Piprased lood.

Paprikatalumatusega lugejad võivad antud peatüki rahulikult vahele jätte ning oodata kuniks asume kaerahelbeputru või aedvilja-piimasuppi kirjeldavate tekstide juurde. Sellest kujuneb pikemat sorti ootus, ma luban. Vapramatele ja kõvema kõhuga toidusõpradele aga lisame kirjelduse selle kohta, kuidas magusamapoolset punapipart koduses majapidamises lisaks letšole veel kasutada sobib.

Enamasti jääb kasutusvaldkond köögi seinte vahele, ja parem ongi. Majapidamistöödes pole seni isiklikult suutnud piprale sobivat funktsiooni leida, võib olla kangaste värvimine, meikap või midagi sarnast võiks olla lahendus.

Bocairent. Sisemaa. Klassika.

Kallil kodumaal aga seisavad sajad ja sajad maalased sügiseti silmitsi kirju probleemiga - kasvuhooned säravad imekenades punakais kuni rohekollakais värvides, mida annavad kümned viljadest lookas piprataimed. Miks probleemiga? Sest kellegi usinad käed on juba kolmekuningapäeval pannud mulda tubli peotäie seemneid, mõned kuud hiljem sirgunud taimevõrseid pikeerinud ja paljundanud ja harvendanud ja mida iganes veel (minu aiandusvokabulaar sai siin otsa). Seejärel tugevamad taimed kasvuhoonesse kolinud, neid hoole ja armastusega kastnud... Selline protsess päädib paratamatult ebanormaalse hulga üheaegselt valmivate piprakauntega ja voilá!, probleem ongi omast käest võtta.

Ja nii nad, maalased, siis seisavad seal ustel, porised-kanasitased kummikud jalas, käed rüpes ning õiendavad külla tulnud sugulastega. Sest ainult üks kast tomateid, pagasnikutäis õunu ja kartuleid ning kolm kotti paprikat kaasavõtuks on solvavalt vähe. Ikkagi nii palju vaeva on nähtud jne, jne. Aga ei midagi, küllatulnud liiguvad vaikselt hädavalede saatel ning häbelikult niheledes vasakule ära ja sõidavad linna peenetesse restoranidesse kalli raha eest välismaisest piprast tehtud kastmes valmistatud ööbikukeeli ja muid hõrgutisi konsumeerima. 

Selle viimase patulise tegevuse asemel võiks ikkagi võtta ühe koti veel (või kaks), sest paprika on korraliku hoiustamise puhul erakordselt meeldiva säilivusega ja lihtsalt kasutatav tooraine. Tema tervislikkusest parem ei räägigi. Kasutusvõimaluste loetelu siinkohal täies mahus ette kandma ei hakka, sest eepose kirjutamine pole hetkel plaanis. Lisaksin veel mõne mõttetera (annaks vihje), kuidas piprad siinses köögis oma otsa on leidnud. 

Criolla.  Enam lihtsamaks ei saa minna, kui pidada silmas koostisosi - peotäis erinevat karva pipraid, pisut head punast sibulat, näpuotsaga koriandrit, sool-oliiviõli-magus hele palsamiäädikas. 

Tehniliselt on asjalood kahjuks teised, lihtsusest kaugel eemal. Valmistamaks nimeväärilist criollat (mis koostiselt meenutab Peetri küla iga teise jaanitulešašlõki saatesalatit) tuleb kasutusele võtta terav nuga. Niivõrd terav, et seda kätte võttes tekib füüsiliselt hoomatav aukartus terariista ees. Imeväel puhtaks saanud paprikad lõigutakse lahti ning puhastatakse ka nende sisepinnal paiknevast valkjast osast. Tulemuseks särav-sillerdav puhas viljaliha. Sellest moodustatakse ettevaatliku noatöö läbi peened ribad, mis omakorda uue lõikumise tulemusena kuubikuteks muunduvad. Sama juhtub sibula ja koriandriga, aga see on lihtsam protsess. Lõikelauatäis purulaadseks hekseldatud pipart koos lisanditega kohtuvad puhtas kausis maitseainetega ning pärast hoolsat segamist liigub kogu komplekt külma oma hetke ootama. Suu- ja suurepärane isuärataja värske pagaritoote kõrvale on valmis mõne tunniga.

