Monday, October 3, 2016

väljassöömisest. chapter 2. jälle need ettekandjad.

Vabandame eelmise peatüki kohatise emotsionaalsuse pärast, aga väljas söömise teema ei ole lihtsaim. Ei seest ega väljast. Valikute rohkus (siinkirjutaja geograafilise asukoha ümbruses, loeme raadiuseks 10 km, tegutseb umbkaudu 500 toidukohta) ajab pildi kirjumaks kui seda oli tulevase Eesti Presidendi kostüüm 24. veebruari vastuvõtul. Sestap alustavad hästi süüa soovivad kuid kohalikku turgu tundvad kliendid välistamismänguga. Rumeenia toit - noooo!, hiinakas - just käisime, itaalia köök - kahjuks tunnen kokka, jne... jne.

Taustainfota turisti jaoks on valikute tegemine sedavõrd keerulisem. Visuaalselt erakordset toidulist emotsiooni pakkuvad klantspildid akendel, menüüd täidetud toidukirjeldustega mis kõlavad kui otse Shakespeare'i sulest tulnud... Njah. Eks see, mida meile müüakse ongi üks suur fassaad. Küsimus on vaid selles, kus on kauni pildi ja tegeliku elu vahel kõige väiksem erinevus. Võib üsna kindlalt väita, et just seal, kus must tahvel järjekindlalt teavitab autentsest hetkeolukorrast köögis ning pideva päiksepaiste käes pleekinud arhailist infot kandev piltmenüü üldse puudub. Nii et ka tavamenüüde olukord ja ülesehitus on igat pidi indikatiivne asjaolu, ikkagi kõrtsi visiitkaart, see number üks.
Neid kaarte on mitmeid, kümneid, sadu. Sponsorlreklaamiga voldikud, päevapakkumisi tutvustavad A4 lehed, veinimõisa logoga ehedast nahast bülletäänid, Marxi "Kapitalismi" mõõtu šedööverkirjatükid, laua äärde veetavad mustad tahvlid jne. On nagu on, tulemus taandub ühele lihtsale nimetajale. Suhtumine elik kvaliteet elik heakord.
Rasvaplekid plastkattel, räbalaks kakutud lehed, briti turistide poolt lisatud rõvedavõitu kirjalikud kommentaarid, näppude külge kleepuvad nahkkaaned... Uhh. Selle probleemi taga seisavad valdavalt kaks asjaolu - omanike mittemidagiütlev suhtumine ning restorani teine kui mitte esimene visiitkaart - ettekandjad, kelle südameasjaks peaks olema oma põhitöövahendi (korraliku punnivinna järel) heakorra eest seismine 24/7.

Ettekandja, kelner, camarero, waiter, Эй ты! jne. Heal lapsel mitu nime, halvemate puhul saab hakkama ka ühega. "Óiga!" kõlab tigedavõitu hüüd aeglaselt mööda restorani loivava camarero suunas, kes on unustanud mitme laua joogitellimuse täitmise, toidutellimuste vormistamise ning vahib kalapilgul oma mitmeid kukkumisi üle elanud nutifoni. Mõttes vaid peatne sigarett ja õhtune rannapummelung kaks-ühes komplekti ning temaga sarnast kurba töist saatust jagavate sõprade saatel. Mainitud komplekt soetatakse toidukaupluse alkoholiosakonnast, kus virgad käed on noorsoo mõttetöö välistamiseks kenasti kokku teipinud rummi ja koola, džinni ja tooniku, viina ja sidrunilimpsi. Et elu lihtsam oleks!
Et siis ettekandja, järjekordne võtmetegelane söögikoha valikul. Fassaad, esindusisik, eestkõneleja, müügimees. Keegi, kellest tegelikus elus sõltub restorani heaolu ja tegevus väga palju ja pisut enamgi veel. Sestap tasub nende tegevust, olemust ja hoiakut jälgida. Ka söögikohta sisenemisele eelnevalt.

Tänaval sprinterikiirusel valju kisa saatel kliente ründav ettekandja on kindlasti ülimotiveeritud ning ei tohiks eeldada, et toit oleks masendavalt  kehv ja nõuaks sellist üliaktiivset müügitööd. Teiseks äärmuseks üle leti läbi häda piiluv teenindaja, kelle peas keerleb ilmselt vaid üks mõte - "Palun ärge sisse astuga, palun valige teine restoran..." Miks ta seda teeb ei tea enamasti keegi peale ta enda, aga kahjuks kuulub mainitud isend laialtlevinud sordi hulka. Vaevalt et teda piinab häbitunne köögist väljuva toidu pärast, aga kahjuks ei saa seda asjaolu päriselt välistada. Karta on et märksõnaks on motivatsioon. Sestap seavad kavalad omanikud vaese kelneri palga tihti sõltuma jootrahast. Et madal baastasu aga suurepärane võimalus tipi abil mehine palk kokku ajada, ning ettekandja jookseb teile tänaval kaugele vastu.

