õun

Selleks, et valmistada maitsev ja keskmisest pisut erinevalt välja nägev õhtusöök, pole vaja muud kui asetada taldrikule üks õun. Isukamad võivad paigaldada ka kaks, või kolm. Hetkel piirdume ühega, aga näljasemate kodanike isude täitmiseks moodustame sellest mitmete toitvate lisandite abiga viisaka salati nime väärilise õhtuoote. 

Sooja ja lihalise salati, sest sellesse masendavasse suusailma nii siin- kui sealpool Poola kuningriiki pole mõtet värske ehk toortoiduse kõhutäite pealt oma nina pista. Külm võtab ära, ja kui tema seda ei tee, siis viivad niiskus ja vinge tuul selle projekti ikkagi lõpuni. 

Tagasi. Õun. Mida pehmema koorega seda vahvam. Te küsite miks? Aga seetõttu et õuna edasine saatus on kaotada sisu ning küpseda ahjus ja pärast kuummenetlust on paksukooreliste õunte söömine sarnane vene ruletile - Kas kannatab lõigata või kutsume sepa appi? Kas tulikuum täidis paiskub äsjatärgeldet pidupluusile? Küsimusi on küll ja enam, sestap valigem kergema vastupanutasemega puuvili.

Tootmisprotsess on vana ja hea, tulemuseks on eeldatavasti ahjuõun kui klassikaline ahjuantoonovka kerge kaneeli ja järjekordseks suhkrutrahviks piisava hulga magusainega, aga täna pisut teises vormis ning maitses. Maitse annab täidis ja serveerimisel kasutatav kastmesegu, vormilise osa uuenduslik aspekt seisneb publiku lollitamises. Nimelt proovigem serveerida õuna kui värsket, tervet ja puutumatut, visuaalsel vaatlusel siis. 

Pärast kolme lõiku ballastina mõjuvat sissejuhatust võib asuda roa komponeerimise kirjelduse juurde. 

Punkt 1. Täidis. Eelkeedetud must riis, pardifilee (õrnema maitsemeelega tarbijad võivad rahulikult ka kanafileed kasutada), mõned kooritud edamame-oad (võib öelda ka sojaoad), pisut musta ploomi, šalottsibulat, kodust magus-haput kastet, sorts ketjap manist või muud tihedamat vähemsoolast sojakastmelist toodet ja väike rukola. Mõned ürdid, eriti luks oleks kombinatsioon sidrunitüümianist ja koriandrist. 

Protsess. Kõik osised võiks suunata väiksema suu gabariite arvestavas mõõdus ning valmimisjärjekorras kuumale pannile. Part, sibul, uba, ploom, ürdid, kastmed ja keeduriis. Ja siis pisut laimimahla lisaks. Ja soolt ja pipart. Ja midagi veel, mis koka jaoks roale selle kauaotsitud touchi annab. Oluline oleks saavutada head (pean silmas HEAD!) risottot meenutava konsistentsiga pannitäis, selline pigem kreemjas ja siidine kui et liha siin ja kartul seal ja heinad kolmandas nurgas.

Punkt 2. Õun. Keskmisest suurem kohalik ubin, mille alumine (varrepoole vastaspoolne) ots tuleks professionaalse noaliigutusega eraldada punktis, kust mahuks õuna sisemust lusika abil eemaldama ilma et koor kahjustada saaks. Aga mitte palju eemalt, sest muidu läheb publiku üllatamine terve  ehk vaadeldes puutumatuna näiva õuna serveerimisega lihtsat lörri. Lusikaga õun tühjaks, nii et pisut viljaliha koort püst hoidma jääks ja õun koos ära lõigat' otsaga keskmist kuumust tootvasse ahju. Visuaalia pärast võiks õuna tilga oliiviõliga üle pintseldada, aga vaadakem ette, särav-läikiv tulemus meenutab keskmises maksimas pakutavat supersoodsat igipüsivat puuvilja. Küpsemisaega täpselt nii palju, et õun kokku ei vajuks, aga mitte vähem. Keeruline...

Punkt 3. Kaubad kokku. Õun ahjust, salatisegu pannilt pluss rukolat sinna sisse nii palju kui mahub. Kork ehk ära lõigatud ots kenasti peale ning rekonstrueeritud õun korraks kõrvale ootama või eriti õnnestunud täidise puhul hetkeks ahju sooja tagasi. 

Taldrik. Valik värvi, vormi ja tootjaettevõtte osas on teie, või siis võtke lähemalolev puhas. Taldrikule mõned kastmed mis endas õuna sisuga kaasa rääkivat idamaist maitset kannavad. Näiteks värske mangotšatni (blender pluss mango pluss laimimahl pluss näpuots tšillit) ja soja-apelsinikaste. Mõned lilled ja Koltsi jõhvikapulber võivad ka kena rolli mängida.

Jällegi. Kogu lugu. Neutraalsem kuid viisakas jahe valge vein kõrvale, vaadake näiteks verdejo või sauvignon blanci poole, kraliner ka ei tapa. 

Aga nüüd, apgreid rasvase rinnaga huntidele, sest see ei pruugi ühel, teisel või kolmandal põhjusel kohe kuidagi õnnestuda. Nimelt nagu mainitud sai võib terve õuna menetlemine muutuda tarbija jaoks meeleolukaks seikluseks kui käesoleva õuna sort kipub karmimakoorseks või kasutatavad prepareerimismeetodid osutavad ebapiisavateks. Selliste asjaolude vältimiseks võttis katse-eksitusrühm ette puuviljale uue vormi andmise menetluse ehk taastas õuna klassikalise pastilaa vormis. Lihtsalt vormitava marmelaadi meenutava lehena, millesse sai rullitud kõik eelmainitud lisandid peale riisi, mis jäi välja andmaks taldrikul täiendavat värvinüanssi. 

Väljapanek kaotab visuaalselt pisut, kuid roa konsumeerimislihtsus ning ausalt kirjutades ka maitsebukett saab hoopis uue hingamise.

Pildil esimene katseeksemplar, õuna taastamisel kasutatud ürdid ja maitsed osutusid värvigammat oluliselt ärksamaks muutvateks.  

Lasagna. Põskedega.

Selleks et valmistada veel üks konsumeerimiskõlbulik pastaroog pole vaja muud kui järjekordset kogust pealehakkamist. Edasi läheb juba kõik isevooluteed. Kohati lihtsakoeline itaalia köök on kaunis nii maitsetelt kui visuaalselt, seega saab ka lihtsast lasanjateost paras värvidemäng. Esitame vajaminevate toonide loetelu:

Ürdiroheline, veinipunane, jahuvalge, parmesanikollane, kastanipruun. Ehk siis toiduainetena esitatuna on lauale vaja tõsta esmalt pasta valmistamiseks vajalikud komponendid.
Sedapuhku on tegu tõsisema käsitööga (kui te juhuslikult masinat ei ole ostnud), sest 1 osa kastanijahu, 1 osa peent nisujahu ning 1 osa imepeent mannat (ütleme et osa on 300 grammi) tahavad 6 muna ning poole klaasi viisaka valge veini saatel taignaks saada. Ütlen ausalt, elu aparaatiderikkas profiköögis on lihtsam, aga tubli tükk käsitööd lisab kindlasti ihurammu ja meeleolu.

Kui pastataigen viisakas tahkemas olekus külmkappi rändab, on aeg asuda roa peaosalise, seapõskede kallale. Kellele sealiha vastumeelne, võib kasutada ka vasikalist päritolu põseliha. Liha tuleks klassikalisel moel kelmetest puhastada ning kuumal pannil markeerida ehk pruunistada. Seejärel mõne klassikalise röstitud puljongiaedvilja (sibul, porgand, seller) saatel potti visata ning punase veiniga üle valada. Lisaks loomulikult soovitud ürdid, maitsed ja lisandid, isiklikeks eelistusteks petersell, sidrunitüümian, loorber, nelk, tähtaniis (tarvitada mõistuse piires) ning vürts ehk siinses keeles jamaika pipar. Törts palsamiäädikat ei tee ka paha aga sellega peab samuti ettevaatlik olema, sest me ei taha ju hõrgu lihatüki maitsed ära tappa. Haudumine võiks aset leida vaiksel tulel.

Haudumisperiood sõltub esmalt lihatükkide suurusest ja kogukaalust. Sealiha puhul võiks arvestada paari tunniga, vasika korral võib tundide arvu kahekordistada. Mis puutub kogustesse siis siin kindlat reeglit küll ei ole. Tark, osav ja kogenud kokkaja valmistab sarnasel moel prepareeritavat liha ette poolteist kuni kaks korda rohkem kui vaja. Sest uskuge mind, lasanja kokkuladumisel kaob osa hõrgust veinisest lihast kui võluväel. On põhjuseks siis kööki ilmunud kokandushuvilised või koka enda tühi kõht.
Kui ka pärast seda peaks lihalised ülejäägid tekkima - ärge muretsege, järgmisel hommikul on võimalik sellest üks seksikas võileib vormistada. Näiteks ciabatta, hea oliiviõli, mõne härjasüdametomati viilu, paari rukolalehe ja kerge mozzarellaga. Tilk head balsamicokreemi lisaks ja ela või ise (vbndst, kasutan Pärnu tunnuslauset, fantaasiavaesus sunnib).

Back to business. Kuniks liha potis erakordselt meeldivaid maitseid ja tekstuure omandab on osavate käte ringil aeg taignast 3-4 millimeetriste plaatide vormimiseks. Pean silmas plaatide paksust mitte pikkust ega laiust. Viimased kaks parameetrit sõltuvad koka kasutuses oleva ahjuvormi gabariitidest. Plaadid valmis, võiks need jätta kerget jahusele pinnale puhkama ehk tahkuma et pärast oleks lihtsam menetleda. Muuseas, kellel tuli takus võib pasta rahulikult ka ette keeta, aga kuna tegu on värske, hõrgu ja õrna pastaga siis ei ole see hädavajalik.

Pooltund muude lisandite vormistamiseks on käes. Siin avaneb kui uks laia lisandimaailma, sest lasanjast on versioone mitmeid. Antud lahenduses jäävad välja kõik tomatised osised, sest veinis ja maitsetes haudunud liha lausa nõuab peaosa ning iga lisanduv intensiivne maitse seda ju vähendab.

Klassikaline või selle lähedane bešamell on igati omal kohal. Võis kuumutet šalottsibul, peotäis jahu, klaas või paar head demi-glace'i, sorts vahukoort pluss sool-pipar. Kokku tuleks keeta kuniks olukord meenutab kreemjat kastet. Paluks mitte põhja kõrvetada, aga kui see juhtus siis asuda uuele katsele.
Peenutsejad suruvad valminud sousti läbi sõela, aga see pole obligatoorne. Oma suu on kuningas, kui te just klientidele ei valmista.

Lisand number kaks on spinat. Eriti vahva oleks kui külmkapis ootaks karp beebispinatiga (ei ole lastetoit vaid pisikeseleheline hõrgum versioon spinatist). Paras peotäis rohelist tuleks suunata tulikuumale pannile koos tilga oliiviõliga ning seda pidevalt segada. Kui mahust on kolmandik alles, siis tulelt ära võtta, maitsestada sidruni ja soolaga ning asetada turvalisse kohta (sest pann on ju kuum) oma korda ootama.

Eeldan, et kogu selle sebimise peale on liha ammu valmis ja kokal on olnud aega see potist välja nõrguma tõsta. Muuseas, see on ka paras hetk mõne pehmema punase veini lahtinööpimiseks, sest vein tahab ju hingata ja kokk seda testida.

Grande finale. Ahjuvorm. Selle põhja kiht teie äsjavalminud perfektset bešamelli, pastaplaat, pisut kastet, õrn kiht sooja spinatit, suupäraselt viilutatud seapõse kiht, pisut kastet, pastaplaadid... jne, jne.
Kolm neli kordust tundub olema paras maht, viimasele pastakihile võiks lisada pisut kastet ning sellele peotäie riivitud parmesani. Ahju!

Kuna kõik osised olid kenasti ette valmistatud (pean silmas kuumtöödeldud) ja pasta on värske (mis tähendab kiiret valmimist, siis laua katmiseks kuluv aeg on üsna täpselt paras et toit ahjus 180 kraadi juures valmis saaks.

Serveerimine on puhas fantaasia. Aga näiteks igas majapidamises olemas olev köögis kasutatava metallist nelinurga või rõnga rakendamine võib serveeringu oluliselt apetiitsemaks muuta kui seda oleks toidu lusikaga taldrikule loopimine. Garneeringuks pisut värsket maitsestatud spinatit või lambasalatit ning kõige sellele koorem õrna riivitud parmesani.

Ilus.

Jälgede segamiseks lisan asjasse mittepuuduva loodusfoto.

Klassikaline retsept toimetaja nõudmisel.

Uus töököök ning sellest tulenev menüü- ehk suunamuutus toovad paratamatult kaasa uued tuuled ja mõtted. Rõõmuga võin öelda, et sedapuhku on puhta parempöördega.  Aga tagasi pealkirjas lubatu juurde.

