flashback. spaania haiku.

Tulin linnast, Pealinnast. Ammu. Feebruar, öö, lumesadu, jõhkralt külm. Õnneks koju vedanud buss oli soe. Kodupeatus. Talvine Tähtvere. Karm kui tundra. Poolkilomeeter elujäämisjooksu, kulmud jäävabaks, lumi saabastelt ja tuppa. Küdev-kuldselt hõõguv ahi ja kaks kallist, kolmas silma eest varjatult ootamas, selle ees voodimadratsil. Mida veel tahta? Ajamasinat?

Ajajoon. Pildiline.

Selleks et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Püsilugejatele kerge infarkti tekitanud blogimispausi tausta moodustab rida ettearvamatuid sündmusi ja vahejuhtumeid, näiteks kalli kodumaa külastamine aastatepikkuse pausi järel. Lisame sellele pisut või natuke rohkem tööd ja tulemus on käes. Rüperaalis veedetud aega jagus vaid Eestimaiste meinstriim-uudisportaalide üksluiste ja korrektuuri järele karjuvate uudisnuppude lugemiseks (ps mõnikord jääb mulje et toimetajad on portaali avalehe pdf-formaadis üles laadinud ning selle sinna päevadeks unustanud, la vida loca, Eesti Meedia o que?)

Aga see selleks. Lõpetame äsjaalustatud virisemise. Näitame parem pilte. 

Tõsi ta on, ka nädalane puhkus annab tuhat ja üks võimalust ennast kööki sättida. Mis sellest, et sisetunne ja motivatsioon hoopis teistsuguseid signaale annavad. Aga - kodune kokkamine headele sõpradele on alati in ja väga hipsterlik neil päevil, suisa trendikas. Eriti meeldivaks muutub see siis, kui kokandus leiab aset sõprade köögis, kus koristamine ja abitööd toimuvad kui võluväel.   

Selleks et jõuda kallile kodumaale ning anda lörtsisele LennartMeri lennujaama parklaasfaltile suud tuleb läbida mõned kehalised ja vaimsed testid. Näiteks vahemaandumine  väidetavalt Saksamaal, kus lennujaam on pargitud hüljatud laudahoonesse, selle ümber tegutseb Cobra 11, ootesaalis kostab vaid Michael Wendleri (tundud šlaagerdaja) muusika ning õhustikust on tunda, et oled populaarse dokfilmi "7 naist nahkpükstes" kodumaal. 

Kui jaama pea et ainus puhvet uksed lahti veab, vaatab menüüs vastu puhas klassika mida lugejate tervise huvides ei hakka kirjeldama, vaadake parem pilti. 

Kõhutõbi jääb õnneks ära nii et kodumaiste euroametnike ebaviisaka kamba järal lennukisse ronimine tundub ok. 

Ja siis sa jõuad Eestisse. Jätad seinale endast pisikese märgi ning liitud kodudesse ruttava tigedavõitu rahvamassiga. Kohvrid üle varvaste, kerge küünarnukk ribides, tige nohin kuklas kui korraks seisatad. Madre mia! On asju mis ikka ja jälle panevad imestama. Kas on viga 9 kuud kestvas sitas suusailmas või milleski muus, aga stressist tulvil üldpilt on hirmutav. Krooniks kujuneb Rimi vahva kassiir, kes igasuguse suhtlemisvõimeta suudab teda häiriva kliendi ebatsensuurseid väljendeid kasutamata saata piisavalt tumedasse piirkonda. "Ma olen kodus..." arusaam on kiire tekkima.    

Selleks et ellu jääda on tarvilik toituda. Iga korralik Tartu hipster teab, et lausa kohustuslik (ma ei maini kui trendikas) on lõunaks konsumeerida üks aparaaditehase päevapraad. Sest hind on olematu ja KÕIK ju teevad seda. Pikkade sallide sahin, ammendav ülevaade viimase nädala habemepügamistrendidest, Karlova kaltsukate moedemm, prillita halvasti nähtav kogus seakaelakarrit, ja seda kõike vaid kolme ja poole euro eest! Pole paha ütleks klassik. 