Muuseas, ettekandja on see, kes püüab teile maha müüa "päeva kala"  ja "sealiha eripakkumist", suurepärast menüüd pardiga ning mida kõike veel. Ja miks? Sest hommikusel kogunemisel on peakoka poolt vastavad korraldused antud ning külmkappides ootab hunnik päevi tagasi lõigutud liha ning peotäis möödunudnädalast libedavõitu kala, mida kokkuhoiust hooliv kokk maha ei tahaks kanda. Õnneks nädala teisel poolel pilt enamasti paraneb, kapid on täis värsket kraami ning kelner ei pea hirmuhigi pühkides tellimusi vastu võtma ja klientide kommentaare ootama, vaid võib ausalt ja südamtunnistuse piinadeta soovitada roogasid, mille üle köök uhkust tunneb.
Seega, suhtugem teenindajasse respekti ja reservatsiooniga, ta võib olla nii teie giid läbi menüü miinivälja kui rõõmsal ilmel lüüa noa selga (kujundlik väljend) lobeda jutuga teile supersoodsat mõõkkala petersellikastmes maha müües. Ja kui soovite indikaatorit tema tegelikust suhtumisest oma töösse siis vaadake üle noad-kahvlid-veiniklaasid... Nende pesu ja poleerimine on teenindava osakonna töö ning puudujäägid selles on enam kui lihtsalt märgatavad. Fakt.

Teiselt poolt letti vaadatuna on enamus ettekandjaid aeglased, laisad, kirjaoskamatud, ülbed ja kümnel juhul üheksast suudavad köögi loogilise liikumise oma ebakompetentsiga absoluutselt ruineerida. Tellimuste sassi ajamine, laudade unustamine, kõigi comandade üheaegne kööki viimine, valel ajal (loe: keset kõige tihedamat trammi) magustoitude nõudmine... Nimekiri on pikk ja piinarikas. Eesmaja ja köök ei ole just parimad sõbrad, sest kui kelnerkond pärast tšekkide kööki viskamist peab suitsupausi ja tšätib, toimub köögis ehe põrgu eesväravate taasesitus. Sealt laekuvad nad tagasi pärast kümnendat kellahelinat pikalt letil oodanud roogade lauale kandmiseks. Millest nii mõnedki kauni kaarega kööki tagasi saadetakse, sest ooteaeg valmimise ja lauda jõudmise puhul on olnud enam kui piisav toidu maha jahtumiseks. Ja vastutab köök. Kelner samal ajal valab endale leti varjus kerge veini, et "stressi" leevandada ja kooskõlastab sõpradega õhtuseid plaane.

Kui õhtu käes nõuavad närvilised camarerod esmajoones nugade-kahvlite pesemist, et nende kiire poleerimise järel kümne tuule poole kaduda. Back of the house samal ajal pakendab ja sordib, vahetab veel kuumades fritüürides õli, küürib kõik võimalikud pinnad (muuseas, sõltuvalt peakokast kuni maast laeni), taastab riiulite hommikuse olukorra, koostab tellimuslehed, roogib põrandad ning lonkab pärast 12 tundi kestnud püstijalatööd koju. Et siis hommikul uuesti alustada, tunde varem kui esimene ettekandja ukse vahelt sisse libiseb, nägu naerul, mis siis et eilne öö läks pikemaks. Haarab menüü kaenlasse ja asub tänaval kauni päikesepaiste käes kliente püüdma.

Karm aga tõsi, jutt käib ikka sellest keskmisest restoranist, mida on siin tugev enamus. Restoraniomanike hinnangul on lähikonna paarisaja restorani peale vaid paarkümmend arvestatava kvaliteediga ettekandjat kõigi ühepäevaliblikate ja õnneotsijate kõrval. Õnneks on nad silmatorkavalt äratuntavad oma profesionaalse hoiaku ja tööst üleolekuga. Palju õnne ühe leidmisel!

Kui korraks ettekandjalt abi palud...

No comments:

Post a Comment