Selleks et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada algusest. Püsilugejatele kerge infarkti tekitanud blogimispausi tausta moodustab rida ettearvamatuid sündmusi ja vahejuhtumeid, näiteks kalli kodumaa külastamine aastatepikkuse pausi järel. Lisame sellele pisut või natuke rohkem tööd ja tulemus on käes. Rüperaalis veedetud aega jagus vaid Eestimaiste meinstriim-uudisportaalide üksluiste ja korrektuuri järele karjuvate uudisnuppude lugemiseks (ps mõnikord jääb mulje et toimetajad on portaali avalehe pdf-formaadis üles laadinud ning selle sinna päevadeks unustanud, la vida loca, Eesti Meedia o que?)
Aga see selleks. Lõpetame äsjaalustatud virisemise. Näitame parem pilte.
Tõsi ta on, ka nädalane puhkus annab tuhat ja üks võimalust ennast kööki sättida. Mis sellest, et sisetunne ja motivatsioon hoopis teistsuguseid signaale annavad. Aga - kodune kokkamine headele sõpradele on alati in ja väga hipsterlik neil päevil, suisa trendikas. Eriti meeldivaks muutub see siis, kui kokandus leiab aset sõprade köögis, kus koristamine ja abitööd toimuvad kui võluväel.
Selleks et jõuda kallile kodumaale ning anda lörtsisele LennartMeri lennujaama parklaasfaltile suud tuleb läbida mõned kehalised ja vaimsed testid. Näiteks vahemaandumine väidetavalt Saksamaal, kus lennujaam on pargitud hüljatud laudahoonesse, selle ümber tegutseb Cobra 11, ootesaalis kostab vaid Michael Wendleri (tundud šlaagerdaja) muusika ning õhustikust on tunda, et oled populaarse dokfilmi "7 naist nahkpükstes" kodumaal.
Kui jaama pea et ainus puhvet uksed lahti veab, vaatab menüüs vastu puhas klassika mida lugejate tervise huvides ei hakka kirjeldama, vaadake parem pilti.
Kõhutõbi jääb õnneks ära nii et kodumaiste euroametnike ebaviisaka kamba järal lennukisse ronimine tundub ok.
Ja siis sa jõuad Eestisse. Jätad seinale endast pisikese märgi ning liitud kodudesse ruttava tigedavõitu rahvamassiga. Kohvrid üle varvaste, kerge küünarnukk ribides, tige nohin kuklas kui korraks seisatad. Madre mia! On asju mis ikka ja jälle panevad imestama. Kas on viga 9 kuud kestvas sitas suusailmas või milleski muus, aga stressist tulvil üldpilt on hirmutav. Krooniks kujuneb Rimi vahva kassiir, kes igasuguse suhtlemisvõimeta suudab teda häiriva kliendi ebatsensuurseid väljendeid kasutamata saata piisavalt tumedasse piirkonda. "Ma olen kodus..." arusaam on kiire tekkima.
Selleks et ellu jääda on tarvilik toituda. Iga korralik Tartu hipster teab, et lausa kohustuslik (ma ei maini kui trendikas) on lõunaks konsumeerida üks aparaaditehase päevapraad. Sest hind on olematu ja KÕIK ju teevad seda. Pikkade sallide sahin, ammendav ülevaade viimase nädala habemepügamistrendidest, Karlova kaltsukate moedemm, prillita halvasti nähtav kogus seakaelakarrit, ja seda kõike vaid kolme ja poole euro eest! Pole paha ütleks klassik.
Et tartlaste tuju lõplikult mitte ära rikkuda ütlen vaid, et hind, kvaliteet ja kvantiteet olid kenast paigas...
Jätk. Moon. Suur tänu teejuhile, omal jalal ja kindla sihita sellist kohta üles ei leiaks. Lammas kui kotlett päevapraena, pea et 2 korda kallim kui Tartu hipsterilõksude pakkumised, aga hinnal on ka põhjus. Näiteks kvaliteet ja visuaalia. Respekt. Lisame siia viisakamapoolse kohaliku õlle ning päev ongi tehtud.
Muuseas, õllest kui sellisest rääkides siis sügav kaastunne kõigile selle joogi tarbijatele sealmail, nii ebaõiglast hinda pole mu silm pikka aega näinud. Ning kui tahad toidu kõrvale veel klaasi veinigi võtta siis hakkab rahakott lihtsalt nutma. Sama juhtub ka kaubanduses sarnaseid tooteid valides. Palju õnne JüriRatas ja muud aktsiisidebiilikud, hea töö!
Iga hea asi saab kord otsa ning kahjuks juhtub see ka puhkamisega. Järjekordne õnnetu vahemaandumistoit, edasilükatud kojulend ja lõpuks bienvenido!
Edasi esitame slaidišõu vahepealsest töisest poolest.
Informatsiooniks - pildil olevast kammeljast saab 4 fileed, mida on võimalik madalal temperatuuril veevannis valmistada. Ja siis asetada taldrikule kus ootab ees wasabine-mesine-vaniljene kalapuljong ning lisanditena liituvad blanšeeritud vetikad magushapu kastme ning rohelise paprika julienne'iga. Mõni edamame-uba juurde ja head isu.
Kala peab ju kuskilt tulema. Üks võimalus on sadam. Mida päev edasi seda kirjumaks pilt läheb. Ilus.
Kui kala ei ole käe pärast kõlbab kokkamiseks ka kaheksajalg, täpsemalt tema väiksem, palju väiksem variant. Ütleme et beebikaheksajalg. Kui lisada kiirblanšeeritud mereelukale apelsinikoorejulienne, avokaado, rohelist paprikat, limocellos osmotiseeritud (loodan et sõna sai ok) punast sibulat ning salapärane seesamivihjega kaste ongi toit valmis.
Krevett. Denia krevett. Kohalike tärnirestoranide lemmik. Kallim kui kuld (kui võtta tarvituskõlbliku lihakeha kaal). Aga nagu varem korduvalt mainitud siis kvaliteet ja ainulaadsus on kalli kõlaga sõnad. Fakt.
Gillardeau nr 2. Rohelise õuna ja selleri vahus. Taldrik mis mind pikemaks ajaks kodusele režiimile saatis. Siit moraal - kui sul on kiire, siis parem ära proovi austreid ilma turvakindata avada. Tõestatud.
Mõnikord peab ka köögipersonal sööma. Ja kui selle hulgas juhtub olema itaallasest pitsakokk siis võib vahest isegi hästi minna. Kohe kenasti, nagu päike ja meri ja terrass ja lauatäis viisakat toitu.
Lõpuks. Kui pitsakokk puhkab peavad amatöörid asja üle võtma, ka need kes kööki astudes teatasid et igasugune pitsakogemus puudub ja üldse. Aga inimene õpib kogu elu, kas pole?
Tänan.