Selleks et valmistada maitsev pisut eksklusiivsem itaaliapärane õhtusöök pole tarvis muud kui esmalt tubli tööpäeva jagu aega. Ilma naljata, sest käesolevas/hetkel loetavas retseptis on tegu härja sabast pärit täidisega raviooliga.  Sabast (võib nimetada ka osso bucco), mille konsumeerimiskõlbulikuks menetlemine võtab roa valmistamisprotsessist 90 protsenti ajast. 3 kuni 5 kilo käepäraselt tükeldet kondipõhist toodet vajab pehmeks hautamiseks ümmarguselt neli ehk viis tundi. Suurde potti võiks mahtuda lisaks sabale veel klassikalised puljongiosised nagu röstitud sibulad, porgandid, seller ja mõned maitsed soola-pipra näol. Aga nende viimastega palun ettevaatlikult, sest maitsete peenhäälestamine (tänan ilusa sõna eest, hea TaaviRõivas) on alles ees.

Puljongi keetmisel vältigem sarnast olukorda.

Kuniks pott podiseb on kokal aega raviooli teise põhisosise, taigna, valmistamiseks. Põhja-Eesti elanikud võtavad nüüd kapist kiiskava tutt-uue jõulise mikseri, mille vahustamisotsik asendatakse taigna koostamiseks mõeldud konksuga. Vaese lõunapooluse esindajad lükkavad köögilaua puhtaks ning katavad selle viisaka koguse hea peenema sordi (see on väga oluline, ausalt!) nisujahuga. Edasine asjade käik on vähemalt koostisosade osas sarnane, esitan loetelu:

5 osa jahu

3 osa imepeent mannat (nt maisimannat)

0,5 osa head oliiviõli

1 osa joodavat valget veini

4 muna pluss viie muna kollased

ettevaatlik näpuotsatäis soola 

1 osa võrdub 100 grammi.

Kui masinaomanikud asetavad kogu materjali masinasse ning asuvad äsja avatud veini kõrvale austreid krõbistama, siis käsitöölised ehitavad lauale eelmainitud kuivainetest hunniku ning paigaldavad selle keskele moodustatud õõnsusesse kõik vedelamad koostisosad. Edasine on klassika, mehine käsitöö ning tainas võib minna külma puhkama.

Nüüd on paras hetk tunde haudunud saba kurnamiseks ja puhastamiseks. Palun keeduvedelik alles jätta ning valada läbi ekstrapeene silmaga sõela! Nende kahe protsessi vahele võiks jätta pist aega, sest otse potist tulnud luumaterjal on ebameeldivalt kuum ja seda veel päris kaua. Testitud. Aga kui lihane osis käes, võib selle asetada teise sädelevasse kodumasinasse, näiteks thermomixi. Või blenderisse. Või siis lõikelauale. Ning seejäral vastavalt valitud metoodikale see purustada, püreerida või hakkida imepeeneks. Kodutehnikat omavate kokkade elu on oluliselt lihtsam, sest nende ainus vaev on sobiva koguse rasvasema köögikoore, soola, pipra, väikse jahvatatud muskaadi ning küüslaugu lisamine lihasegule. Arhailist kokkamismeetodit viljelejate jaoks tähendab see täiendavat hulka käsitööd, aga ma olen kindel et pisut rustikaalsem lahendus annab sellele roale hoopis uue ja koduse nüansi. 

Ükskõik kuidas te segamise läbi viisite, ma loodan et tulemuseks on edasist taignakoti/kondiitripritsi põhist menetlust võimaldava massiga. Mitte kivikõva aga mitte ka vedel. Võib nimetada klassikalist värsket pasteeti meenutavaks. 

Nii. Paras aeg lõppviimistluseks. Pastamasinate omanikud asuvad naerunäol väntama, teised haaravad lähima taignarulli ning kasutavad seda sihipäraselt. Tahkunud taigna võiks masindada korda kümme, esmalt kõige leebema rullivahega, vahepeal tainast uuesti kokku lapates ning mannaga kattes. Lõpptulemuseks võiks olla taignaplaat, mis väljub pastamasina avast asendis nr 3. Rullitajatele tähendab see mõõtu millimeetrites, aga koduse toidu puhul see sent siia-sinna... Kes see ikka loeb.

Kui pasta valmis ja laiutab laual, võiks seda pehmema pintsli toel pisut veega niisutada, sest ees ootab pisut pikem protsess kui keskmise pirukatäidise paigaldamine. Ootamatult kondiitripritsi või kilekotti sattunud lihamassist tuleks taignale vormistada rõngakujulised moodustised, mille väljanägemine tõelist gurmeed kahjuks veel ei meenuta. Täidise paigaldamise keerulisem etapp algab nüüd, sest lihamassist sõõridesse paneme vutimuna kollase. Munavalget säilitama ei pea, kui just mikroskoopilise pavlolva tegemist plaani ei ole. Muuseas, munakollane on väga hea mõõdupuu sabamassist täidiseringi tegemisel, ta peaks sellesse ideaalselt sobituma. 

Kui munad omal kohal võib teise taignaplaadi täidisega kaetud poolele asetada, täidise vahekohad õrnalt kinni muljuda ning haarata kapist sobivas mõõdus metallrõnga (soovitame ca 6-7 cm läbimõõduga vahendit). Mitte hula-hula, aga selle köögis kasutatava. Selle abil lõikame ravioolid suurest massist välja, viimase finessina tuleks neist iga ühe ääred kenasti näpu vahel kokku suruda, vältimaks keetmisel juhtuda võivaid arusaamatusi.

Serveerimine. Eelkirjeldatud moel valminud ravioolid tahavad kuuma vett minut-paar. Heaks indikaatoriks on taas munakollane, mis ei tohiks olla läbi küpsenud. Visuaalia ja parema maitseelamuse eesmärgil.
Kuna tegu on toitva roaga, siis piisab neljast-viiest ravioolist tarbija kohta. Pasta keemise ajal jõuab kenasti hakkida peotäie värsket sparglit, õhukeselt ja pikkupidi, selle trühvliõli ja kerge sidruniga maitsestada ning jätta ootele.  Alles jäetud lihakeeduvesi aka puljog on kogu selle aja kenasti kokku keenud ja oodanud oma etteastet, mis saabub nüüd. Loodan, et kõigil oli meeles puljongit maitsestada klassikalisel moel.

Ravioolid taldrikul, peotäis sparglisegu katteks, pisikeses kannus serveeritud puljong kõrval ootel et söömaasumisel taldrikule jõuda, valge vein laual. No mida veel? Aproveche!!!

Piprased lood.

Paprikatalumatusega lugejad võivad antud peatüki rahulikult vahele jätte ning oodata kuniks asume kaerahelbeputru või aedvilja-piimasuppi kirjeldavate tekstide juurde. Sellest kujuneb pikemat sorti ootus, ma luban. Vapramatele ja kõvema kõhuga toidusõpradele aga lisame kirjelduse selle kohta, kuidas magusamapoolset punapipart koduses majapidamises lisaks letšole veel kasutada sobib.

Enamasti jääb kasutusvaldkond köögi seinte vahele, ja parem ongi. Majapidamistöödes pole seni isiklikult suutnud piprale sobivat funktsiooni leida, võib olla kangaste värvimine, meikap või midagi sarnast võiks olla lahendus.

Bocairent. Sisemaa. Klassika.

Kallil kodumaal aga seisavad sajad ja sajad maalased sügiseti silmitsi kirju probleemiga - kasvuhooned säravad imekenades punakais kuni rohekollakais värvides, mida annavad kümned viljadest lookas piprataimed. Miks probleemiga? Sest kellegi usinad käed on juba kolmekuningapäeval pannud mulda tubli peotäie seemneid, mõned kuud hiljem sirgunud taimevõrseid pikeerinud ja paljundanud ja harvendanud ja mida iganes veel (minu aiandusvokabulaar sai siin otsa). Seejärel tugevamad taimed kasvuhoonesse kolinud, neid hoole ja armastusega kastnud... Selline protsess päädib paratamatult ebanormaalse hulga üheaegselt valmivate piprakauntega ja voilá!, probleem ongi omast käest võtta.

Ja nii nad, maalased, siis seisavad seal ustel, porised-kanasitased kummikud jalas, käed rüpes ning õiendavad külla tulnud sugulastega. Sest ainult üks kast tomateid, pagasnikutäis õunu ja kartuleid ning kolm kotti paprikat kaasavõtuks on solvavalt vähe. Ikkagi nii palju vaeva on nähtud jne, jne. Aga ei midagi, küllatulnud liiguvad vaikselt hädavalede saatel ning häbelikult niheledes vasakule ära ja sõidavad linna peenetesse restoranidesse kalli raha eest välismaisest piprast tehtud kastmes valmistatud ööbikukeeli ja muid hõrgutisi konsumeerima. 

Selle viimase patulise tegevuse asemel võiks ikkagi võtta ühe koti veel (või kaks), sest paprika on korraliku hoiustamise puhul erakordselt meeldiva säilivusega ja lihtsalt kasutatav tooraine. Tema tervislikkusest parem ei räägigi. Kasutusvõimaluste loetelu siinkohal täies mahus ette kandma ei hakka, sest eepose kirjutamine pole hetkel plaanis. Lisaksin veel mõne mõttetera (annaks vihje), kuidas piprad siinses köögis oma otsa on leidnud. 

Criolla.  Enam lihtsamaks ei saa minna, kui pidada silmas koostisosi - peotäis erinevat karva pipraid, pisut head punast sibulat, näpuotsaga koriandrit, sool-oliiviõli-magus hele palsamiäädikas. 

Tehniliselt on asjalood kahjuks teised, lihtsusest kaugel eemal. Valmistamaks nimeväärilist criollat (mis koostiselt meenutab Peetri küla iga teise jaanitulešašlõki saatesalatit) tuleb kasutusele võtta terav nuga. Niivõrd terav, et seda kätte võttes tekib füüsiliselt hoomatav aukartus terariista ees. Imeväel puhtaks saanud paprikad lõigutakse lahti ning puhastatakse ka nende sisepinnal paiknevast valkjast osast. Tulemuseks särav-sillerdav puhas viljaliha. Sellest moodustatakse ettevaatliku noatöö läbi peened ribad, mis omakorda uue lõikumise tulemusena kuubikuteks muunduvad. Sama juhtub sibula ja koriandriga, aga see on lihtsam protsess. Lõikelauatäis purulaadseks hekseldatud pipart koos lisanditega kohtuvad puhtas kausis maitseainetega ning pärast hoolsat segamist liigub kogu komplekt külma oma hetke ootama. Suu- ja suurepärane isuärataja värske pagaritoote kõrvale on valmis mõne tunniga.

Laiskade inimeste ja noapelgurite jaoks on olemas ka lihtsam eelroog. Selleks pole vaja muud kui peotäit mõnusaid ürte (näiteks oregaano ja sidrunitüümian), soola-pipart,  oliiviõli, pisut hakitud tšillit ning viisakat mitte väga kuiva valget veini. Loomulikult mõned pisikesed värvikirevad piprakaunad ka, mis tuleks maitseainetega kausis kenasti läbi segada ning pärast seda ahjuvormi paigaldada ning veiniga üle kasta. Ahjuaega mõõdukal kuumusel tuleks anda täpselt pearoogade ettevalmistamise jagu ehk tubli tund. Illustreerival fotol ei ole tegu määrdunud taldrikutega vaid piparde alla on sobitunud rukolaõli. Antud suupiste valmistamisel on suurima tõenäosusega  juhtuda võivaks vigastuseks põletus, mille võib tingida ebaprofessionaalne ümberkäimine kuuma ahjupanniga. 

Kolmas lahendus kuulub siinkirjutaja absoluutsete lemmikute hulka. Ja seda hoolimata asjaolust, et tegu lihtsa kastmega, mille ülesandeks on mängida kaasa lihalise pearoaga. Suitsune paprikakaste või -kreem saab alguse tööpäeva esimese asjana. Gaasitulele tuleks asteda metallvõrk ning sellele omakorda sobilik hulk piprakaunu. Rahulikult aeg-ajalt kaunu pöörates ning tuletõrjealarmi välja lülitades tuleks oodata hetke, kui paprika on ühtlaselt mustjas ning nahk seljas pisut mullitab. Pipral siis, mitte kokal. Gaasivabas keskkonnas viibija võib lõigata värsked kaunad pooleks ning laduda need ahjuvormi, nahkne pool üleval, seada ahju grillirežiimile ning oodata toote sarnast värvimutatsiooni nagu elaval tulel olnul. 

Samal ajal tuleks kibekiiresti kuid ettevaatlikult hakkida mõni sibul, üleküpsem tomat ning puhastada paar küüslauguküünt. Paksupõhjalises potis ajada kuumaks arvestatav kogus oliiviõli ning sinna suunata äsja tükeldet sibul-küüslauk. Küpsemisilmingute ilmumisel lisada musta pipart, soola, heledat veiniäädikat, suitsutatud paprikapulbrit (peaks olema saadaval ka Eesti valikuterohkes kaubandusvõrgus) ja lonks valget veini (nagu ikka, üks pannile ja teine klaasi). Lõpuks tomatid ja haudumine võib alata. 

