tunde varem kui esimene ettekandja ukse vahelt sisse libiseb, nägu naerul, mis siis et eilne öö läks pikemaks. Haarab menüü kaenlasse ja asub tänaval kauni päikesepaiste käes kliente püüdma.

Karm aga tõsi, jutt käib ikka sellest keskmisest restoranist, mida on siin tugev enamus. Restoraniomanike hinnangul on lähikonna paarisaja restorani peale vaid paarkümmend arvestatava kvaliteediga ettekandjat kõigi ühepäevaliblikate ja õnneotsijate kõrval. Õnneks on nad silmatorkavalt äratuntavad oma profesionaalse hoiaku ja tööst üleolekuga. Palju õnne ühe leidmisel!

Kui korraks ettekandjalt abi palud...

Kuidas väljas mitte süüa. Guideline from inside. Chapter 1. Hispaania näitel.

Nõuandenurga avame esteetilisema loomuga lugejaid häirida võiva kirjatükiga. Järgnev loetelu meenutav tekst põhineb tegelikus elus aset leidnud sündmustel ning enamus mainimist leidvaid paiku ja kirjeldatud isikuid eksisteerivad päriselus. 

Basics. Tsiteerides mitmeid klassikuid ja isiklikku lemmikut hr. Bourdaini - restorani valides vaadake esmalt üle selle tualettruum. Juhul kui see on räpane, siis parem laske jalga, sest kui personal ei saa hakkama niivõrd väikse ruumi korras hoidmisega, siis mõelge mis veel köögis toimuda võib... Ja nii on. 

Details. Alustame kulunud ja ületarvitatud hoiatusega - esmaspäev ei ole just mõistlikum hetk kalaroogade konsumeerimiseks keskmises kõrtsis või restoranis. Kahjuks on see asjakohane isegi Vahemere kala- ja sellega majandavate sadamate poolest rikkal rannal. Kurvalt lohkus silmaga kergelt halli kleepuvat hame kandvad veeloomad ootavad kilesse pakitud plastkastis omas mahlas vedeledes vaprat ja mitte millegi ees risti ette löövat turisti ilmselt möödunud reedest saadik. Kahjuks enamus toidukohti ei saa endale võimaldada eksklusiivset igapäevast verivärske kala tarnet. Loomulikult ei ole sellisest toorainest valminud roas midagi fataalset või erakorraliselt laksatiivset, sest taibukad kokad näitavad kalale rohkem tuld kui keskmine kodumaine jõmm jaanipäevasele šašlõkile. Lisaks maitserohked pakikastmed ning peotäis sügavkülmast läbi fritüüri taldrikule saanud kartuleid, ja palun väga! Enamasti nimetatakse sellist taldrikut kas päeva roaks või äärmisel juhul supersoodsaks kalaroa eripakkumiseks. Soe soovitus, jookske kui sellist kuulutust nädala alguses restorani uksel märkate. Või kui on möödapääsmatu vajadus just siin ja praegu einestada, siis võtke värske salat, või sai küüslaugumajoneesiga. Või midagi muud mille värskust hinnates on võimatu eksida, näiteks pudelivesi. 

Details 2. Hiidpikad päevaste komplektlõunate pakkumised näevad välja uhked, paljutõotavad ning rikkalikud. Loomulikult, kui päevamenüüs on valida kuue eelroa, kaheksa pearoa ning viie magutoidu vahel, siis tekib tunne et see koht peab küll olema hea või veelgi parem, sest naaberrestoran on suutnud oma tahvlile kritseldada vaid ühe kolmekäigulise päevapakkumise. 

Vene salatist šnitslini, kalmaarirõngastest kana a la Gordon Bleu'ni, sekka klassikalised "majasalat" ning mitmel erineval moel valmistet veisefilee. Mõttekoht. Mida keerulisem on menüü, seda keerulisemad on osised ning vähesem iga roa käibimine, millega kaasneb tooraine pikem ooteaeg külmikus. See omakorda toob kaasa olukorra kus mõni vaene täidetud kanafilee ootab sügavas külmas oma tähetundi kasvõi kolm kuud, kaaslaseks juba nädalaid igavlev tallekarree, mis on samuti oluliseks täienduseks päevamenüüks nimetatavas loetelus. 