Et tartlaste tuju lõplikult mitte ära rikkuda ütlen vaid, et hind, kvaliteet ja kvantiteet olid kenast paigas...

Jätk. Moon. Suur tänu teejuhile, omal jalal ja kindla sihita sellist kohta üles ei leiaks. Lammas kui kotlett päevapraena, pea et 2 korda kallim kui Tartu hipsterilõksude pakkumised, aga hinnal on ka põhjus. Näiteks kvaliteet ja visuaalia. Respekt. Lisame siia viisakamapoolse kohaliku õlle ning päev ongi tehtud. 

Muuseas, õllest kui sellisest rääkides siis sügav kaastunne kõigile selle joogi tarbijatele sealmail, nii ebaõiglast hinda pole mu silm pikka aega näinud. Ning kui tahad toidu kõrvale veel klaasi veinigi võtta siis hakkab rahakott lihtsalt nutma. Sama juhtub ka kaubanduses sarnaseid tooteid valides. Palju õnne JüriRatas ja muud aktsiisidebiilikud, hea töö! 

Iga hea asi saab kord otsa ning kahjuks juhtub see ka puhkamisega. Järjekordne õnnetu vahemaandumistoit, edasilükatud kojulend ja lõpuks bienvenido!

Edasi esitame slaidišõu vahepealsest töisest poolest. 

Informatsiooniks - pildil olevast kammeljast saab 4 fileed, mida on võimalik madalal temperatuuril veevannis valmistada. Ja siis asetada taldrikule kus ootab ees wasabine-mesine-vaniljene kalapuljong ning lisanditena liituvad blanšeeritud vetikad magushapu kastme ning rohelise paprika julienne'iga. Mõni edamame-uba juurde ja head isu. 

Kala peab ju kuskilt tulema. Üks võimalus on sadam. Mida päev edasi seda kirjumaks pilt läheb. Ilus. 

Kui kala ei ole käe pärast kõlbab kokkamiseks ka kaheksajalg, täpsemalt tema väiksem, palju väiksem variant. Ütleme et beebikaheksajalg. Kui lisada kiirblanšeeritud mereelukale apelsinikoorejulienne, avokaado, rohelist paprikat, limocellos osmotiseeritud (loodan et sõna sai ok) punast sibulat ning salapärane seesamivihjega kaste ongi toit valmis. 

Krevett. Denia krevett. Kohalike tärnirestoranide lemmik. Kallim kui kuld (kui võtta tarvituskõlbliku lihakeha kaal). Aga nagu varem korduvalt mainitud siis kvaliteet ja ainulaadsus on kalli kõlaga sõnad. Fakt. 

Gillardeau nr 2. Rohelise õuna ja selleri vahus. Taldrik mis mind pikemaks ajaks kodusele režiimile saatis. Siit moraal - kui sul on kiire, siis parem ära proovi austreid ilma turvakindata avada. Tõestatud.

Mõnikord peab ka köögipersonal sööma. Ja kui selle hulgas juhtub olema itaallasest pitsakokk siis võib vahest isegi hästi minna. Kohe kenasti, nagu päike ja meri ja terrass ja lauatäis viisakat toitu. 

Lõpuks. Kui pitsakokk puhkab peavad amatöörid asja üle võtma, ka need kes kööki astudes teatasid et igasugune pitsakogemus puudub ja üldse. Aga inimene õpib kogu elu, kas pole?
Tänan.

ühe menüü lugu

Selleks, et valmistada sõbrapäevale kohane  maitsev erimenüü, pole vaja muud kui korralikku kööki, paari kokka, ühte nõudepesijat, lauatäit parimaid toiduaineid ning aega. Palju aega. 

Step one. Kööki astub kalamüüja kelle toodud kastides sulav jää jätab veejälje üle kogu restorani. Hommikune koristaja ja esimene ettekandja ei ole just üle liia õnnelikud ning loomulikult annavad sellest valjul häälel teada. Mõnikord kohe tahaks et köögil oleks suletav uks, aga no kus. 