Nüüd aga tagasi paprikate juurde. Mustad-põlenud piprad oleks mõistlik katta kas köögikile või stannioliga ning jätta jahtuma, sest a: nii ei kõrveta sõrmi ära, b: paprika koorimine muutub 5 korda lihtsamaks. Pärast ikkagi äärmiselt ebamugavat koorimisprotsessi tuleks viljalihad tükeldada ja saata potti, kus muud osised on rõõmsalt üheks saamas. Mõni minut ühishaudumist (moodustus väga kahtlane sõna) ning pott tulelt. Väike jahtumine ei tee paha, sest asjade edasine käik näeb ette segu purustamist sauseguriga (minu uus lemmiksõna) ja selle tegevuse käigus on on kreemjatel vedelikel häirivaks kombeks jõuda nii kaugele kui võimalik. Ehk siis katta kokk ja köök tulikuumade pritsmetega, sellest asjaolust tulenebki kastme jahutamisvajadus. Saavutatud püree tuleks suunata läbi sõela puhtasse potti ning tulele tagasi. Kokkukeemine ei tohiks võtta kaua, nii et olgem hoolsad!

Serveerimisel kasutage fantaasiat ning vahepeal nagu muuseas valminud pearoa põhiosiseid, sest tegu on ikkagi vaid kastmega. 

Lõpetuseks ja pildivabalt. Üks mõnusamaid maitsekooslusi viimaseks käiguks on karamelliseeritud parpika- ja ananassikuubikud laimises ingverimarinaadis. Päriselt. 

Head isu ja ohutut kokkamist!

väljassöömisest. chapter 2. jälle need ettekandjad.

Vabandame eelmise peatüki kohatise emotsionaalsuse pärast, aga väljas söömise teema ei ole lihtsaim. Ei seest ega väljast. Valikute rohkus (siinkirjutaja geograafilise asukoha ümbruses, loeme raadiuseks 10 km, tegutseb umbkaudu 500 toidukohta) ajab pildi kirjumaks kui seda oli tulevase Eesti Presidendi kostüüm 24. veebruari vastuvõtul. Sestap alustavad hästi süüa soovivad kuid kohalikku turgu tundvad kliendid välistamismänguga. Rumeenia toit - noooo!, hiinakas - just käisime, itaalia köök - kahjuks tunnen kokka, jne... jne.

Taustainfota turisti jaoks on valikute tegemine sedavõrd keerulisem. Visuaalselt erakordset toidulist emotsiooni pakkuvad klantspildid akendel, menüüd täidetud toidukirjeldustega mis kõlavad kui otse Shakespeare'i sulest tulnud... Njah. Eks see, mida meile müüakse ongi üks suur fassaad. Küsimus on vaid selles, kus on kauni pildi ja tegeliku elu vahel kõige väiksem erinevus. Võib üsna kindlalt väita, et just seal, kus must tahvel järjekindlalt teavitab autentsest hetkeolukorrast köögis ning pideva päiksepaiste käes pleekinud arhailist infot kandev piltmenüü üldse puudub. Nii et ka tavamenüüde olukord ja ülesehitus on igat pidi indikatiivne asjaolu, ikkagi kõrtsi visiitkaart, see number üks.
Neid kaarte on mitmeid, kümneid, sadu. Sponsorlreklaamiga voldikud, päevapakkumisi tutvustavad A4 lehed, veinimõisa logoga ehedast nahast bülletäänid, Marxi "Kapitalismi" mõõtu šedööverkirjatükid, laua äärde veetavad mustad tahvlid jne. On nagu on, tulemus taandub ühele lihtsale nimetajale. Suhtumine elik kvaliteet elik heakord.
Rasvaplekid plastkattel, räbalaks kakutud lehed, briti turistide poolt lisatud rõvedavõitu kirjalikud kommentaarid, näppude külge kleepuvad nahkkaaned... Uhh. Selle probleemi taga seisavad valdavalt kaks asjaolu - omanike mittemidagiütlev suhtumine ning restorani teine kui mitte esimene visiitkaart - ettekandjad, kelle südameasjaks peaks olema oma põhitöövahendi (korraliku punnivinna järel) heakorra eest seismine 24/7.

Ettekandja, kelner, camarero, waiter, Эй ты! jne. Heal lapsel mitu nime, halvemate puhul saab hakkama ka ühega. "Óiga!" kõlab tigedavõitu hüüd aeglaselt mööda restorani loivava camarero suunas, kes on unustanud mitme laua joogitellimuse täitmise, toidutellimuste vormistamise ning vahib kalapilgul oma mitmeid kukkumisi üle elanud nutifoni. Mõttes vaid peatne sigarett ja õhtune rannapummelung kaks-ühes komplekti ning temaga sarnast kurba töist saatust jagavate sõprade saatel. Mainitud komplekt soetatakse toidukaupluse alkoholiosakonnast, kus virgad käed on noorsoo mõttetöö välistamiseks kenasti kokku teipinud rummi ja koola, džinni ja tooniku, viina ja sidrunilimpsi. Et elu lihtsam oleks!
Et siis ettekandja, järjekordne võtmetegelane söögikoha valikul. Fassaad, esindusisik, eestkõneleja, müügimees. Keegi, kellest tegelikus elus sõltub restorani heaolu ja tegevus väga palju ja pisut enamgi veel. Sestap tasub nende tegevust, olemust ja hoiakut jälgida. Ka söögikohta sisenemisele eelnevalt.

Tänaval sprinterikiirusel valju kisa saatel kliente ründav ettekandja on kindlasti ülimotiveeritud ning ei tohiks eeldada, et toit oleks masendavalt  kehv ja nõuaks sellist üliaktiivset müügitööd. Teiseks äärmuseks üle leti läbi häda piiluv teenindaja, kelle peas keerleb ilmselt vaid üks mõte - "Palun ärge sisse astuga, palun valige teine restoran..." Miks ta seda teeb ei tea enamasti keegi peale ta enda, aga kahjuks kuulub mainitud isend laialtlevinud sordi hulka. Vaevalt et teda piinab häbitunne köögist väljuva toidu pärast, aga kahjuks ei saa seda asjaolu päriselt välistada. Karta on et märksõnaks on motivatsioon. Sestap seavad kavalad omanikud vaese kelneri palga tihti sõltuma jootrahast. Et madal baastasu aga suurepärane võimalus tipi abil mehine palk kokku ajada, ning ettekandja jookseb teile tänaval kaugele vastu.

Muuseas, ettekandja on see, kes püüab teile maha müüa "päeva kala"  ja "sealiha eripakkumist", suurepärast menüüd pardiga ning mida kõike veel. Ja miks? Sest hommikusel kogunemisel on peakoka poolt vastavad korraldused antud ning külmkappides ootab hunnik päevi tagasi lõigutud liha ning peotäis möödunudnädalast libedavõitu kala, mida kokkuhoiust hooliv kokk maha ei tahaks kanda. Õnneks nädala teisel poolel pilt enamasti paraneb, kapid on täis värsket kraami ning kelner ei pea hirmuhigi pühkides tellimusi vastu võtma ja klientide kommentaare ootama, vaid võib ausalt ja südamtunnistuse piinadeta soovitada roogasid, mille üle köök uhkust tunneb.
Seega, suhtugem teenindajasse respekti ja reservatsiooniga, ta võib olla nii teie giid läbi menüü miinivälja kui rõõmsal ilmel lüüa noa selga (kujundlik väljend) lobeda jutuga teile supersoodsat mõõkkala petersellikastmes maha müües. Ja kui soovite indikaatorit tema tegelikust suhtumisest oma töösse siis vaadake üle noad-kahvlid-veiniklaasid... Nende pesu ja poleerimine on teenindava osakonna töö ning puudujäägid selles on enam kui lihtsalt märgatavad. Fakt.

Teiselt poolt letti vaadatuna on enamus ettekandjaid aeglased, laisad, kirjaoskamatud, ülbed ja kümnel juhul üheksast suudavad köögi loogilise liikumise oma ebakompetentsiga absoluutselt ruineerida. Tellimuste sassi ajamine, laudade unustamine, kõigi comandade üheaegne kööki viimine, valel ajal (loe: keset kõige tihedamat trammi) magustoitude nõudmine... Nimekiri on pikk ja piinarikas. Eesmaja ja köök ei ole just parimad sõbrad, sest kui kelnerkond pärast tšekkide kööki viskamist peab suitsupausi ja tšätib, toimub köögis ehe põrgu eesväravate taasesitus. Sealt laekuvad nad tagasi pärast kümnendat kellahelinat pikalt letil oodanud roogade lauale kandmiseks. Millest nii mõnedki kauni kaarega kööki tagasi saadetakse, sest ooteaeg valmimise ja lauda jõudmise puhul on olnud enam kui piisav toidu maha jahtumiseks. Ja vastutab köök. Kelner samal ajal valab endale leti varjus kerge veini, et "stressi" leevandada ja kooskõlastab sõpradega õhtuseid plaane.

Kui õhtu käes nõuavad närvilised camarerod esmajoones nugade-kahvlite pesemist, et nende kiire poleerimise järel kümne tuule poole kaduda. Back of the house samal ajal pakendab ja sordib, vahetab veel kuumades fritüürides õli, küürib kõik võimalikud pinnad (muuseas, sõltuvalt peakokast kuni maast laeni), taastab riiulite hommikuse olukorra, koostab tellimuslehed, roogib põrandad ning lonkab pärast 12 tundi kestnud püstijalatööd koju. Et siis hommikul uuesti alustada, tunde varem kui esimene ettekandja ukse vahelt sisse libiseb, nägu naerul, mis siis et eilne öö läks pikemaks. Haarab menüü kaenlasse ja asub tänaval kauni päikesepaiste käes kliente püüdma.

Karm aga tõsi, jutt käib ikka sellest keskmisest restoranist, mida on siin tugev enamus. Restoraniomanike hinnangul on lähikonna paarisaja restorani peale vaid paarkümmend arvestatava kvaliteediga ettekandjat kõigi ühepäevaliblikate ja õnneotsijate kõrval. Õnneks on nad silmatorkavalt äratuntavad oma profesionaalse hoiaku ja tööst üleolekuga. Palju õnne ühe leidmisel!

Kui korraks ettekandjalt abi palud...

Kuidas väljas mitte süüa. Guideline from inside. Chapter 1. Hispaania näitel.

Nõuandenurga avame esteetilisema loomuga lugejaid häirida võiva kirjatükiga. Järgnev loetelu meenutav tekst põhineb tegelikus elus aset leidnud sündmustel ning enamus mainimist leidvaid paiku ja kirjeldatud isikuid eksisteerivad päriselus. 

Basics. Tsiteerides mitmeid klassikuid ja isiklikku lemmikut hr. Bourdaini - restorani valides vaadake esmalt üle selle tualettruum. Juhul kui see on räpane, siis parem laske jalga, sest kui personal ei saa hakkama niivõrd väikse ruumi korras hoidmisega, siis mõelge mis veel köögis toimuda võib... Ja nii on. 

Details. Alustame kulunud ja ületarvitatud hoiatusega - esmaspäev ei ole just mõistlikum hetk kalaroogade konsumeerimiseks keskmises kõrtsis või restoranis. Kahjuks on see asjakohane isegi Vahemere kala- ja sellega majandavate sadamate poolest rikkal rannal. Kurvalt lohkus silmaga kergelt halli kleepuvat hame kandvad veeloomad ootavad kilesse pakitud plastkastis omas mahlas vedeledes vaprat ja mitte millegi ees risti ette löövat turisti ilmselt möödunud reedest saadik. Kahjuks enamus toidukohti ei saa endale võimaldada eksklusiivset igapäevast verivärske kala tarnet. Loomulikult ei ole sellisest toorainest valminud roas midagi fataalset või erakorraliselt laksatiivset, sest taibukad kokad näitavad kalale rohkem tuld kui keskmine kodumaine jõmm jaanipäevasele šašlõkile. Lisaks maitserohked pakikastmed ning peotäis sügavkülmast läbi fritüüri taldrikule saanud kartuleid, ja palun väga! Enamasti nimetatakse sellist taldrikut kas päeva roaks või äärmisel juhul supersoodsaks kalaroa eripakkumiseks. Soe soovitus, jookske kui sellist kuulutust nädala alguses restorani uksel märkate. Või kui on möödapääsmatu vajadus just siin ja praegu einestada, siis võtke värske salat, või sai küüslaugumajoneesiga. Või midagi muud mille värskust hinnates on võimatu eksida, näiteks pudelivesi. 

Details 2. Hiidpikad päevaste komplektlõunate pakkumised näevad välja uhked, paljutõotavad ning rikkalikud. Loomulikult, kui päevamenüüs on valida kuue eelroa, kaheksa pearoa ning viie magutoidu vahel, siis tekib tunne et see koht peab küll olema hea või veelgi parem, sest naaberrestoran on suutnud oma tahvlile kritseldada vaid ühe kolmekäigulise päevapakkumise. 

Vene salatist šnitslini, kalmaarirõngastest kana a la Gordon Bleu'ni, sekka klassikalised "majasalat" ning mitmel erineval moel valmistet veisefilee. Mõttekoht. Mida keerulisem on menüü, seda keerulisemad on osised ning vähesem iga roa käibimine, millega kaasneb tooraine pikem ooteaeg külmikus. See omakorda toob kaasa olukorra kus mõni vaene täidetud kanafilee ootab sügavas külmas oma tähetundi kasvõi kolm kuud, kaaslaseks juba nädalaid igavlev tallekarree, mis on samuti oluliseks täienduseks päevamenüüks nimetatavas loetelus. 