Moraal - kui toidukoht uhkustab pikema loeteluga a la carte väärilistest toitudest päevamenüü nime all, siis kuskil peavad olema käärid, mis lõikavad kvaliteedis (sest kvantiteedis on cut niikuinii sisse kodeeritud) mitmel moel alates mainitud vanemaealistest algosadest lõpetades köögi suhtumisega tüütutesse päevapraadidesse. 

Klassikaline näide - pardifilee päevaroana. On oodanud oma hetke sügavkülmana, sest eelnevalt sulatatuna püsib serveerimiskõlbulikuna vaid mõne päeva ja kallist kraami ei tohi ometi raisku lasta. Kui tellimus kööki jõuab, visatakse külmunud filee kuuma vette. Kuniks see pisut sulab, otsib köögiabiline aedviljakastist erinevate juurikate lõikamisjääke ning vokib need "garneeringuks". Kui part on pisut pehmenenud (ja kuumast vannist pudruse pealispinnaga) saab ta selga tüüpilise ruudumustri, näeb 2 minutit kuuma tuld ja läheb ahju, esmalt sulama ja seejärel lõpuks küpsema. Aedvili, kuiv part ja suvaline veinikaste kohtuvad labasel taldrikul ja voila!, teie ette jõuab vaid 12.90 maksnud päevamenüü pearoog, uhke nimega magret de pato al horno con verdura grillada y salsa de vino oporto. Heh!

Päevapakkumiste klassikaline taust keskmises restoranis siinmail on lihtne ja praktiline - toidu ära viskamine on puhas kadu (kui kohalikud Madissonid jaole ei jõua) ning nii jõuab üleeilne üle jäänud al a carte seafilee teieni estofadona (kohalik loorberirohke strooganovilaadne moodustis). 

Pean tunnistama et on ka restorane mille peakokk lähtub oma soodsat päevast pakkumist koostades sellest, mida ta turul või kala/lihaletis hea hinna ehk kvaliteediga nägi. Ja see restoran ongi see teine, eelnevalt mainitud naaber, kellel on pakkuda lihtsad kolm käiku.   

Moraal ja reegel - päevapakkumise järele isutades võiks valida midagi, mis on piisavalt populaarne et sunnib kööki pidevalt värsket toorainet ostma.  

Details 3. Tramm ehk keskpäevane klientide üleküllus. Inimene on karjaloom nagu lammas, eelistab istuda sinna, kus teised juba ees. Ausalt öeldes, seda tehes lõikab tihti ka näppu. Juhul muidugi kui eelistatud restoran ei ole tuntud kvaliteedilistel või hinnalistel põhjustel. Aga me räägime ikka siinsest enamusest, sellest nii öelda keskmisest restoranist.
Kujuta ette olukorda, kus niigi täituvuse piiril restorani viimased kolm lauda hõivatakse enam-vähem korraga. Kööki maandub sisuliselt minutilise vahega 3 uut tellimust, lisaks kõigile eelnevatele juba töös olevatele. Omanik hõõrub käsi, kliendid on püstiõnnelikud, sest neil õnnestus okupeerida viimane vaba laud, köögis aga kõlab klassikaline kokavokabulaar kogu oma nüansirohkuses. See vaene viimane laud aga ei oska aimata esmalt miks nad karjalambana (mingi refleks ehk?) just siia istusid, ja et nende tellimus seisab köögi seinal auväärsel viimasel kohal kümnest võimalikust... Äkki oleks võinud võtta riski ja elada täisverelist elu istudes kõrvalasuvasse pisut vaiksemasse restorani? Ehk siis ei tekiks pretensioone 15 minutit kestnud salatiootuse järel? Aga ei, lambakari käib juhtoina sabas ja viimane nelik saab oma otsustusvõime puudumise eest karistet. Muuseas, olukord võib drastiliselt veel kehvemaks muutuda, seda juhul kui viimase laua tellimus juhtub olema puhas a la carte. Arvutame koos - keskmises köögis on 6 kuni 8 tuld ja neljase seltskonna eritellimuse peale kulub neist minimaalselt 6 sest 4 inimest korda 2-3 taldrikut... Nüüd lisame kõik eelnevad köögis täitmisel olevad 9 tellimust ja mõtleme järele. Äkki see napisõnaline must tahvel naaberrestorani (korduvalt mainitud, vaata eelnevast tekstist) uksel ei olekski nii kehv valik olnud, või mis?