Laiskade inimeste ja noapelgurite jaoks on olemas ka lihtsam eelroog. Selleks pole vaja muud kui peotäit mõnusaid ürte (näiteks oregaano ja sidrunitüümian), soola-pipart,  oliiviõli, pisut hakitud tšillit ning viisakat mitte väga kuiva valget veini. Loomulikult mõned pisikesed värvikirevad piprakaunad ka, mis tuleks maitseainetega kausis kenasti läbi segada ning pärast seda ahjuvormi paigaldada ning veiniga üle kasta. Ahjuaega mõõdukal kuumusel tuleks anda täpselt pearoogade ettevalmistamise jagu ehk tubli tund. Illustreerival fotol ei ole tegu määrdunud taldrikutega vaid piparde alla on sobitunud rukolaõli. Antud suupiste valmistamisel on suurima tõenäosusega  juhtuda võivaks vigastuseks põletus, mille võib tingida ebaprofessionaalne ümberkäimine kuuma ahjupanniga. 

Kolmas lahendus kuulub siinkirjutaja absoluutsete lemmikute hulka. Ja seda hoolimata asjaolust, et tegu lihtsa kastmega, mille ülesandeks on mängida kaasa lihalise pearoaga. Suitsune paprikakaste või -kreem saab alguse tööpäeva esimese asjana. Gaasitulele tuleks asteda metallvõrk ning sellele omakorda sobilik hulk piprakaunu. Rahulikult aeg-ajalt kaunu pöörates ning tuletõrjealarmi välja lülitades tuleks oodata hetke, kui paprika on ühtlaselt mustjas ning nahk seljas pisut mullitab. Pipral siis, mitte kokal. Gaasivabas keskkonnas viibija võib lõigata värsked kaunad pooleks ning laduda need ahjuvormi, nahkne pool üleval, seada ahju grillirežiimile ning oodata toote sarnast värvimutatsiooni nagu elaval tulel olnul. 

Samal ajal tuleks kibekiiresti kuid ettevaatlikult hakkida mõni sibul, üleküpsem tomat ning puhastada paar küüslauguküünt. Paksupõhjalises potis ajada kuumaks arvestatav kogus oliiviõli ning sinna suunata äsja tükeldet sibul-küüslauk. Küpsemisilmingute ilmumisel lisada musta pipart, soola, heledat veiniäädikat, suitsutatud paprikapulbrit (peaks olema saadaval ka Eesti valikuterohkes kaubandusvõrgus) ja lonks valget veini (nagu ikka, üks pannile ja teine klaasi). Lõpuks tomatid ja haudumine võib alata. 

Nüüd aga tagasi paprikate juurde. Mustad-põlenud piprad oleks mõistlik katta kas köögikile või stannioliga ning jätta jahtuma, sest a: nii ei kõrveta sõrmi ära, b: paprika koorimine muutub 5 korda lihtsamaks. Pärast ikkagi äärmiselt ebamugavat koorimisprotsessi tuleks viljalihad tükeldada ja saata potti, kus muud osised on rõõmsalt üheks saamas. Mõni minut ühishaudumist (moodustus väga kahtlane sõna) ning pott tulelt. Väike jahtumine ei tee paha, sest asjade edasine käik näeb ette segu purustamist sauseguriga (minu uus lemmiksõna) ja selle tegevuse käigus on on kreemjatel vedelikel häirivaks kombeks jõuda nii kaugele kui võimalik. Ehk siis katta kokk ja köök tulikuumade pritsmetega, sellest asjaolust tulenebki kastme jahutamisvajadus. Saavutatud püree tuleks suunata läbi sõela puhtasse potti ning tulele tagasi. Kokkukeemine ei tohiks võtta kaua, nii et olgem hoolsad!

Serveerimisel kasutage fantaasiat ning vahepeal nagu muuseas valminud pearoa põhiosiseid, sest tegu on ikkagi vaid kastmega. 

Lõpetuseks ja pildivabalt. Üks mõnusamaid maitsekooslusi viimaseks käiguks on karamelliseeritud parpika- ja ananassikuubikud laimises ingverimarinaadis. Päriselt. 

Head isu ja ohutut kokkamist!