Moraal - kui toidukoht uhkustab pikema loeteluga a la carte väärilistest toitudest päevamenüü nime all, siis kuskil peavad olema käärid, mis lõikavad kvaliteedis (sest kvantiteedis on cut niikuinii sisse kodeeritud) mitmel moel alates mainitud vanemaealistest algosadest lõpetades köögi suhtumisega tüütutesse päevapraadidesse. 

Klassikaline näide - pardifilee päevaroana. On oodanud oma hetke sügavkülmana, sest eelnevalt sulatatuna püsib serveerimiskõlbulikuna vaid mõne päeva ja kallist kraami ei tohi ometi raisku lasta. Kui tellimus kööki jõuab, visatakse külmunud filee kuuma vette. Kuniks see pisut sulab, otsib köögiabiline aedviljakastist erinevate juurikate lõikamisjääke ning vokib need "garneeringuks". Kui part on pisut pehmenenud (ja kuumast vannist pudruse pealispinnaga) saab ta selga tüüpilise ruudumustri, näeb 2 minutit kuuma tuld ja läheb ahju, esmalt sulama ja seejärel lõpuks küpsema. Aedvili, kuiv part ja suvaline veinikaste kohtuvad labasel taldrikul ja voila!, teie ette jõuab vaid 12.90 maksnud päevamenüü pearoog, uhke nimega magret de pato al horno con verdura grillada y salsa de vino oporto. Heh!

Päevapakkumiste klassikaline taust keskmises restoranis siinmail on lihtne ja praktiline - toidu ära viskamine on puhas kadu (kui kohalikud Madissonid jaole ei jõua) ning nii jõuab üleeilne üle jäänud al a carte seafilee teieni estofadona (kohalik loorberirohke strooganovilaadne moodustis). 

Pean tunnistama et on ka restorane mille peakokk lähtub oma soodsat päevast pakkumist koostades sellest, mida ta turul või kala/lihaletis hea hinna ehk kvaliteediga nägi. Ja see restoran ongi see teine, eelnevalt mainitud naaber, kellel on pakkuda lihtsad kolm käiku.   

Moraal ja reegel - päevapakkumise järele isutades võiks valida midagi, mis on piisavalt populaarne et sunnib kööki pidevalt värsket toorainet ostma.  

Details 3. Tramm ehk keskpäevane klientide üleküllus. Inimene on karjaloom nagu lammas, eelistab istuda sinna, kus teised juba ees. Ausalt öeldes, seda tehes lõikab tihti ka näppu. Juhul muidugi kui eelistatud restoran ei ole tuntud kvaliteedilistel või hinnalistel põhjustel. Aga me räägime ikka siinsest enamusest, sellest nii öelda keskmisest restoranist.
Kujuta ette olukorda, kus niigi täituvuse piiril restorani viimased kolm lauda hõivatakse enam-vähem korraga. Kööki maandub sisuliselt minutilise vahega 3 uut tellimust, lisaks kõigile eelnevatele juba töös olevatele. Omanik hõõrub käsi, kliendid on püstiõnnelikud, sest neil õnnestus okupeerida viimane vaba laud, köögis aga kõlab klassikaline kokavokabulaar kogu oma nüansirohkuses. See vaene viimane laud aga ei oska aimata esmalt miks nad karjalambana (mingi refleks ehk?) just siia istusid, ja et nende tellimus seisab köögi seinal auväärsel viimasel kohal kümnest võimalikust... Äkki oleks võinud võtta riski ja elada täisverelist elu istudes kõrvalasuvasse pisut vaiksemasse restorani? Ehk siis ei tekiks pretensioone 15 minutit kestnud salatiootuse järel? Aga ei, lambakari käib juhtoina sabas ja viimane nelik saab oma otsustusvõime puudumise eest karistet. Muuseas, olukord võib drastiliselt veel kehvemaks muutuda, seda juhul kui viimase laua tellimus juhtub olema puhas a la carte. Arvutame koos - keskmises köögis on 6 kuni 8 tuld ja neljase seltskonna eritellimuse peale kulub neist minimaalselt 6 sest 4 inimest korda 2-3 taldrikut... Nüüd lisame kõik eelnevad köögis täitmisel olevad 9 tellimust ja mõtleme järele. Äkki see napisõnaline must tahvel naaberrestorani (korduvalt mainitud, vaata eelnevast tekstist) uksel ei olekski nii kehv valik olnud, või mis?

Samasse kategooriasse liigituvad kliendid, kes rõkkavad rõõmust kui kell 22.58 lauda istuvad, sest restoran suletakse ju kell 23.00! We made it! kõlab võidukas hüüd. Teisel pool köögi ust teritatakse niigi liiga teravad noad sellist pilti nähes veel hoolega üle. Säravpuhaste tööpindade ja pliitide, korrektselt sorteeritud-sildistatud toidu ning värskelt pestud põranda-seinte keskel seisavad mitte just kõige rõõmsamad kokad. Oodates kõige respektivaesemate klientide tellimust. Kontorirotist klient võiks ette kujutada situatsiooni, kus ta kella viie paiku rõõmsalt sõpradega tšättimist lõpetades  sulgeb tööarvutit ning unistab peatsest jalutuskäigust pargis, kui ootamatult siseneb keegi, kes nõuab pika ja lohiseva kirjatüki genereerimist nüüd ja kohe. Puhas rõõm, kas pole?

Details 4. Erivajadused. 1 protsent inimkonnast on gluteenitalumatusega ja ülejäänud 99 kannatab selle all. Klassikaline nali. Halvustamata tõeliselt jahutoodetega hädas olijad tuleb tunnistada et nende kõrvale on jõudsalt tekkinud hulk wannabesid, sest kannatada mõne talumatuse või allergia käes on neil päevil nii popp ja modern, suisa hipsterlik.  "Palun paella ilma küüslaugu ja paprikata, ma olen ilmselt intolerantne!", "Kas tarte tatin oleks võimalik ilma õunteta, tundub, et mul on nende suhtes allergia?", "Sooviks laktoosivaba jäätist ning kofeiinivaba kohvi riisipiima ja suhkruasendajaga..." Muuseas, viimase päringu esitaja oli eelnevalt konsumeerinud mehise juustuvaliku.
Inimesed köögis tegelevad igapäevaselt maitsete ja tekstuuride kokkusobitamisega, ikka eesmärgil et klient saaks parima elamuse. Kõigil kombinatsioonidel ja lahendustel on mõjuvad põhjused, taustaks tükk tööd ja kaalutletud otsused. Nii et isiklikku eritellimust vormistades ei ole pärast mõtet kurta komponentidevahelise ebakõla üle taldrikul. Kindlasti on menüüs midagi, mis vastab või mida on võimalik suuremaid ohvreid toomata teie erivajadusele vastavaks kohendada. Lihtsalt jätke loominguline pool nendele, kes sellega 24/7 tegelevad, ning küsige esmalt nõu. Me saame aidata kuniks klient ise jõuliselt taldriku muutmisesse ei sekku. Või muidu juhtub nii...

Paus. Head isu!

kurgihooaja toidulaud vol. 2

Selleks, et valmistada eelarvesõbralik ja hooaega sobituv teise käigu eelroog, mille ülesandeks on tasakaalustada isutekitajaks olnud mee ja sidruni kastmes serveeritud värske grillitud chorizo jõulist natuuri, on hädavajalik leida midagi värskendavat. Seoses jätkuvalt viisakate ilmadega tundub parima lahendusena värskendava nüansi apgreidimine selle külmutamise teel. 

Kuna Murcia kandist tuleb kurke küll ja enamgi veel, pole roa põhiosise valimine keerulisem kui Hispaania parlamendivalimised (uued erakorralised siis sedapuhku jõuluks). Kurbusega tuleb tunnistada, et kohalik laiatarbekurk kodumaisel moel salatina või võileivale sobituva viiluna enamasti konsumeerimist ei kannata. Kuumem kliima teeb muidu õrnahingelise aedviljaga oma töö. Tulenevalt aedvilja koore paksusest võiks seda hilisel õhtutunnil taskus kanda kui perspektiivikat enesekaitsevahendit, aga kuna siin pisipätid sisuliselt puuduvad ja seega otsene vajadus puudub siis jääb kurk ikka kööki.

Köögis jääb kurk kooreta ning osa sellest viilutub täies pikkuses võimalikult õhukeseks. Teine osa, võib öelda ka et valdav enamus, teeb tutvust blenderiga. Lähedalt, vägagi. Laastud liiguvad kaussi, saatjaks peenelt riivitud ingver, laimimahl ning pisut jahvatatud cayenne'i. Blenderdatud kurgi edasiseks prepareerimiseks on hädatarvilik keeta ühest osast veest ja teisest osast suhkrust siirup. Samal ajal võib asetada külma vette ka mõne želatiinilehe ning vahustada paar munavalget. Jahtuvale siirupile võiks lisada vettinud želatiini, segu korralikult läbi segada (vältimaks ebapiisavast menetlusest tuleneda võivaid tulevast konsumeerimist häirida võivaid ollusi). Kurgipüree, munavalgete, jahtunud siirupi ning näpuotsatäie maitsete (nagu näiteks hea hele palsamiäädikas, roosa sool, värskelt jahvatet must pipar) kohtumine toimub suuremas jahedas kausis. Ettevaatlike poolprofessionaalsete segamisliigutuste toel moodustub ühtlane siidine varakevaderoheline segu.

Nüüd on paras hetk joosta sahvrisse ja haarata alumiselt riiulilt kiiskavpuhas ja ülivõimekas jäätisemasin, kurgisegu masinasse valada, vajutada "ice-cream" nuppu ning ootusärevuses käed rinnal risti masina ette nihelema jääda. Viimane on küll valikuline tegevus, sest protsess võtab sõltuvalt aparaadi mahutavusest ning võimsusest tubli tunni. Vahemärkus - kes masinat ei leidnud ei jää ka hätta. Segu tuleks paigaldada kaanetatavasse karpi ning suunata sügavasse külma ning edasi iga pooltunni järel kahvli või sellelaadse tootega kenasti läbi segada, kuniks see suu- ja meelepärast sorbeelaadset toodet meenutab.  

Aga tagasi pealiini juurde. Kes masina juurde ootama ei jäänud võivad koorida mõne magusavaba banaani (puuvilja kodukeelne nimi kahjuks ei tule meelde) ja selle viisakalt õhukeseks viilutada (targematel on selleks muidugi tarvilik aparaat kui varnast võtta, aga vana hea süsteem "terav nuga, lõikelaud, rõlge vandumine, plaastrid jne." aitab ka hädast välja).
Banaanilaastud saavad tulikuuma õli sisaldavas fritüüris hoopis uue näo ja tekstuuri, sellise kvaliteetsemaid kartulikrõpse meenutava. Aga kellel jälle eelmises lauses mainitud kodumasin hetkel käepärast ei ole, see kasutab klassikalist "kõrgem pott, palju kuuma õli, ropp sõim, põletusevastane kreem" lahendust. Tulemus saab mõlemat pidi suht sarnane, ma eeldan.

Terveks jäänud kaheksa sõrme toel tuleks kapist haarata puhas pastataldrik, sellesse värskest kirjust lehtsalatist ehitada padjalaadne moodustis. Salatisele põhjale asetada marineerunud kurgiviilud ning see maitsestada üle jäänud marinaadiga, lisades tilga head oliiviõli. Jäätisest tuleks vormistada kuulilaadne serveering, aga see on protsessi loomingulisem osa, nii et vastavalt isiklikule eelistusel tehke või kuubikuid, peamine et jäätis on oma nime väärilises konsistentsis.
Viimane finess, köögipaberil jahtunud banaanilaastud. Kogu lugu. Värskendav varasügisest kuuma leevendav eelroog ongi valmis.

Kurgihooaja toidulaud

Markeerimaks kodumaist hapu- ja lihtsalt kurgi hooaega valmis siinseid traditsioone järgiv taldrik, mille valmistamine pole ilmvõimatu ka kaugemal. Jääkülm kurgileem sobib kuuma lõunamaa öhe kui sadul oma korralisele kohale ning aitab leevendada vaeste end kuumarabanduse äärele päevitanud turistide vaevusi. Kahjuks esineb mõnikord välisriikide kodanikke kes on eelmainitud ääre ületanud ning saabuvad rannast lumivalgetena ja liigsest päikesevõtust tingitud koledate vaevustega. Saavutatud olukorras süüdistavad  enamasti reisibürood, mis unustas neid pilvitu ja palava ilma eest hoiatada. Nemad enamasti sööjate hulka ei liigitu, ja niimoodi mitu kaunist päeva järjest.

Aga jutuks tulnud kaadrist hoolimata esineb kodanikke, kes meeldivalt jaheda eelroa konsumeerimiseks igati valmis on. Meeldiva elamuse pakkumiseks on hädavajalik tõsta lauale blender-tüüpi kodumasin. Kui seda pole siis ei oskagi kohe alternatiivi pakkuda, vana kooli käsitöö siin väga pildile ei jõua. Aga. Pestud-puhastatud kurgid liiguvad koorimata kujul blenderisse, mis neist meeleoluka püree moodustab. Lisandiks küüne jagu küüslauku, pisut münti, cayenne,  sool-pipar, laim mahlana ning hea oliiviõli. Tubli. Valmis produkt liigub sügavale külma et serveerimise ajaks põhjamaid meenutada.
Vahepealne aeg sisustub ceviche-laadse supikõrvase (või antud lahenduses supipealse) moodustamisega. Peaosas fletan'i nimeline valge kala, mille fileest tuleb ettevaatlikul moel ja noa toel moodustada suupäraselt õhukesed palad. Seejuures palun arvestada asjaoluga, et sööjate suud  ei ole standardsed ning nende mälumis- või mahutamisvõimed varieeruvad. Samuti aitab peenem hake kaasa kala kiiremale marineerumisele, aga seejuures veel kord - palun olgem ettevaatlikud!