Samasse kategooriasse liigituvad kliendid, kes rõkkavad rõõmust kui kell 22.58 lauda istuvad, sest restoran suletakse ju kell 23.00! We made it! kõlab võidukas hüüd. Teisel pool köögi ust teritatakse niigi liiga teravad noad sellist pilti nähes veel hoolega üle. Säravpuhaste tööpindade ja pliitide, korrektselt sorteeritud-sildistatud toidu ning värskelt pestud põranda-seinte keskel seisavad mitte just kõige rõõmsamad kokad. Oodates kõige respektivaesemate klientide tellimust. Kontorirotist klient võiks ette kujutada situatsiooni, kus ta kella viie paiku rõõmsalt sõpradega tšättimist lõpetades  sulgeb tööarvutit ning unistab peatsest jalutuskäigust pargis, kui ootamatult siseneb keegi, kes nõuab pika ja lohiseva kirjatüki genereerimist nüüd ja kohe. Puhas rõõm, kas pole?

Details 4. Erivajadused. 1 protsent inimkonnast on gluteenitalumatusega ja ülejäänud 99 kannatab selle all. Klassikaline nali. Halvustamata tõeliselt jahutoodetega hädas olijad tuleb tunnistada et nende kõrvale on jõudsalt tekkinud hulk wannabesid, sest kannatada mõne talumatuse või allergia käes on neil päevil nii popp ja modern, suisa hipsterlik.  "Palun paella ilma küüslaugu ja paprikata, ma olen ilmselt intolerantne!", "Kas tarte tatin oleks võimalik ilma õunteta, tundub, et mul on nende suhtes allergia?", "Sooviks laktoosivaba jäätist ning kofeiinivaba kohvi riisipiima ja suhkruasendajaga..." Muuseas, viimase päringu esitaja oli eelnevalt konsumeerinud mehise juustuvaliku.
Inimesed köögis tegelevad igapäevaselt maitsete ja tekstuuride kokkusobitamisega, ikka eesmärgil et klient saaks parima elamuse. Kõigil kombinatsioonidel ja lahendustel on mõjuvad põhjused, taustaks tükk tööd ja kaalutletud otsused. Nii et isiklikku eritellimust vormistades ei ole pärast mõtet kurta komponentidevahelise ebakõla üle taldrikul. Kindlasti on menüüs midagi, mis vastab või mida on võimalik suuremaid ohvreid toomata teie erivajadusele vastavaks kohendada. Lihtsalt jätke loominguline pool nendele, kes sellega 24/7 tegelevad, ning küsige esmalt nõu. Me saame aidata kuniks klient ise jõuliselt taldriku muutmisesse ei sekku. Või muidu juhtub nii...

Paus. Head isu!

kurgihooaja toidulaud vol. 2

Selleks, et valmistada eelarvesõbralik ja hooaega sobituv teise käigu eelroog, mille ülesandeks on tasakaalustada isutekitajaks olnud mee ja sidruni kastmes serveeritud värske grillitud chorizo jõulist natuuri, on hädavajalik leida midagi värskendavat. Seoses jätkuvalt viisakate ilmadega tundub parima lahendusena värskendava nüansi apgreidimine selle külmutamise teel. 

Kuna Murcia kandist tuleb kurke küll ja enamgi veel, pole roa põhiosise valimine keerulisem kui Hispaania parlamendivalimised (uued erakorralised siis sedapuhku jõuluks). Kurbusega tuleb tunnistada, et kohalik laiatarbekurk kodumaisel moel salatina või võileivale sobituva viiluna enamasti konsumeerimist ei kannata. Kuumem kliima teeb muidu õrnahingelise aedviljaga oma töö. Tulenevalt aedvilja koore paksusest võiks seda hilisel õhtutunnil taskus kanda kui perspektiivikat enesekaitsevahendit, aga kuna siin pisipätid sisuliselt puuduvad ja seega otsene vajadus puudub siis jääb kurk ikka kööki.