Kolumbialasest külmaköögikokk kakub toodud kastid lahti nii et penoplasti lendab kui lund lumekahurist, tervitab kõiki elusaid mereelukaid nimepidi ja konstateerib toodu kvali- ja kvantiteedi. Kaubatooja tänab vaikides kõiki kõrgemaid, sest köögil pretensioone ei ole, pühib hirmuhigi ning üritab välja hiilida, sest söögisaali maha jäetud jälg nõuab selgitusi. 

Step two. 4 käiku menüüd, neist 3 mereannipõhised. Juba esimene neist pakub hispaanlasest endisele mereannirestorani peakokale piisavalt peamurdmist. Austrid. Täpsemalt nende avamine. Isiklikust noakotist leitud tangid ja erivahendid ei paista abiks olema, kõrvalseisjatel tekib kiire küsimus  end profina esitlenud esineja pädevuses. Pärast paariminutist ootust võtab kuumaköögi kokk igavuse peletamiseks peotäie austreid enda kätte ja avab, puhastab ning paigaldab serveerimisalusele viie minutiga terve tosina. Stressist higisel ja näost punetaval hispaanlasel on selleks ajaks õnnestunud mõrvata üks ning muuta äraviskamisvääriliseks kaks, rikkuda ära mõned koorikloomade söömiseks tarvitatavad kahvlid ning lubada kohest töölt lahkumist kui sedavõrd raskete ülesannete jagamine jätkub. 

Austrite katteks kasutatav teravapoolne rohelise õuna ja vanilje vaht on köögirobotis vaikselt valmis saanud nii et jääb üle vaid serveerida. Vahus kohtuvad rohelised õunad, vaniljeekstrakt, laimimahl, pisut puudersuhkrut, wasabipulber ja sojaletsitiin. Puhtad ja karbi küljest lahti lõigatud austrid asetuvad jääga täidetud taldrikule, katteks õunavaht ning kirsiks tordil mõni värske söödav õis.

Step three. Ceviche. Corvinast. Valgest meeldivalt tihedalihalisest kalast. Antud roa valmistamiseks pole vaja muud kui üht käed rüpes istuvat columbianot kellele alljärgnev töö delegeerida, peotäit koriandrit, head šalottsibulat, laimimahla, sool-pipart ja kausikest värskete vaarikatega. Osised tuleks olulisuse järjekorras peeneks hakkida (kui kolumbialast kohe võtta ei ole siis tuleb ise teha, ja väga ettevaatlikult, sest kasutatav nuga peab olema TERAV) ja seejäral vaarikaist vabanenud kausis kokku segada. Kogu lugu. Tänu pisikese eelroa mõõdus metallrõnga käepärast olemisele on serveerimine puhas lapsemäng.

Step four. Risotto. Keegi Rokiti nimeline kodanik koostas peedist pesumasinale trumli, kuid tuleb tunnistada et see pole ainus tee ning mainitud juurviljale on olemas ka alternatiivseid rakendusi. Näiteks koos rosmariini ja palsamiäädikaga keedetuna ja seejärel püreerituna, riisiroa lisandina.
Kui teatav kogus riisi saab kergelt röstitud ja valge veini pluss kalapuljongiga hauduma jäetud, on paras aeg mõne viisakama kreveti koorimiseks ning tükeldamiseks. Sõltuvalt sööjate arvust võiks mereelukaid olla 4-5 tükki tarbija kohta. Ja palun värskeid, sest riknenud krevett toidus on üks vahvamaid võimalusi seedeprotsesside käivitamisel turbonupu litsumiseks.

Hakitud krevetid, peotäis peeneks peenelt hakitud peterselli ning paar lusikatäit äsjavalminud peedipüreed liituvad riisiga ning saavad üheks. Sool on personaalne lisand ehk lisatav kogus sõltub koka visioonist ja eesmärgist. Kui riisi kuumutamise algusest on kulunud minutit viisteist, on aeg lisada mõni kuubik head võid ja see korralikult sisse segada. Mõni hetk hiljem tundub riis pea-aegu al dente, nüüd läheb juurde mehine peotäis riivitud parmesani ning pott tuleb tulelt. Pärast hoogsat läbisegamist jääb risotto hetkeks katte alla puhkama, täpselt nii kauaks kui kulub aega kõvemast mandliturronist paari lusikatäie peene puru hakkimiseks. Kui turron ei juhtu käe pärast olema võib läbi ajada ka suhkrustet mandlite või röstitud mandlijahu-pruuni suhkru sulatisega. Mainitud mandlisegu on vajalik serveerimise lõpetamiseks, taldrikule asetatud risottole garneeringuks. Kõlab magus, aga maitseb nagu peab, sõbrapäevaselt.