Kui kala turvaliselt peenestatud ja laimimahlas marineerumas, kokk ise kiirabist paikamiselt tagasi ja õmmeldud-plaasterdatud, käsi kenasti kummikindas, võib jätkata komplekti koostamisega. Koriander, punane sibul, näpuotsatäis avokaadot muutuvad homogeenseks ekstraõhukeselt viilutatud tervikuks. Lisandina loomulikult vanad hea tuttavad, soolased ja vürtsikad. Vapramad lisavad ka birds-eye tšilliribasid, aga see on vabatahtlik. Rangelt vabatahtlik, sest teadjamad teavad, et terav pipar on tuntav kaks korda, nii konsumeerimisel kui ... Samas võib pipra tervislikust toimest kirjutada materjali kahe Kalevipoja, ühe Mahabharata ning pooleteise Wilhelm Telli jagu. Aga see selleks, iga üks on oma valikute ohver nii kui nii. Ah ja, kui neli rida tagasi kirjeldatud komplekt on hakitud ja segatud võiks ka selle külma tõsta. Sellesse tavapärasesse. Laktoosivaba piima ja vaarikamoosi vahele näiteks. Äsja tarbitud hea valge veini vahetusse lähedusse, sest muidu võib toit meelest minna.

Kuna nälg on ilmselgelt majas, siis tuleb sügavast külmast (rõhk sõnal "sügavast") haarata koostatava tulevase taldriku vedelam osis kurgileeme näol. Vajadusel uuesti mikserdada, sest kui kokk ootusärevuses näiteks veini avas ja ajatajuga pisut viltu läks (või kalahakkimise käigus saadud vigastuste ravi oli pikem protsess) on oht et supiline osis on pisut jääs. Pole hullu, seda viga oskab iga soojas kliimas elav wannabe kokk lahendada elegantselt, unustades kausi kümneks minutiks lauale. That's it! 
Kui kaunis roheline vedelus tundub olema tarvitamiskõlblikus konsistentsis ilmub lauale taldrik. Ja sinna kurgisupp, sellesse seksikalt paigutatud ceviche laadne toode, kalafilee ribad, pisut musta soola ja sama värvi pipart, tilk head (rõhutan - head, kirbet oliivihõngu omavat, värskust väljendavat jne) oliiviõli. Lauale. Külmkappi üksindusse jäetud valge vein saatjaks (kui seda veel on).
Buena vida, eh?

Anti pasti

Esmalt vabandame pisikese püsilugejaskonna ees. Paus postitustes on põhjustet kulinaarsete vägitükkidega köögis, täpsemalt ületäitunud restoraniga, mis ei anna aega muuks kui tööjärgseks väljamagamiseks. Ja selle perioodi jooksul sai tehtud süüa, süüa ja veelkord süüa. Märgilisemateks neist menüüdest jäävad corvina (lõhe valgelihaline vend Vahemerest), bonito (tuunikala siniselihaline õde Vahemerest), katsetused Ibeeria sea erinevate kehaosadega ning rida eksperimente külmutatud magustoitudega. Viimase valdkonna parimaks esindajaks võib lugeda laimise sorbee väikese rammusa koore ja mündiga, mis serveerus imeõhukestel ananassiviiludel. Kahjuks pilt puudub. 

Pilt on olemas aga rahvale meelepäraseks kujunenud eelroa kohta. Tuunitud klassika või siis ilmselt paljudele enam kui tuttav versioon Itaalia-pärasest antipastist või siinses nimetuses grilladast. Röstitud aedviljad pisikese küüslauguse vinegretiga. 

Ettevalmistus algab turult kuhu kohalikud ja kaugemad kaupmehed on kokku vedanud väidetavalt head ja paremat lähemalt või mujalt. Pärast traditsioonilist oliiviletile suunatud rüüsteretke on aega rahulikumaks-põhjalikumaks uurimustööks ning analüüsiks. Eesmärk lihtne, parimad hooajalised aedviljad, mis kannataks kerget grillimist ning sobituksid taldrikule koos hea oliiviõli, küüslaugu ja mõne ürdiga. Miks selline valik - aga seetõttu, et õhtune plaan kannab selget Itaalia hõngu (hoolimata asjaolust, et pearoog ehk põrsas on pärit Hispaania sisemaalt). Pähkline sai, mündine melon jääkülma supisuupistena, sea sisefilee mangokastme ja veinis hautatud itaalia rohelise pipraga... Lisaks värskelt marineeritud ananass cavaželeega.  Sinna vahele sobitub perfektselt teemaks olev antipasti. 

Pisikeste tigedavõitu kohalike vanadaamidega võideldes jõuavad turukorvi võimalikult värsked ja noored suvikõrvitsad, kaunilt kirjud munataimed (rahvusvahelise nimetuse sõpradele baklažaan), erivärvilised paprikad ning peotäis tumedaid šampinjone. Küüslauk ja meeldiv mahe õli on juba köögis ootamas, nii et osa stressist jääb saabumata. Selle eest annavad täiendava nüansi vanaldasete küünarnukkide hoobid leti ees trügides ning pidevalt üle varvaste sõitvad kartuli- ja muu aedvilja koormaid sisaldavad turukärud. Ürdid jäävad samuti turult ostmata, sest oodatud müüjat pole seekord kohal ning restorani heinaaed on jätkuvalt suutlik pakkuma laia valikut punest sidrunitüümianini. 

Protsess. Lõikur moodustab munataimest ja suvikõrvitsast korraliku kausitäie õhemaid lõikeid, mille järgmiseks peatuspunktiks on tulikuum grillpann. Kui toode on mõlemalt küljelt kenasti grillitriibuline, paigaldub see kiht kihi järel kasti või kaussi, kuhu lisanduvad ülipeen hake küüslaugust, värskelt jahvatet must pipar, sool, pisut valget palsamiäädikat ning õli. Oliiviõli, hea. Viimase finessina peotäis erinevaid värskeid ürte. Kiht kihi järel. 

Töökad käed on samal ajal pliidil läitnud ka teise tule, millel asuvad grillima ehk osaliselt söestuma paprikad. Loodetav tulemus on suitsumekine nahavaba (koorimine on puhas käsitöö, millega soovitan oodata kuniks pipar on maha jahtunud. Praktika), kergelt läbiküpsenud viljaliha. Pärast puhastamist ja meele- ehk suupärasteks paladeks hakkimist saab paprika kaaslaseks sarnase marinaadi kui kolleegid avamaalt (kõrvits ja munataim), ehk pisut happelisema, sest pipar oma olemuselt on suhkrusem ja maitsekam ning vajab tõsisemat suhtumist. 

Viimane kuid mitte vähem oluline osis on seened. Kiirelt tulikuumal pannil röstituna, kaaslaseks vaid klassikalised lisandid ja maitseandjad. Sool, pipar, õli, mõni ürt. 

Grande finale. Kokkutõstmine. Ideaalis on kõik komponendid paar tundi oodanud oma etteastet jahedas. Pastataldrikud või metallvormid tavataldrikul või mõni muu ja rohkem loominguline lahendus, aga toit peab taldrikule saama. Kui maja on täis minnakse tihti lihtsamat teed, aga see ei pruugi olla alati kõige kehvem. Seega, jooksujalul ja uhkes üksinduses loodud lahenduses tekib taldrikule suvikõrvitsa ja munataime pesa, selle südameks paprikalõigud ning kroonina grillitud seened. Garneerimas suitsune paprikapulber, rohkelt ürte ja head oliiviõli. 

Head isu. 

Kui sind tabab vegetaarlane...

ja menüüs on teiseks eelroaks planeeritud miskit lihalist siis esmalt peab igal juhul vältima paanika teket. Seejärel tuleb pea kiiresti tööle joosta ning pakkuda välja kõiki osapooli rahuldav lahendus. Ootamatute veganite puhul võib paremailmelise taimtoidu väljapakkumine osutuda keskmisest keerulisemaks. Külmkappides on just see mis sinna õhtuks planeeritud sai ja enamasti sa head fetat või peenemaid aedvilju igaks juhuks varuks ei osta. Piisava eelinfo korral on kõik muidugi kõik võimalik.
Aga jah, üllatuskülaliste jaoks üritad algselt lihalise peaosalisega planeeritud taldrikust säilitada nii palju kui vähegi võimalik, et väljaminevad toidud ebaõiglaselt erinevad ei tunduks. Viisakast Serrano singist lõigatud ja ahjus kergelt kuivatatud krõpsud saavad asenduse pehme kitsejuustu ja röstitud kreeka pähklite näol ning cristali nimelisest saiast pärit õhikud jäävad üldse ära.

Muudes osakondades sisulised muutused puuduvad. Suvikõrvitsast lõigatud tagliatelle, mis vaid kergelt blanšeeritud, on põhiosiseks edasi. Maitset annavad ingveri, laimi, mee ja piparmündiga marineeritud värsked kirsid ning neid marineerinud vinegrett, mida tuleks lisada hoole ja armastusega. Muuseas, vinegreti värskus üllatas autorit ennastki. Kaste valmis blenderis, sest soov oli säilitada ingveri värskust ja teravust nii palju kui võimalik.  Garneeringuks pisut peeneks viilutud värsket münti, näpuotsaga musta soola ning viimasena enne lauale andmist törts head (!) oliiviõli. Lihtsus olla mängu ilu.
Head isu!

pan. sai. siinse õhtusöögi alustala.

"Kurat, kus must leib on?" võiks herr Alev Strömi ema, tuntud ka kui sm. Võrno, kisada siin kõval häälel, igapäevaselt ja praktiliselt vahet pidamata. Pan siin ja pan seal, söögi all, peal ja kõrval. Hele sai sajas erinevas vormis alates rahva lemmikust, lihtsast barrast (loe - pikk sai millest vaesed lõunaeestlased said aimu alles varases nooruses läbi viidud esmakordsel Tallinna-külastusel) lõpetades vanaemade retseptide järgi valmistatud rustikaalsete hiidpätsidega, milles peitub suguvõsade sajandite jooksul kogutud know-how ning loomulikult mitmed vaprad kilod jahu ja veelkord jahu. Musta leiva sõprade olukord on hapram, sest sisuliselt ainsad võimalused on ise valmistamine või viisaka valikuga vene pood lähikonnas. Aga kuna tume leib on kohalikele kui tume maa, siis pigem räägime kahe sõnaga kuidas meie külasliste toidulauda rikastav valdavalt heledama tooniga pagaritoode valmis saab.

Kõik algab planeerimisest. Ideaalis on paigas kolme nädala, heal juhul nädala, aga tegelikus elus tihti kahe päeva plaan. See hõlmab kõiki nüansse ja taldrikuid, sest klassikaline menüü jätkuvalt puudub ning stiliseeritud/temaatiliste menüüde kokkupanek toimub jooksvalt ning tihti ka päevast turu olukorda hinnates. Värkus, hooajalisus ning veelkord värskus. Lihtne ja loogiline.

Saiateo planeerimine on oluliselt lihtsam, sest klassikalisi läbimängitud lahendusi on varuks paari nädala jagu ning sõltuvus hooajast või koka visioone muuta võivad uued tuuled turul (hooajalised kala, liha, aedviljad) mõjutavad seda vähe. Seega tulevad aeg-ajalt taas kord lauale saiakuklid ürtide, küüslaugu, röstsibula, päiksekuiva tomati, pähklite, tüümianise zaatari, puhta või, suitsuse soola, tumedate oliivide või erinevate seemnesegudega. Lisaks suured õlirikkad foccacciad, cristalid ning segatud lahendused ürdisegude ehk muude käepäraste päevakorraliste maitsetega ning pisut eripärasem doble coćion.

Asjast. Pärastlõunase rutiini esimene tegevus on taignategu. Tegelikult on esimene asi küll õhtuse tegevuskava koostamine, et kuidas ja kuna millise roaga alustada et valmimine ja serveerimine saaks perfektselt ajastatud, aga taigen on ka selles tabelis number üks. See vajab aega ja rahu. 