Köögis jääb kurk kooreta ning osa sellest viilutub täies pikkuses võimalikult õhukeseks. Teine osa, võib öelda ka et valdav enamus, teeb tutvust blenderiga. Lähedalt, vägagi. Laastud liiguvad kaussi, saatjaks peenelt riivitud ingver, laimimahl ning pisut jahvatatud cayenne'i. Blenderdatud kurgi edasiseks prepareerimiseks on hädatarvilik keeta ühest osast veest ja teisest osast suhkrust siirup. Samal ajal võib asetada külma vette ka mõne želatiinilehe ning vahustada paar munavalget. Jahtuvale siirupile võiks lisada vettinud želatiini, segu korralikult läbi segada (vältimaks ebapiisavast menetlusest tuleneda võivaid tulevast konsumeerimist häirida võivaid ollusi). Kurgipüree, munavalgete, jahtunud siirupi ning näpuotsatäie maitsete (nagu näiteks hea hele palsamiäädikas, roosa sool, värskelt jahvatet must pipar) kohtumine toimub suuremas jahedas kausis. Ettevaatlike poolprofessionaalsete segamisliigutuste toel moodustub ühtlane siidine varakevaderoheline segu.

Nüüd on paras hetk joosta sahvrisse ja haarata alumiselt riiulilt kiiskavpuhas ja ülivõimekas jäätisemasin, kurgisegu masinasse valada, vajutada "ice-cream" nuppu ning ootusärevuses käed rinnal risti masina ette nihelema jääda. Viimane on küll valikuline tegevus, sest protsess võtab sõltuvalt aparaadi mahutavusest ning võimsusest tubli tunni. Vahemärkus - kes masinat ei leidnud ei jää ka hätta. Segu tuleks paigaldada kaanetatavasse karpi ning suunata sügavasse külma ning edasi iga pooltunni järel kahvli või sellelaadse tootega kenasti läbi segada, kuniks see suu- ja meelepärast sorbeelaadset toodet meenutab.  

Aga tagasi pealiini juurde. Kes masina juurde ootama ei jäänud võivad koorida mõne magusavaba banaani (puuvilja kodukeelne nimi kahjuks ei tule meelde) ja selle viisakalt õhukeseks viilutada (targematel on selleks muidugi tarvilik aparaat kui varnast võtta, aga vana hea süsteem "terav nuga, lõikelaud, rõlge vandumine, plaastrid jne." aitab ka hädast välja).
Banaanilaastud saavad tulikuuma õli sisaldavas fritüüris hoopis uue näo ja tekstuuri, sellise kvaliteetsemaid kartulikrõpse meenutava. Aga kellel jälle eelmises lauses mainitud kodumasin hetkel käepärast ei ole, see kasutab klassikalist "kõrgem pott, palju kuuma õli, ropp sõim, põletusevastane kreem" lahendust. Tulemus saab mõlemat pidi suht sarnane, ma eeldan.

Terveks jäänud kaheksa sõrme toel tuleks kapist haarata puhas pastataldrik, sellesse värskest kirjust lehtsalatist ehitada padjalaadne moodustis. Salatisele põhjale asetada marineerunud kurgiviilud ning see maitsestada üle jäänud marinaadiga, lisades tilga head oliiviõli. Jäätisest tuleks vormistada kuulilaadne serveering, aga see on protsessi loomingulisem osa, nii et vastavalt isiklikule eelistusel tehke või kuubikuid, peamine et jäätis on oma nime väärilises konsistentsis.
Viimane finess, köögipaberil jahtunud banaanilaastud. Kogu lugu. Värskendav varasügisest kuuma leevendav eelroog ongi valmis.

Kurgihooaja toidulaud

Markeerimaks kodumaist hapu- ja lihtsalt kurgi hooaega valmis siinseid traditsioone järgiv taldrik, mille valmistamine pole ilmvõimatu ka kaugemal. Jääkülm kurgileem sobib kuuma lõunamaa öhe kui sadul oma korralisele kohale ning aitab leevendada vaeste end kuumarabanduse äärele päevitanud turistide vaevusi. Kahjuks esineb mõnikord välisriikide kodanikke kes on eelmainitud ääre ületanud ning saabuvad rannast lumivalgetena ja liigsest päikesevõtust tingitud koledate vaevustega. Saavutatud olukorras süüdistavad  enamasti reisibürood, mis unustas neid pilvitu ja palava ilma eest hoiatada. Nemad enamasti sööjate hulka ei liigitu, ja niimoodi mitu kaunist päeva järjest.