Grande finale. Kodune pulgajäätis, mille sisuks kreemine kookose-vanilje-kannikesemaitseline koorejäätis, katteks parema sordi tume šokolaad Valorilt, serveerimisel abiks kalaroast üle jäänud vaarikad. Saatjaks klaasike roosat Dom Perignoni...Aproveche!!!

Loodan, et möödunud püha oli meeleolukas!

Lambast. uuesti. teisiti.

Klassikaline karree, sellises vahvas koduses vormis. Ei mingit suuremat peenutsemist või peenhäälestust, koduseks laupäevalõunaks materjali aga küll. 

Mainitud roa valmistamiseks fotol viidatud moel pole tarvis muud, kui korralikku lambatükki (vaadeldes fotot või veelgi parem, seda oma lihunikule näidates, ostate kindlasti õige tüki), peotäit spinatit, seedriseemneid, kirsstomatit, paar pastinaaki, seesamiseemneid (soovituslik, tegu on allergeense toiduainega). Lisaks tihedam portveini-musta ploomi kaste. Ja ongi kogu lugu. 

Aga alustame algusest. Hoiatan, et tegu on lihtsa pooletunnise valmistusajaga taldrikuga, kurb aga tõsi kuid suurem veinikonsumeerimine kokkamise käigus jääb ära. See tuleks läbi viia eelnevalt kastet kokku keetes, aga sel juhul võib roa faintuuning ja taldrikule asetamine kahjustatud saada, nii et jätame selle kena pehmemaloomulise monastrelli söögi kõrvale. 

Järjekord.

Kaste. Peotäis musta ploomi, mõni kooritud šalott, nelk, pisut kaneeli, birds-eye tšilli, must pipar, loorber, sool ja pisut head õli saavad kuumas potis kokku ja vahetavad kogemusi ning maitseid. Kui tundub et on paras aeg, lisanduvad seltskonda portvein (magusam) ja palsamiäädikas (tume). Keetmise pikendamiseks ning maitsete ühtlustamiseks võib lisada sortsu punaveini, aga ettevaatlikult (vaata ka eelnevas lõigus osutatud hoiatust). Kui kogus kenasti kokku keenud ehk algselt tahkemad osised on oma struktuuri muutnud, on aeg kogu segu blenderdada ning läbi sõela uude potti suruda. Kui tulemus on häirivalt vedel, võib seda sobival moel paksendada.

Lammas. Pildil onUus-Meremaist päritolu tallekarree, aga see ei ole just must-have, sobib ilmselt ka iga teine kättesaadav, peamine et ei oleks liigset "kasukat". Nagu tavaliselt tuleks liha kõigest liigsest puhastada. Esiteks on niimoodi lihtsam tarbida, teiseks näeb parem välja ka. Meelepäraseks portsioneeritud lambatükid võiks pannil markeerida (ok, pruunistada) ning jätta hetkeks puhkama. Sool ja pipar on juba loomulikult omal kohal, eks?

Pastinaak. Üllatavalt meeldiv aedvili. Saab potis kerges õlis kauni värvi, seejärel lisandiks tähtaniisi, musta terapipart, näpuotsatäie pruuni suhkrut ning klaasikese magusamat valget veini. Kui tundub, et kannatab konsumeerimist, võib samuti kõrvale oma tähetundi ootama tõsta. 

Spinat. Tilk õli kuumale pannile, spinat, tundlik kogus sidrunimahla ning lõpuks, kui spinat oma mahust enamuse kaotanud on kuid veel ei kõrbe, seedriseemned. Segame läbi ja asetame taaskord kõrvale. 