Klassikaline põhi sisaldab endas

500g head nisujahu (võib olla ka miskit erilisemat, mida tervislikum seda parem)

25g pluss näpuotsatäis värsket pärmi

300 ml pluss pisut värsket jahedat vett

10 g soola (meil on selleks himaalaja roosa)

65-70 ml head oliiviõli

meelepärane täidis ehk lisand, teeme sedapuhku peotäie ürdiõliste kuivatet tomatitega

Jahu suuremasse kaussi või töölauale hunnikusse, keskele moodustatakse süvend, kuhu kukub näpu vahel murendatud pärm ning seejäral voolab välja mõõdetud vesi. Kümmekond minutit ootust, on aeg õli ja soola jaoks. Antud retseptis on oluline kasutada ürdist õli mis just äsja tomateid marineeris! Kui kõik koos, võib vaikselt, ettevaatlikult ning ainult häid mõtteid mõeldes (muidu tainas ei kerki) segu kahvliga väljast sisse kokku tõstma hakata. Homogeenset massi meenutava tulemuse juures tuleb appi võtta mõlemad käed ning tainast kloppida kuniks sõrmed ise puhtaks saavad. Muuseas, võib juhtuda et selles etapis tekib hädavajadus täiendava jahukoguse järele. Pole hullu. Pärast läbikloppimist järgneb korralik sõtkumine, selline rahulik zen-protsess. Kui tulemus tundub rahuldav võib taigna saata kausis soojemasse kohta oma come-backi ootama. Vahepealsete tundide jooksul on aega ülejäänud menüü vormistamiseks aga ka peaotäie kuivatet tomatite (mille õli juba taignas sees) hakkimiseks. Kui tainas on kerkinud kordades võib alustada uut masseerivat protseduuri, mille käigus saavad üheks hakitud tomat ja suurepärane plastiline taigen. Segu segatud on aeg vormimiseks. Suuremad ahjupanni mõõtu saiad saavad kindlasti mahlakamad, kuid individuaalsed kuklid oma krõbedama kooriku ja pisema olekuga pole ka mitte pahad. Eks see valik sõltub külaliste hulgast ja vabast ajast. Enne ahju minekut tahaks vormitud taigen pisut veel oodata, taaskerkida. Edasi on lihtne, 190 kraadi, aeg tunde järgi aga väiksemaformaadiliste toodete puhul ca 35 minutit ja suurvormi korral tubli tund. 

Palju isu ja head õnne!

Kuidas kokk kööki saab. Töövestlused ja tulemused.

Tõsi ta on. Selleks, et asuda soovitud või hädavajalikul ametikohal tööle, tuleb enamasti läbida vestlusteks ning kondiprooviks nimetatav kadalipp. Kodumaine kurriikulumide saatmine ning veebipõhine kandideerimine on siin kui tundmatu tulevikust, sest paber kannatab ju kõike. Nii saab paberil umbkeelsest Boliivia panchitost lingvistikaprofessor, kes valdab vabalt seitset keelt pluss kehakeel ning urugailasest labasevõitu ettekandjast Londoni tippkoolide ja -kohtade kogemusega maitreé. Pean aga tunnistama oma näite varal, et pea samaväärselt toimib ka lihtsameelne aus kirjeldus - "erialane haridus puudub, töökogemus napivõitu, aga tööd tahaks küll".

Sestap tuleb kulutada aega ja raha ja ikkagi ka trükivärvi (sest enamus tööandjaid soovivad vähemalt arhiveerida su CV), et kuskil ilmunud või sõprade kaudu laekunud info põhisele vakantsele kokakohale kandideerida. Kohale jõudes leiad eest üsnagi erinevate suhtumistega tulevased tööandjad, kelle valdavaks eesmärgiks on sind korralikult koorida ning ära kasutada (ka esmapilgul kõige sõbralikumad), aga see on turumajanduse tulemus.

Joaquina. Ekstraordinaarselt käreda häälega pisike paraguilanna. Tämbri põhjus selgub koheselt kui ta restoraniterrassil järjekordset sigaretti kokku keerates jutuajamist alustab. Elulugu kirjeldavat paberit saatev selgitus ei maksa ilmselt midagi, La Claudiasse jõudmisel on oluline roll trennikaaslasest peakokal, ning manageri näost võib näha, et koka sõna maksab. Viis minutit juttu ja koju tagasi, saatjaks info, et testipäev ootab. Päevast kujuneb sujuvalt kaks, millest teise hilisõhtul-varahommikul esitatakse müriseval häälel kokkuvõte sinu poolt näidatu osas. Kujuneb masendav monoloog, sest - hispaania keelt sa ei oska üldse, kandikut (sedapuhku tegu siis ettekandva tööga) poleks nagu näinudki, vaatamata korduvatele meeldetuletustele unustad elementaarseid asju... Kurb, aga ilmselt mitte lõplik tõde, sest mõned päevad hiljem kostab telefonist kähedahäälne teade tulevase töögraafiku kohta. Võta siis kinni, aga suhtumine, et tegelikult sa ikka väga ei oska, jääb saatma pikemaks ajaks ning meeleolukaid sõnavahetusi klienditeeninduse eripärade teemal kõlab mitmes keeles nii mõnelgi korral. See kõik aga ei varjuta parimaks kooliks kujunenud kogemust.

Luiz. Luigi. Ja kõik muud ta varjunimed. Korraks juba kirjeldet situatsioon, milles libedavõitu restoraniomanik seisab oma miljonivaatega rõdul nagu Julia (Itaalia eeposest) ja laseb tööotsijal (kellega kohtumine ametlikult kokku lepitud) iidsel munakivitänaval lihtsalt oodata. Laskumiseks sobilik moment leitud, libiseb suurärimees kui maha kukkunud seep mööda treppe kohale ning ei-tea-kust tekib tema alla tool. Loomulikult selleks, et näidata jõudude ja staatuste vahekorda. Ikkagi tööandja (loe - mõisavalitseja, minister jne), kõigest (mida sa sel hetkel ei saagi teada) hoolimata.
Vestlus ise saab olema lühike ja lakooniline. Mõni sõna erialaste oskuste teemal, kogemuse kohta ka. Tulevase ülemuse näos on näha üliintensiivset mõttetegevust, mis ilmselt kahjuks sinu töölevõtmisega mingit seost ei oma. Pigem härra tulevaste vallutustega naisrindel. Aga mis vahet seal on, kümnekonna minutiga oled tööle võetud, jäetuna olukorda kus igasugune arusaam tulevasest tegevusest ja isegi töökohast puudub... Järgmine hommik lööb pildi selgeks, aga sellest oleme me juba rääkinud.

J&L. Juhivad kahasse ülitervislikku tervisekeskust, mis tervisliku eluviisi ja toitumise propageerimisele suunatud. Esindavad klassikalist britilikku korrektsust ja asjakohasust, ei midagi hispaaniapäraselt mańanat. Sinu kurriikulum ja kirjalikult esitatud motivatsioon korralikult läbi töötatud ja alla joonitud, mitmeid A4 formaadis lehti hõlmav küsimustik valmis pandud. Tuleb tunnistada, et ettevalmistus on enam kui korralik. Et intervjueeritav ennast võimalikult kehvasti tunneks, viiakse vestlus läbi hotelli kitsas ja tulikuumas katusekambris, kus läbikatsutav kuumarabanduse eelses seisundis vastab reale küsimustele, mille vastused peaks aimu andma tema suutlikkusest vormistada toitu vastavalt keskuse ideoloogiale. Küsimused keerlevad ümber teema, et kas sa suudad valmistada toitu miiniväljal - klientidele, kellest enamik vaevleb tavapäraste ning ka kummaliste allergiate (tomatid, õunad, kiivid, kurk! jne) käes... Ilmselt on kuumus teinud oma töö ja katkestanud adekvaatse mõttetegevuse, sest viimased vastused tooraine taaskasutuse kohta saavad vastuseks "Mõtleme midagi välja...". Aga juhtub nii, et tulebki mõtlema hakata, sest soovitud proovipäev laabub hoolimata esmakohtumisest Coliniga (tal on lausa oma peatükk varasemast!) soodsalt ning uks gluteenivabasse kööki on lahti.

R&N. Võib nimetada ka meie küla wannabe Rockefelleriteks. Superambitsioonikad plaanid keset metsi ja mägesid. Kohas, kus asjade käiku kunagi juhtis vabameelne armastus ja rokenroll (ütleme otse, nudistide klubi). Eelmiste omanike poolt aastaid tagasi tühjaks veetud keskus, mille taaselustamiseks on ettevõtlikud noored koostanud lillelapselise äriplaani ning võtnud hiidlaenu. Ambitsiooni on küll ja enamgi veel, kahjuks aga ei kompenseeri see materiaalse ja maalähedase mõtlemise puudumist (etteruttav info, vabandust, tundus oluline).
Aga see selleks. Korralikus tervisemekas peab loomulikult olema ka kõiki osakondi (alates hotellist lõpetades erinevate valdkondade patsientidega) teenindav restoran. Ja restoran vajab funktsioneerimiseks kedagi, kes veaks kööki. Parim lahendus vastutava töötaja leidmiseks on konkurss, sedapuhku väidetavalt üle-Euroopaline, parimaid kandidaate lennutatakse-sõidutatakse vestlusel osalemiseks kohale ning loomulikult ka majutatakse...
Ja ootamatult on laual oma küla koka kurriikulum. Kirjalik suhtlus on töölesoovija seisukohast piisavalt edukas ning päädib laivesinemisega, mille läbiviimiseks on ettevõtjad koostanud supermahuka (tundub et tänada tuleb guuglit) küsimustiku. Jutuajamine viib toiduideoloogiate võrdluseni ja small-talkini, ning õhtu lõpuks antakse teada, et ilmselt oled pääsenud järgmisesse vooru. Kinnitus saabub mailitsi ning kondiproov leiab aset peatselt, testijaks sedapuhku Hollandi päritolu peakokk, kelle koostatud küsimustik on juba oluliselt spetsiifilisem (ja tuleb tunnistada, asjakohasem). Mõni nädal ootust, pakkumine laekub e-postkasti, viimased kahtlused hajuvad ja töö võib alata... Nädalaid kestev menüüde väljatöötamine ja testimine, veinide valik, oma esimese köögi ülesehitamine, muud keskuses vajalikud tööd ja tegemised. Tuleb tunnistada et kõik algas kenasti, isegi meeldivalt. Kuni majja saabus arusaam, et laenuraha on kui haotuli, mis kiirelt kaob ja milleta on pisut keeruline äri ajada kui püsikulud on turuhinnast kordi kõrgemad. Ilusast fassaadist ja megabisnise mängimisest ei jää suurt järele ning oma isikliku vastutuskoormaga tegelemiseks asud pettunud näol uut kohta otsima. Halva mängu juures head tuju pikalt ei hoia.

S&T. Istuvad oma mägedele ja merele vaataval terrassil (millele jõudmiseks tuleb sooritada Markko Märtinile sobilik automatk) ja heietavad juttu oma hotelli seni kõrgtasemel köögi kohta. Köögi, mis annab suurepärase võimaluse toidu loomiseks mitte a'la carte kombel klientide ootamiseks. Iga õhtusöök on kui taylor made etteaste Hispaania parimate toiduainete osavõtul, ja selles osas kokku ei hoita. Tundub kui väljakutse
Esmapilgul paistab töö kui puhkus, tegelik elu teeb loomulikult korraktuuri, aga ikkagi. Esitad oma tavapärase ennast tutvustava monoloogi mis algab "Vaadake, tegelikult mul erialane haridus puudub..." ja tulemus on esimese vestluse lõpuks käes. "Millal sa saad alustada?" Kogu lugu.

Muuseas, märkimist leidsid olulisemad ja soovitud tulemusteni viinud kokkusaamised, tegelikus elus on neid olnud kordi rohkem. Vajadusel  ja võimalusel lisan kirjeldused ka teiste, tihti soovitud tulemusteni mitteviinute kohta. Meeleolukat materjali jätkub enam kui küll.

siinse köögi mustem pool.

Enne õhtusöögi serveerimist on vajalik sooritada sisseost selle koostamiseks. Sinu vaba päeva puhul teeb seda keegi teine ning info õhtuse menüü kohta laekub su nutifoni popi ja noortepärase äpi kaudu, mille nimi tõlkes võiks kõlada kui "mis lahti?". Aga nali naljaks, laekunud menüü sarnase küsimuse ka tekitab, kolmanda käiguna arroz negro, must riis, siinsete paellamajade klassik, riisitoitude kroonimata kuninganna (p-tähega riis on siiski kunn). Küsimus "mis lahti?" põhineb asjaolul, et sa ei ole antud rooga mitte kunagi laiemale avalikkusele valmistanud ning ainsad kogemused piirduvad erakordselt kehva konsumeeritu ning arusaamatuna tundunud isevalmistatuga. Seega kokku 2. Palju õnne.

Kuna mainitud roog on juba välja reklaamitud ning osaliselt ka ette ära müüdud pole pääsu. Lootusrikas guugeldamine ei vii kuigi kaugele, sest nii palju kui on hispaania köögist lugu pidavaid kokkajaid on ka lahendusi selle toidu valmistamiseks. Seega, siit nurgast ja sealt nurgast, aga oma käsi peab olema kuningas. 

Tee musta riisini algab Mercadona kalaletis, kus sa keset kõige kiiremat sisseostmiste aega (siiani ei saa aru miks kogu kohalik vanurkond oma kala neljapäeviti ostab) palud puhastada ühe korraliku merikuradi ja kaaluda paar peotäit pisikesi kalmaare, ise samal ajal külmletist seepiatinti otsides. Kaup käes jääb järele veel viimane missioon - läbi pluss 35-e kõik turvaliselt kööki toimetada, aga selles osas aitab välja kotti paigutatud jäälaadung, mis kohale jõudmise ajaks kenasti oma algse vormi on tagasi võtnud.

Kalaleti töökas personal oma töö viisakalt sooritanud ning merikuradist on järel vaid puljongimaterjal ning lihav saba. Vahemärkusena - tegu on väga maitsva ja hetkel ka hinnalise kalaga, millest tarbimiskõlbulikuks osutub proportsionaalselt väga vähene, nimetagem seda sabaks. Aga, ülejäägid, mida on palju, lähevad külma veega potti, kuhu lisandub looberilehti, ńorat, sibulat, mõned tomatid, üksik porgand. Kui segu on kenasti keenud, annab sellele tumeda tooni korralik kogus seepiatinti. Pärast kurnamist jääb järele öömust vedelik, mida mitmed kohalikud fumetiks nimetavad, tomatine kalapuljongipõhi või nii. 