Aga jutuks tulnud kaadrist hoolimata esineb kodanikke, kes meeldivalt jaheda eelroa konsumeerimiseks igati valmis on. Meeldiva elamuse pakkumiseks on hädavajalik tõsta lauale blender-tüüpi kodumasin. Kui seda pole siis ei oskagi kohe alternatiivi pakkuda, vana kooli käsitöö siin väga pildile ei jõua. Aga. Pestud-puhastatud kurgid liiguvad koorimata kujul blenderisse, mis neist meeleoluka püree moodustab. Lisandiks küüne jagu küüslauku, pisut münti, cayenne,  sool-pipar, laim mahlana ning hea oliiviõli. Tubli. Valmis produkt liigub sügavale külma et serveerimise ajaks põhjamaid meenutada.
Vahepealne aeg sisustub ceviche-laadse supikõrvase (või antud lahenduses supipealse) moodustamisega. Peaosas fletan'i nimeline valge kala, mille fileest tuleb ettevaatlikul moel ja noa toel moodustada suupäraselt õhukesed palad. Seejuures palun arvestada asjaoluga, et sööjate suud  ei ole standardsed ning nende mälumis- või mahutamisvõimed varieeruvad. Samuti aitab peenem hake kaasa kala kiiremale marineerumisele, aga seejuures veel kord - palun olgem ettevaatlikud!

Kui kala turvaliselt peenestatud ja laimimahlas marineerumas, kokk ise kiirabist paikamiselt tagasi ja õmmeldud-plaasterdatud, käsi kenasti kummikindas, võib jätkata komplekti koostamisega. Koriander, punane sibul, näpuotsatäis avokaadot muutuvad homogeenseks ekstraõhukeselt viilutatud tervikuks. Lisandina loomulikult vanad hea tuttavad, soolased ja vürtsikad. Vapramad lisavad ka birds-eye tšilliribasid, aga see on vabatahtlik. Rangelt vabatahtlik, sest teadjamad teavad, et terav pipar on tuntav kaks korda, nii konsumeerimisel kui ... Samas võib pipra tervislikust toimest kirjutada materjali kahe Kalevipoja, ühe Mahabharata ning pooleteise Wilhelm Telli jagu. Aga see selleks, iga üks on oma valikute ohver nii kui nii. Ah ja, kui neli rida tagasi kirjeldatud komplekt on hakitud ja segatud võiks ka selle külma tõsta. Sellesse tavapärasesse. Laktoosivaba piima ja vaarikamoosi vahele näiteks. Äsja tarbitud hea valge veini vahetusse lähedusse, sest muidu võib toit meelest minna.

Kuna nälg on ilmselgelt majas, siis tuleb sügavast külmast (rõhk sõnal "sügavast") haarata koostatava tulevase taldriku vedelam osis kurgileeme näol. Vajadusel uuesti mikserdada, sest kui kokk ootusärevuses näiteks veini avas ja ajatajuga pisut viltu läks (või kalahakkimise käigus saadud vigastuste ravi oli pikem protsess) on oht et supiline osis on pisut jääs. Pole hullu, seda viga oskab iga soojas kliimas elav wannabe kokk lahendada elegantselt, unustades kausi kümneks minutiks lauale. That's it! 
Kui kaunis roheline vedelus tundub olema tarvitamiskõlblikus konsistentsis ilmub lauale taldrik. Ja sinna kurgisupp, sellesse seksikalt paigutatud ceviche laadne toode, kalafilee ribad, pisut musta soola ja sama värvi pipart, tilk head (rõhutan - head, kirbet oliivihõngu omavat, värskust väljendavat jne) oliiviõli. Lauale. Külmkappi üksindusse jäetud valge vein saatjaks (kui seda veel on).
Buena vida, eh?