Halleluuja, kaua oodatud hetk on käes. Veinil punn maha ja ... jätame ka selle korraks kõrvale, nukralt ohates aga siiski, hingama. 

Taaskord lammas. Kes seesamit ei karda, võib pruunistet karree seemnetes paneerida (muna kasutamine antud protsessis on vabatahtlik kuid paistab töötavat). Seejärel läheb lammas koos pastinaagiga kuuma ahju järelküpsema, aga see on lühike laul, sest karre tundub olema parim kui värviks on roosa ehk valmidusastmeks medium ehk al punto. 

Taldrik. Sellele kaste vabalt valitud vormis, viisakalt vormistatud koorem spinatisegu, sellele omakorda kuumas õlis kergelt küpsenud kirsstomatid (näete, ei läinudki meelest ära et need ka ette nähtud olid). Nüüd ettevaatlikult ja kuumakindlate kinnaste abiga pann ahjust ja vormistamine võib lõppeda. Kujundus ja küljendus sõltub iga konkreetse koka käekirjast.

Lammas, söö või ise.

Vabandused blogimispausi pärast

keskenduvad - aplaus ja lilled - tööle.
Et armas püsilugeja täpsema pildi saaks, lisan mõne amatöörfoto aastavahetusel serveeritud menüüst, kirjelduse loomulikult ka, ärge muretsege.

Selleks, et valmistada ca 135 EUR väärt meeleolukas ülevaatemenüü, pole tarvis muud, kui lihtsalt tuua lauale alljärgnevad road:

1. Et õhtu ladusamalt laabuks, oleks viisakas saabujatele üks tervitusjook (nt Veuve Clicquot Brut) pakkuda, saatjaks hanemaksa-lollipop kõrvetet suhkrukaramellis.

2. Siis näiteks Gillardeau auster, serveerituna rohelise õuna- ja Tahiti vanilje ceviche's.

3. Ja siis peakokkade nägemus kohalikust gurmee-meretoidust, Denia punase kreveti ravioli (tõe huvides mainin, et taignatootest on lood miilide kaugusel, katvat rolli kandis punapeedi-, väikse saladuse-  ja mereannipuljongi želatiin).

4. Ibiza sinine homaar, serveerituna seepiatindisel foccaccial, shiso-pesto ja pisikese citronette'iga

NB siit edasi läks erakorraliselt kiireks, sestap pildimaterjal sisuliselt puudub. Vabandust.

5. Madalal temperatuuril (bain-marie) küpsenud kammeljafilee merevetika-spagettide, edamame-ubade ja wasabikastmega. Saatjaks frititud lootos.

6. Maitsemeelte puhastamiseks rabarberi ja Berlucchi Rose sorbet.

7. Black angus sisefilee foie gras profiterooli ja rosmariini-polenta kastmega.

8. Veuve Clicquote risotto 24-kraadise kullalehe ja beluuga kaaviariga.

9. Vürtsine šokolaadibiskviit safranijäätise, tubakajäätise ja suitsuse punaveiniželeega.

10. Kohaliku kombe kohaselt kl 24 12 viinamarja ja kogu lugu.

Eelmainitud menüü serveerus 65-le külalisele ja 2,5 tunni jooksul. Halleluuja!!!

õun

Selleks, et valmistada maitsev ja keskmisest pisut erinevalt välja nägev õhtusöök, pole vaja muud kui asetada taldrikule üks õun. Isukamad võivad paigaldada ka kaks, või kolm. Hetkel piirdume ühega, aga näljasemate kodanike isude täitmiseks moodustame sellest mitmete toitvate lisandite abiga viisaka salati nime väärilise õhtuoote. 

Sooja ja lihalise salati, sest sellesse masendavasse suusailma nii siin- kui sealpool Poola kuningriiki pole mõtet värske ehk toortoiduse kõhutäite pealt oma nina pista. Külm võtab ära, ja kui tema seda ei tee, siis viivad niiskus ja vinge tuul selle projekti ikkagi lõpuni. 