Samal ajal kui vaese kuradikala mittekonsumeeritavad osised puljongit moodustada proovivad on köögi teises otsas kalmaarid puhtaks saanud. Pead-kombitsad-keelik väljas, nahk maas, võib need kenasti rõngasteks lõikuda ning koos merikuradi sabast lõigatud kuubikutega paellapannile saata (millel ootab ees karm kogus head oliiviõli). Kergelt praadinud mereannid saavad lisandiks safrani, peotäie küüslauku, hakitud tomateid ning riisi, parima võimaliku siinkandis, bomba. Ümarateralise, mis on valminud mõned kümned kilomeetrid eemal orus ning mille tärkliserohkus teeb sellest ühe veeahnema riisisordi. Vältimaks riisipudru valmimist on eelnevalt pannile paigaldatud oliiviõli kogus märkimisväärne, 1 osa 3 osa riisi kohta, ja ilma naljata. Selles röstitud-kuumutatud riis säilitab ka pärast vedeliku lisamist oma tekstuuri ja positiivse oleku ning annab endast parima. Riis on enamuse heast õlist omaks tarbeks ära kasutanud ning tundub kergelt klaasjas ehk kuldne, on aeg puljongi  või siis fumeti etteasteks. Kui sooviks on valmistada hõrk hoomatavalt al dente pluss pisut konsistentsiga roog, tuleks puljongi osaks arvestada 2,5-3 osa 1 osa riisi kohta, aga eks kõik on kinni konkreetses pannis, tules, situatsioonis ja loomulikult kokas. Kreemjas olek, aga mitte risotto, hamba all tuntav riis, aga mitte neid murdev. Mereline maitse, mida tuunib tomati ja sidruni hapukus, klassikalised soolad-piprad lisaks. Sügav värv seepiast, mida, muuseas võib täiendada ka riisi kokkukeetmise ajal, muidugi juhul kui riis tundub hele. Kui kõik on kenasti kokku keenud, sidrun viimase lisandusena oma osa andnud, on aeg serveerida. Head isu!

Paco kolmas etteaste. Kohalike toitude nõrgem pool.

Peatselt pärast ettenäidatud kauneid kalaroogasid ning põhjapanevat paellakoolitust leidis kodumaist kodust gurmeekokandust valdav meremees, et on aeg meile tutvustada tema ema või vanaema järjekordset šedöövrit. Erinevad hautised ja segatud potitoidud on levinud nii siin- kui sealpool Poola kuningriigi piire, nii et teade planeeritud ühepajatoidust a'la Paco ema ei tekitanud esmalt suuremaid kahtlusi. 

Tööpinnale laotatud kotitäis aga sundis aktiivsemale mõttetegevusele ning vahest isegi kulmu kortsutama. Järjekordsest plastikaatkotist voolas välja värske kaheksajalg kogu oma aus, uhkuses ja libeduses. Tuleb tunnistada et tekkisid eelarvamused, sest kui sinu kaheksajalaalane söömiskogemus piirdub pulpo a'la gallega nimelise roa konsumeerimisega (grillitud lõigud eelkeedetud kombitsaist, serveerituna kartulilaastude ja suitsutet paprikaga), siis antud tooraine hautatuna küll ühtegi kella ei helistanud (labane otsetõlge does'nt ring a bell-ist). 

Aga olgu, usk toiduvalmistaja perekondlikesse väärtustesse või siis kokandusteabesse oli siiski olemas ning miks mitte proovida midagi, mis peaks esindama siinset kultuuri, traditsiooni ja kööki. Tundugu see siis esmapilgul täiesti arusaamatu. 

Õpipoisi osaks jäi koorem aedvilju, mis vajasid puhastamist ning tükeldamist. Selle päeva peakokk klohmis vaese kaheksajala erinevate vahenditega korralikult läbi (vahemärkus - kui vaene veeloom varem surnud ei olnud, siis viimane viimistlus jõulise käega võttis sellest kõik mis vähegi liigutada suutis). Oma kogenematus ja teadmatus peas ootasin, et põhiosised kohtuvad enne potti liikumist veel tulikuuma panniga, aga kus sa sellega. Puhtaks roogitud kaheksa jalga hakiti kiirete liigutustega suupärasteks tükkideks (kahjuks ei tea, kelle suud silmas peeti, keskmisel eestlasel tekkinuks mahutamisprobleem ka pärast ratsiooni mitmekordset tükeldamist) ning suunati potti, kus ees ootas virn aedvilja, loorber, mõned vürtsid ning hea kogus oliiviõli. Just täpselt nii nagu vaene klohmitud kaheksajalg seal laual oli: puhastatud aga siiski täiesti värske, libe ja keskmisele algajale pisut eemaletõukav näiv.

Et toit ikkagi hautise vormi saavutaks, on vajalik lisada sobivaid vedelaid osiseid. Sedapuhku leidsid kasutust pisut kalapuljongit ning radikaalne kogus kehva punast veini... Mõned tunnid hiidpotis haudumist, ettevalmistused suurteose tarbimiseks samal ajal tehtud, ja lauale ta jõudis. 

Usun, et paljud kodukokad on kogenud asjaolu, kus veiniga hautatud aedviljad (eelnevalt röstimata) vedelikult kauni värvi röövivad ning tulemuseks on kole õrnlilla nüansiga segu. Nüüd lisame siia kaheksajala kogu tema libeduses, millest happeline vein on viimase kui söömisväärse konsistentsi välja kakkunud, jättes järele kummised kuubikud, mida ilmselt saanuks kas ehitustöödes, militaareesmärkidel või autoremondis kasutada. 

Tahtmata kokka solvata tuleb mingigi kogus konsumeerida, olgu see siis keeruline või usuvastane. Päästa ei suutnud ka tuntud trikid soola, pipra, õli ja äädikatega. Õnneks oli Paco ise enam kui rahul, sest toit tuli välja "täpselt nii nagu kodus tehti..." Vaene mees ja tema lapsepõlv...

Säästmaks lugejate isu ja ilumeelt lisan pildiks kõnealuse roa asemel ühe viisaka klassikalise a'la gallega. Head isu!

Kannatuslille viljad.

Tahtsin alustada korrektse kokandusliku postitusega, aga kuna köögikeel on valdavalt inglise, siis toitude keerulisemate osiste nimede eestindamisel kontrollin igaks juhuks sm. guugli tõlkeprogrammi abiga ja see lõi kogu plaani sassi. Katsu koostada kaunist retsepti, kui peaosaliseks Passion fruit, mis nimetub kannatuslille viljaks, ning täiendava uuringu järel ilmneb, et see ongi korrektne väljend, kuigi nimena lubatakse ka granadilli kasutada... Vabandage mu lihtsat huumorimeelt, aga ammu pole nii nukra pealkirjaga magustoitu teinud - "nisperojäätis kannatuslille viljade kreemiga". Õnneks tarbijad kannatajateks kindlasti ei liigitunud, pigem vastupidi, enamus lahkus pärast tõeliselt värskendavat desserti rõõmsal naerunäol. 

Põhjus, miks kannatusterohke roog menüüsse sattus, on lihtne. Kui eelnevate käikude hulka on sattunud midagi keskmisest raskemat ja toitvamat nagu näiteks tunde kuumas õllevannis veetnud lammas, on hädavajalik lõpetada õhtusöök millegagi, mis värskendab keha ja vaimu ning annab maitsmisega tegelevale organismi osale võimaluse puhata tugevate maitsete rünnakust.

Seega väike elegantne jäätis, mis pigem võiks sorbee nime kanda, sest piimatoodetega puudub sel igasugune seos. Kuna nisperohooaeg tänu kehvale talvele veel jätkuvalt kestab, me tegutseme orus kus maailma parimad nisperod kasvavad ning turistide jaoks on vili piisavalt eksootiline, on nende kasutamine peaosalisena lihtne otsus. Kõrvalosas kannatuslill, täpsemalt selle vili, kuna vilja maitse on üllatav, hapukas segu peotäiest kodustest marjadest saadetuna väga iseloomulikust värskusest.

Nii, retseptuur ja tegutsemismeetodid. Nispero koorimine on paras kannatus (ei saa üle ega ümber sellest sõnast) aga tulemus vaeva väärt. Kui on juba tükk aega kooritud ja tükeldatud on paras aeg võtta paus ning pressida parematest veriapelsinidest (tõeliselt piinarikas toit, veri ja kannatused üheskoos) paras kogus mahla, see üles soojendada, lisada mõõdukas kogus tumedat suhkrut ning sinna mõned sulanud želatiinilehed lisada (arvestusega ca 1 leht 200-250 ml vedeluse kohta). 

Kuniks mahlasegu jahtub, sobib kõrvaletõstetud nisperod tugevate asjatundlike liigutustega püreeks muuta. Selleks võib kasutada erinevaid kodumajapidamises olevaid köögitarvikuid alates pudrunuiast lõpetades blenderiga, töö sobib hästi stressi maandamiseks! Kui jahtunud ja purustet segud on omavahel ühendatud, tuleks siidisema konsistentsi otsinguil need ka läbi sõela suunata ning seejärel jäätisemasinasse paigaldada. Kui seda viimast ei juhtu olema, kõlbab sügavkülm ja iga pooltunni järgne kahvliga läbisegamine ka. Toote võib tarbimiskõlblikuks hinnata, kui selle tekstuur võimaldab viisakate jäätisekuulilaadsete moodustiste genereerimist.

Et jäätisel/sorbeel taldrikul üksi igav ei oleks ning et maitsekombinatsioon saaks millegi täiusliku laadseks, tuleb mängu tuua kannatuslille vili. Võtta selle sisu, segada pisku vaniljega, kahjuks ka lusikatäie suhkruga ning lõpuks lisada parasjagu mascarponet. Seda kõike eesmärgiga saavutada kreemjas kreem, milles kõik lisandid vaid toetavad kannatuslille vilja ainulaadset maitset ja tekstuuri.

Serveerimine iseenesest imelihtne ja lähtub igaühe isiklikest eelistustest. Pildil esinev ebatervislik karamell sai paigaldatud valdavalt kunstilistel kaalutlustel ning mõningase vastuhakuna taldrikul valitsevale värskusele, kuid enamus kliente hävitas ka selle. 

Meie taldrikut määris Taarapõllu talu jõhvikajahu (mille varud on otsakorral, palume lugejatel lisa saata).

PS nisperovaesemates piirkondades on alternatiivina võimalik kasutada ananassi või üleküpsemisele lähenevat virsikut-nektariini. Kannatuslille vilja asendajat on raske leida.

Värskelt raksutatud nisperod

Praktiline info 3.0

Kui sul on kindel plaan klientide õhtu, eriti selle õhtusöögile järgnvev osa huvitavamaks muuta, siis lisa kindlasti magustoiduna menüüsse midagi erksamaks tegevat ja juttu jätkub kauemaks... Erilise nüansi saad lisada siis, kui pakutava toidu kõik osised on kohvipõhised ning, vähe sellest, sisaldavad arvestusväärse koguse erinevaid alkohoolseid vedelikke (seega, ei sobi konsumeerimiseks Eestis piduliku õhtusöögi lõpus, promillihulludele sinisärkidele võib viide tarbitust näha jääda).

Asjast. Mousse de moka y chocolate blanco con gelatina de cafe y liqor de cafe. Kõlab kummaliselt, kas pole, kohvilaadsed tooted leiavad ühes lauses kolmekordse kajastuse. Tegelik elu on siiski palju lihtsam, kuid toidu valmistamine võtab vähemalt sama palju aega kui sellele viisaka ja ülevaatliku nime koostamine. 

Kui teil on plaan kulutada kolm tundi oma päevast ühele viisakale magusroale, siis oleks paras aeg välja otsida hea vahukoor, peotäis valget šokolaadi, želatiinilehed, mõned toasoojad munad, puudersuhkur, pisut ülikanget kohvi (võib olla ka lahustuv) ja mõistlik kogus joogikõlbulikku viskit. Šokolaad sulab bain marie meetodil, samal aja saavad suhkur ja mõned munakollased üheks, želatiin sulab ja kohv jahtub, koor on kui võluväel vahustunud. Ettevaatlik menetlus vesivanni kohal muudab kohvi, munasegu ja šokolaadi üheks, kindel käsi lisab mõõduka koguse soojendet (!) viskit ning segab sisse želatiini. Paus. Kui kreem siidine ning jahtunud toatemperatuurile, on aeg lisada koor, esmalt pool ja siis pool, nii saab toode meeldivama tekstuuri. Paras aeg võtta sügavkülmast eeljahutet serveerimisnõud ning segu nendesse paigaldada, leebemasse külma jahtuma saata ning endale üks väike valge vein lubada, sest mitme kuuma potiga kibekiire tegutsemine nõuab hilisemat zen-pausi.