Tagasi. Õun. Mida pehmema koorega seda vahvam. Te küsite miks? Aga seetõttu et õuna edasine saatus on kaotada sisu ning küpseda ahjus ja pärast kuummenetlust on paksukooreliste õunte söömine sarnane vene ruletile - Kas kannatab lõigata või kutsume sepa appi? Kas tulikuum täidis paiskub äsjatärgeldet pidupluusile? Küsimusi on küll ja enam, sestap valigem kergema vastupanutasemega puuvili.

Tootmisprotsess on vana ja hea, tulemuseks on eeldatavasti ahjuõun kui klassikaline ahjuantoonovka kerge kaneeli ja järjekordseks suhkrutrahviks piisava hulga magusainega, aga täna pisut teises vormis ning maitses. Maitse annab täidis ja serveerimisel kasutatav kastmesegu, vormilise osa uuenduslik aspekt seisneb publiku lollitamises. Nimelt proovigem serveerida õuna kui värsket, tervet ja puutumatut, visuaalsel vaatlusel siis. 

Pärast kolme lõiku ballastina mõjuvat sissejuhatust võib asuda roa komponeerimise kirjelduse juurde. 

Punkt 1. Täidis. Eelkeedetud must riis, pardifilee (õrnema maitsemeelega tarbijad võivad rahulikult ka kanafileed kasutada), mõned kooritud edamame-oad (võib öelda ka sojaoad), pisut musta ploomi, šalottsibulat, kodust magus-haput kastet, sorts ketjap manist või muud tihedamat vähemsoolast sojakastmelist toodet ja väike rukola. Mõned ürdid, eriti luks oleks kombinatsioon sidrunitüümianist ja koriandrist. 

Protsess. Kõik osised võiks suunata väiksema suu gabariite arvestavas mõõdus ning valmimisjärjekorras kuumale pannile. Part, sibul, uba, ploom, ürdid, kastmed ja keeduriis. Ja siis pisut laimimahla lisaks. Ja soolt ja pipart. Ja midagi veel, mis koka jaoks roale selle kauaotsitud touchi annab. Oluline oleks saavutada head (pean silmas HEAD!) risottot meenutava konsistentsiga pannitäis, selline pigem kreemjas ja siidine kui et liha siin ja kartul seal ja heinad kolmandas nurgas.

Punkt 2. Õun. Keskmisest suurem kohalik ubin, mille alumine (varrepoole vastaspoolne) ots tuleks professionaalse noaliigutusega eraldada punktis, kust mahuks õuna sisemust lusika abil eemaldama ilma et koor kahjustada saaks. Aga mitte palju eemalt, sest muidu läheb publiku üllatamine terve  ehk vaadeldes puutumatuna näiva õuna serveerimisega lihtsat lörri. Lusikaga õun tühjaks, nii et pisut viljaliha koort püst hoidma jääks ja õun koos ära lõigat' otsaga keskmist kuumust tootvasse ahju. Visuaalia pärast võiks õuna tilga oliiviõliga üle pintseldada, aga vaadakem ette, särav-läikiv tulemus meenutab keskmises maksimas pakutavat supersoodsat igipüsivat puuvilja. Küpsemisaega täpselt nii palju, et õun kokku ei vajuks, aga mitte vähem. Keeruline...

Punkt 3. Kaubad kokku. Õun ahjust, salatisegu pannilt pluss rukolat sinna sisse nii palju kui mahub. Kork ehk ära lõigatud ots kenasti peale ning rekonstrueeritud õun korraks kõrvale ootama või eriti õnnestunud täidise puhul hetkeks ahju sooja tagasi. 

Taldrik. Valik värvi, vormi ja tootjaettevõtte osas on teie, või siis võtke lähemalolev puhas. Taldrikule mõned kastmed mis endas õuna sisuga kaasa rääkivat idamaist maitset kannavad. Näiteks värske mangotšatni (blender pluss mango pluss laimimahl pluss näpuots tšillit) ja soja-apelsinikaste. Mõned lilled ja Koltsi jõhvikapulber võivad ka kena rolli mängida.

Jällegi. Kogu lugu. Neutraalsem kuid viisakas jahe valge vein kõrvale, vaadake näiteks verdejo või sauvignon blanci poole, kraliner ka ei tapa. 

Aga nüüd, apgreid rasvase rinnaga huntidele, sest see ei pruugi ühel, teisel või kolmandal põhjusel kohe kuidagi õnnestuda. Nimelt nagu mainitud sai võib terve õuna menetlemine muutuda tarbija jaoks meeleolukaks seikluseks kui käesoleva õuna sort kipub karmimakoorseks või kasutatavad prepareerimismeetodid osutavad ebapiisavateks. Selliste asjaolude vältimiseks võttis katse-eksitusrühm ette puuviljale uue vormi andmise menetluse ehk taastas õuna klassikalise pastilaa vormis. Lihtsalt vormitava marmelaadi meenutava lehena, millesse sai rullitud kõik eelmainitud lisandid peale riisi, mis jäi välja andmaks taldrikul täiendavat värvinüanssi. 

Väljapanek kaotab visuaalselt pisut, kuid roa konsumeerimislihtsus ning ausalt kirjutades ka maitsebukett saab hoopis uue hingamise.

Pildil esimene katseeksemplar, õuna taastamisel kasutatud ürdid ja maitsed osutusid värvigammat oluliselt ärksamaks muutvateks.  

Lasagna. Põskedega.

Selleks et valmistada veel üks konsumeerimiskõlbulik pastaroog pole vaja muud kui järjekordset kogust pealehakkamist. Edasi läheb juba kõik isevooluteed. Kohati lihtsakoeline itaalia köök on kaunis nii maitsetelt kui visuaalselt, seega saab ka lihtsast lasanjateost paras värvidemäng. Esitame vajaminevate toonide loetelu:

Ürdiroheline, veinipunane, jahuvalge, parmesanikollane, kastanipruun. Ehk siis toiduainetena esitatuna on lauale vaja tõsta esmalt pasta valmistamiseks vajalikud komponendid.
Sedapuhku on tegu tõsisema käsitööga (kui te juhuslikult masinat ei ole ostnud), sest 1 osa kastanijahu, 1 osa peent nisujahu ning 1 osa imepeent mannat (ütleme et osa on 300 grammi) tahavad 6 muna ning poole klaasi viisaka valge veini saatel taignaks saada. Ütlen ausalt, elu aparaatiderikkas profiköögis on lihtsam, aga tubli tükk käsitööd lisab kindlasti ihurammu ja meeleolu.

Kui pastataigen viisakas tahkemas olekus külmkappi rändab, on aeg asuda roa peaosalise, seapõskede kallale. Kellele sealiha vastumeelne, võib kasutada ka vasikalist päritolu põseliha. Liha tuleks klassikalisel moel kelmetest puhastada ning kuumal pannil markeerida ehk pruunistada. Seejärel mõne klassikalise röstitud puljongiaedvilja (sibul, porgand, seller) saatel potti visata ning punase veiniga üle valada. Lisaks loomulikult soovitud ürdid, maitsed ja lisandid, isiklikeks eelistusteks petersell, sidrunitüümian, loorber, nelk, tähtaniis (tarvitada mõistuse piires) ning vürts ehk siinses keeles jamaika pipar. Törts palsamiäädikat ei tee ka paha aga sellega peab samuti ettevaatlik olema, sest me ei taha ju hõrgu lihatüki maitsed ära tappa. Haudumine võiks aset leida vaiksel tulel.

Haudumisperiood sõltub esmalt lihatükkide suurusest ja kogukaalust. Sealiha puhul võiks arvestada paari tunniga, vasika korral võib tundide arvu kahekordistada. Mis puutub kogustesse siis siin kindlat reeglit küll ei ole. Tark, osav ja kogenud kokkaja valmistab sarnasel moel prepareeritavat liha ette poolteist kuni kaks korda rohkem kui vaja. Sest uskuge mind, lasanja kokkuladumisel kaob osa hõrgust veinisest lihast kui võluväel. On põhjuseks siis kööki ilmunud kokandushuvilised või koka enda tühi kõht.
Kui ka pärast seda peaks lihalised ülejäägid tekkima - ärge muretsege, järgmisel hommikul on võimalik sellest üks seksikas võileib vormistada. Näiteks ciabatta, hea oliiviõli, mõne härjasüdametomati viilu, paari rukolalehe ja kerge mozzarellaga. Tilk head balsamicokreemi lisaks ja ela või ise (vbndst, kasutan Pärnu tunnuslauset, fantaasiavaesus sunnib).