Pausi väga pikaks või veinirohkeks lasta ei soovita, sest toidu järgmine kiht nõuab ka peatset menetlemist. Õnneks on elu sedapuhku lihtsam, kuumas saavad kokku pisut leebem kohv, mida sedapuhku rohkem, pisut vaniljet, näpuotsatäis tumedat suhkrut, järjekordne želatiinileht (millel on antud etapis oluliselt suurem roll) ning kohviliköör (Tia Maria, Kahlua vms, eriti luksil juhul kodus tehtu).  Segu segi ja jahtunud võib selle eriti ettevaatliku käega klaasides jahtuvale mousse'i põhjale peale valada ning nõud kiirkorras kohe külma tagasi saata. 

Kõlab kui paus järgmiseks veiniks, ja nii ongi, sest viimane tegevus tuli läbi viia erakordselt ettevaatlikult, et mitte rikkuda magustoidu kummagi osise konsistentsi ehk siis läbematu käega kihte segi ajada. Seega, otsaesine hirmuhigist kuivaks, lonks veini ja tulemusi ootama. Selles osas kindel ajamõõde puudub, kõik on kinni vabakäelistes kogustes ning erinevate hulkade erinevas hangumisajas. Aga kui kord tundub, et toode meenutab hõrku kohvi-šokolaadivahtu, mida katab särav kohvitarrend, siis on ilmselt aeg lusikas sisse lüüa ja proovida, mis siis välja tuli. Hilisema une võite rahulikult ära unustada.

Aproveche!

PS pildil oleval tootel on lisana-vahekihina lusikatäis maskarpoonet, ilma töötab paremini. Ausalt!

Kuidas toit lauale saab. Step 1 - koostööpartnerid

Selleks, et valmistada maitsev õhtusöök, tuleb tappa suur loom, ütles keegi kunagi. Poissmeeste eneseabiõpik soovitas võtta kapist viimased puhtad nõud, ja juhul kui neid ei ole, siis minna välja sööma. Aga ka välisöögikohad peavad millestki alustama ning peaasjalikult on selleks sisseost kogu menüü ulatuses, mida saab läbi viia mitmel moel - isiklikke tagumikutunde autoroolis kulutades või siis usaldades enda ning oma klientide elu, tervis (valdavalt vaimne) ja kaunimad õhtud tarnijate kätte. Viimane neist on julge kuid tihti möödapääsmatu valik, sest kümnete ehk sadade (sõltuvalt nädalalõpu üritustest ja bronnidest) kilode kaupa toidu kokkuvedamine võiks olla kellegi teise töö kui köögi ülesanne. 

Eelmainitud loogikast lähtuvalt teeb tark peakokk restorani algusaegadel kiire selektsiooni kõigi ennast (vabandust, oma emafirmat) müüma kihutanud müügimeeste seas, arvestades valede valikute riskikoefitsendiga, mis siin osutub mõnikord häbiväärselt suureks. Esimene "pruudiring" koos külakostiks toodud tootenäidistega möödas ja esmamuljed settinud võid võtta telefoni ning kutsuda kohale need, kellega varem koos oled tegutsenud ning kelle häid ja halbu une pealt loetleda võid. Aga olge rahulikud, siinsed tarnijad suudavad alati millegi uue ja vahvaga üllatada, ka kõige lihtsama tellimuse puhul. Konkreetsete näidete toomine algab nüüd ning valdkonna ehk seda esindava esindaja kaupa.

Esmaspäeva pärastlõuna. Vatsapp annab teada, et lihamüüja ootab tellimust nüüd ja kohe, mis sest et veopäev on alles neljapäev ja kaup jõuab tegelikult kohale keset pärastlõunast tööaega. Pole hullu, esimesi sõnumeid on võimalik ignoreerida ning kolmapäevaks tellimus kokku panna. Kiko (jutukaim lihamüüja, keda eales nähtud ning kel õnnestus end kastitäie meeldivate tootenäidistega maha müüa) on loomulikult stressist pikali kukkumas, aga järgmise päeva pärastlõunal seisab kirjukirjaline kaubik lihakoormaga siiski su ukse taga ja seiklus võib alata. Just nimelt seiklus, või vähemalt telemängu "Võta või jäta" meenutav kauplemine autojuhiga, kes on kohale toonud väidetavalt korrektse tellimuse. Pikaajalise kogemuse tulemusena oled loobunud kvantiteedi kontrollimisest, sest pluss-miinus mõne kilone viga lihtsamate toodete juures on must-have. Ainult mõned korrad on liigsest kogusest tekkinud arusaamatused päädinud kauba tagasisaatmisega, sest on oluline vahe, kas krevette on kilo või kuus... Aga kes see ikka viitsis kasti lahti kakkuda ning sobivat kogust välja mõõta, saadame ikka täiskomplekti (mis tähendaks meile kolme kuu varu). Ja nii sõidab krevetilaadung rõõmsa suvepäikese käes kergelt sulades õhtuks koju tagasi ning olgu õnnistatud need, kelleni see järgmisena jõuab. Teiseks näiteks eelajaloolisele hiidveisele sobilikus möödus sisefilee (ca 7 kg), mis peaks vastama tellimusele "1,5 kilo puhastatud ja portsioneeritud fileed". Kiko rõõmus kommentaar kõlab "A ma arvasin et teil tuleb tihe nädalalõpp ja trimmimata liha on palju odavam ja..." Me räägime 35 eurose kilohinnaga asjast, mille väljamüügihind sellest päevapraadi teha mitte kuidagi ei võimalda... Võta või jäta.

Kõige tundlikum teema on loomulikult parema kvaliteedi (ja loomulikult hinnaga) liha, mida vastu võttes pead olema teravama silmaga kui keskmine patoloog. See oskus tuleb õnneks ülikiirelt, piisab vaid mõnest korrast kui müüja sind tõmmata püüab (ja seda ta teeb) ning B või C kategooria tooteid maha üritab müüa. Nii õpid vaakumpakendeid kiirkorras avama, et nende sisu koos süütu kannatajana vastust võtva autojuhiga hinnata. Tuleb tunnistada et ka müüja on kiire õppima, sest piisab vaid paarist korrast kui kogu autotäie vihaga tagasi saadad kuni lõpuks saadetakse just see mida oled oodanud ja selline süsteem jääbki.

Reede õhtu. Ametlikult peaks sinu meiliboksis olema ökoaedvilju pakkuva kooperatiivi (kas pole kaunis sõna, meenutab koduseid üheksakümnendaid ja vahvlimüügipunkte, aga siin tähendab ühist müügivõrku moodustavate põllumeeste kooslust) sellenädalane hinnakiri. Aga mida ei ole on kiri. Ühenduse kõneisikule saadetud sõnumid viivad soovitud tulemuseni, info laekub esmaspäevaks koos märkusega, et palun tehke tellimused hiljemalt teisipäeval... Kuna soov teha võimalikult puhast ja tervislikku toitu on suur, siis lepid nii selle kui mitme teise väikese veaga, kuid kahjuks kannatus kaua ei kesta. Neljapäevaõhtune tarneaeg on veel ok, aga asjaolu, et oled viimane klient ei tähenda head. Mõnigi kord leiad, et kellelgi eelneval on sinu tellitud tomateid või salatipäid rohkem vaja läinud, ja heasüdamlik müügimees ju ei keela. Eelistab pigem õnnetu näoga sinu ees seista ja nentida, et krt, läks jah vähe nihu. Nagu kreisiraadio rallipaari kaardilugeja - no mis sa nüüd, oleme ikka sõbrad edasi! Kahjuks ei saa kaua nii koos sõita, sest sellise info edastamine klientidele "Ah olge nüüd, mis salat, küll järgmine nädal saab!" ei ole just kõige mõistusepärasem tegevus. Lisame siia etteteatamata läbi viidud muutused tellimustes (no ei olnud aega et kirjutada, et rida lubatud asju jääb toomata) ja nii teed sunnitud muutuse, millest on väga kahju, sest see, mis tellimustest kohale jõudis, oli kõiki kannatusi ja ootust igati väärt.

Muutus toob kaasa pisut parema renomeega aedviljamüüja. Esmakohtumisel tavapärasele riietusele vaid laiemat vööd eelistanud naissoost müügiesindaja saab direktorilt kohese heakskiidu ning koostöö võib alata. Esimeste tellimustega saab selgeks, et telefoni teel asjaajamine on enam kui riskantne, jätab liiga palju võimalusi kahetimõistmiseks ning seetõttu erineb kohale toodud kaup sinu nägemusest nagu siga käost või Kuu Maast. Vead on ainult õppimiseks, kahjuks ka enda omad, ning edasine suhtlus toimub kirjalikult (mitte e-mailitisi, sest see tundub siin veel senitundmatu loom olema), sobiva telefonilahenduse abil. Mis omakorda paneb sinu telefon vahet pidamata piiksuma, teatades müügikontori järjekordsest täpsustavast küsimusest järgmise päeva tellimuse osas. Ja tõuseks sellest siis suurem tulu, ei, kohale toodud aedviljakoorem on kesklaos kokku tõstetud väikse loomingulise puudutusega ning jätab sulle avastamis- ja kontrollirõõmu. Sel ajal kui müüja, maksmata arved näpus, ajab maksmise eest vastatavat manageri (kes on tõeline spetsialist peituse- ja lollimängus) mööda maja taga, on rahulikult aega luua väljapanek toodetest, mis sinu saadetud tellimusega ei ühti. Loodud näitus Monicale (see on siis aedviljamüüja nimi) eriti ei meeldi, kuid ripsmed plaksutades ja ette-taha vabandades lubab ta , et enam nii ei juhtu ja olulisemad vead saavad parandet juba homseks. Mis on ka tõsi, ja ütleme ausalt, siinmail erakordne.

Selleks, et valmistada maitsev õhtusöök, ei piisa ainult lihast ja juurikatest ning seetõttu külastab sind kord nädalas senjoor Ińaki, kelle ülesandeks on maha müüa rida puhastusvahendeid, kuivaineid ning piimatooteid jne. Kõlab kui Keila kaubamaja kaubavalik aastast 1990 aga on tänapäevaselt peenelt digitaliseeritud, kataloogidesse jaotatud ning näeb välja professionaalne. Kuni tellimuse esitamiseni, milleks Ińaki paneb käest oma IPadi ja nutitelefoni, otsib oma põhjatust mapist servani täis soditud A4 formaadis paberi, leiab seal sind kui klienti kirjeldava lahtri ning hakkab usinasti uut tellimust vormistama... Võib olla on asi kirjaoskuses, vahest milleski muus, aga esmaspäevane tarne on klassikalisel moel humoorikas ning võimaldab mängida mitte nii vahvat mängu "Kui palju siis täna unustati?" Igatahes järgmisel reedel vurab sinikirjaline auto taas maja ette, Ińaki astub tuppa, kuulab ära pretensioonid, leiab tellimuslehelt (kui seda nii võib nimetada) originaalinfo, vabandab ning lubab vormistada korrektsed arved, kust müüdud kuid saatmatajäänud materjal maha kantud. Tubli kuu ja korrektuur saab tehtud! Järjekordne kõrvalekalle normaalsusest, aga milleta ei saa, sest parimad köögikoored ja kohvipiimad ja kvaliteetsem pasta ning viisakad juustud jõuavad sinuni just läbi selle päevinäinud, räpase A4 paberi.

Õhtusöögi saateks on hädavajalik ta teatud jookide olemasolu. Kui õllede ja vee puhul on asi lihtne, tuleb lihtsalt võtta parim, siis veinidega muutub teema põnevamaks. Valik on lai ja huvitav, kuid kinnisilmi veinikaardi koostamine on keeruline kui miiniväljal polka tantsimine. Sestap valid mõned kindlad, mida tead ja tunned ja julged müüa, leiad müügiesindaja, kelle müügiportfelis antud veinid olemas on ning palud oma valikule lisada/soovitada täiendust, et kaart saaks mitmekülgne. Ja siis see algab, majja jõuavad erinevad tootenäidised, mida on küll ja enamgi veel. Loomulikult vajavad need kõik testimist, kümned ja kümned kehvad, head ja viisakad veinid. Kui veinikaart kokku maitstud, siis võiks ju eeldada, et saabus rahu ja vaikus, aga ei. Uue majaveini otsingute tõttu laekub iganädalane kast või paar testveine, mis mingil hetkel kindlasti ära tuleks proovida. Lõpuks lööd selles segaduses käega ning liigud tagasi algse, klassikalise koosluse juurde ja oled selle lahendusega enam kui rahul.

Koostööliste nimekiri sellega ei piirdu, kuid ei ole vist mõtet pikemalt peatuda käredahäälsel üliasjalikul kahjuritõrjujal, kes pärast omapoolse tõrjesüsteemi paigaldamist esimese hiirehäire peale kogu su köögi lõksudega üle külvab. Või siis pesuvahendeid ja nende dosaatoreid müüval vanemal härrasmehel, kes sinuga diili tegemiseks veedab köögis päevi, et teha vabakäelisi tööjooniseid toodete tulevasest paiknemisest, ning siis kaob kui vits vette. Või pagaritöökojast, kellega suhtlus piirdub vaid hädavajaliku e-mailiga, mille tulemusena tekib kööki virn erakordselt head speltasepikut või isegi siinmail haruldast rukkileiba.

Kokkuvõte. Kõige kindlam on usaldada iseennast, aga su ööpäevas ei ole lihtsalt piisavalt palju tunde, et neid veel autos ladude vahel ringi sõites raisata. Seetõttu kasvatad endale keskmisest paksema naha ning adapteerud siinsesse HoReCa maailma koos kõigi selle eripäradega.