Back to business. Kuniks liha potis erakordselt meeldivaid maitseid ja tekstuure omandab on osavate käte ringil aeg taignast 3-4 millimeetriste plaatide vormimiseks. Pean silmas plaatide paksust mitte pikkust ega laiust. Viimased kaks parameetrit sõltuvad koka kasutuses oleva ahjuvormi gabariitidest. Plaadid valmis, võiks need jätta kerget jahusele pinnale puhkama ehk tahkuma et pärast oleks lihtsam menetleda. Muuseas, kellel tuli takus võib pasta rahulikult ka ette keeta, aga kuna tegu on värske, hõrgu ja õrna pastaga siis ei ole see hädavajalik.

Pooltund muude lisandite vormistamiseks on käes. Siin avaneb kui uks laia lisandimaailma, sest lasanjast on versioone mitmeid. Antud lahenduses jäävad välja kõik tomatised osised, sest veinis ja maitsetes haudunud liha lausa nõuab peaosa ning iga lisanduv intensiivne maitse seda ju vähendab.

Klassikaline või selle lähedane bešamell on igati omal kohal. Võis kuumutet šalottsibul, peotäis jahu, klaas või paar head demi-glace'i, sorts vahukoort pluss sool-pipar. Kokku tuleks keeta kuniks olukord meenutab kreemjat kastet. Paluks mitte põhja kõrvetada, aga kui see juhtus siis asuda uuele katsele.
Peenutsejad suruvad valminud sousti läbi sõela, aga see pole obligatoorne. Oma suu on kuningas, kui te just klientidele ei valmista.

Lisand number kaks on spinat. Eriti vahva oleks kui külmkapis ootaks karp beebispinatiga (ei ole lastetoit vaid pisikeseleheline hõrgum versioon spinatist). Paras peotäis rohelist tuleks suunata tulikuumale pannile koos tilga oliiviõliga ning seda pidevalt segada. Kui mahust on kolmandik alles, siis tulelt ära võtta, maitsestada sidruni ja soolaga ning asetada turvalisse kohta (sest pann on ju kuum) oma korda ootama.

Eeldan, et kogu selle sebimise peale on liha ammu valmis ja kokal on olnud aega see potist välja nõrguma tõsta. Muuseas, see on ka paras hetk mõne pehmema punase veini lahtinööpimiseks, sest vein tahab ju hingata ja kokk seda testida.

Grande finale. Ahjuvorm. Selle põhja kiht teie äsjavalminud perfektset bešamelli, pastaplaat, pisut kastet, õrn kiht sooja spinatit, suupäraselt viilutatud seapõse kiht, pisut kastet, pastaplaadid... jne, jne.
Kolm neli kordust tundub olema paras maht, viimasele pastakihile võiks lisada pisut kastet ning sellele peotäie riivitud parmesani. Ahju!

Kuna kõik osised olid kenasti ette valmistatud (pean silmas kuumtöödeldud) ja pasta on värske (mis tähendab kiiret valmimist, siis laua katmiseks kuluv aeg on üsna täpselt paras et toit ahjus 180 kraadi juures valmis saaks.

Serveerimine on puhas fantaasia. Aga näiteks igas majapidamises olemas olev köögis kasutatava metallist nelinurga või rõnga rakendamine võib serveeringu oluliselt apetiitsemaks muuta kui seda oleks toidu lusikaga taldrikule loopimine. Garneeringuks pisut värsket maitsestatud spinatit või lambasalatit ning kõige sellele koorem õrna riivitud parmesani.

Ilus.

Jälgede segamiseks lisan asjasse mittepuuduva loodusfoto.