Tõsi ta on. Selleks, et asuda soovitud või hädavajalikul ametikohal tööle, tuleb enamasti läbida vestlusteks ning kondiprooviks nimetatav kadalipp. Kodumaine kurriikulumide saatmine ning veebipõhine kandideerimine on siin kui tundmatu tulevikust, sest paber kannatab ju kõike. Nii saab paberil umbkeelsest Boliivia panchitost lingvistikaprofessor, kes valdab vabalt seitset keelt pluss kehakeel ning urugailasest labasevõitu ettekandjast Londoni tippkoolide ja -kohtade kogemusega maitreé. Pean aga tunnistama oma näite varal, et pea samaväärselt toimib ka lihtsameelne aus kirjeldus - "erialane haridus puudub, töökogemus napivõitu, aga tööd tahaks küll".
Sestap tuleb kulutada aega ja raha ja ikkagi ka trükivärvi (sest enamus tööandjaid soovivad vähemalt arhiveerida su CV), et kuskil ilmunud või sõprade kaudu laekunud info põhisele vakantsele kokakohale kandideerida. Kohale jõudes leiad eest üsnagi erinevate suhtumistega tulevased tööandjad, kelle valdavaks eesmärgiks on sind korralikult koorida ning ära kasutada (ka esmapilgul kõige sõbralikumad), aga see on turumajanduse tulemus.
Joaquina. Ekstraordinaarselt käreda häälega pisike paraguilanna. Tämbri põhjus selgub koheselt kui ta restoraniterrassil järjekordset sigaretti kokku keerates jutuajamist alustab. Elulugu kirjeldavat paberit saatev selgitus ei maksa ilmselt midagi, La Claudiasse jõudmisel on oluline roll trennikaaslasest peakokal, ning manageri näost võib näha, et koka sõna maksab. Viis minutit juttu ja koju tagasi, saatjaks info, et testipäev ootab. Päevast kujuneb sujuvalt kaks, millest teise hilisõhtul-varahommikul esitatakse müriseval häälel kokkuvõte sinu poolt näidatu osas. Kujuneb masendav monoloog, sest - hispaania keelt sa ei oska üldse, kandikut (sedapuhku tegu siis ettekandva tööga) poleks nagu näinudki, vaatamata korduvatele meeldetuletustele unustad elementaarseid asju... Kurb, aga ilmselt mitte lõplik tõde, sest mõned päevad hiljem kostab telefonist kähedahäälne teade tulevase töögraafiku kohta. Võta siis kinni, aga suhtumine, et tegelikult sa ikka väga ei oska, jääb saatma pikemaks ajaks ning meeleolukaid sõnavahetusi klienditeeninduse eripärade teemal kõlab mitmes keeles nii mõnelgi korral. See kõik aga ei varjuta parimaks kooliks kujunenud kogemust.
Luiz. Luigi. Ja kõik muud ta varjunimed. Korraks juba kirjeldet situatsioon, milles libedavõitu restoraniomanik seisab oma miljonivaatega rõdul nagu Julia (Itaalia eeposest) ja laseb tööotsijal (kellega kohtumine ametlikult kokku lepitud) iidsel munakivitänaval lihtsalt oodata. Laskumiseks sobilik moment leitud, libiseb suurärimees kui maha kukkunud seep mööda treppe kohale ning ei-tea-kust tekib tema alla tool. Loomulikult selleks, et näidata jõudude ja staatuste vahekorda. Ikkagi tööandja (loe - mõisavalitseja, minister jne), kõigest (mida sa sel hetkel ei saagi teada) hoolimata.
Vestlus ise saab olema lühike ja lakooniline. Mõni sõna erialaste oskuste teemal, kogemuse kohta ka. Tulevase ülemuse näos on näha üliintensiivset mõttetegevust, mis ilmselt kahjuks sinu töölevõtmisega mingit seost ei oma. Pigem härra tulevaste vallutustega naisrindel. Aga mis vahet seal on, kümnekonna minutiga oled tööle võetud, jäetuna olukorda kus igasugune arusaam tulevasest tegevusest ja isegi töökohast puudub... Järgmine hommik lööb pildi selgeks, aga sellest oleme me juba rääkinud.
J&L. Juhivad kahasse ülitervislikku tervisekeskust, mis tervisliku eluviisi ja toitumise propageerimisele suunatud. Esindavad klassikalist britilikku korrektsust ja asjakohasust, ei midagi hispaaniapäraselt mańanat. Sinu kurriikulum ja kirjalikult esitatud motivatsioon korralikult läbi töötatud ja alla joonitud, mitmeid A4 formaadis lehti hõlmav küsimustik valmis pandud. Tuleb tunnistada, et ettevalmistus on enam kui korralik. Et intervjueeritav ennast võimalikult kehvasti tunneks, viiakse vestlus läbi hotelli kitsas ja tulikuumas katusekambris, kus läbikatsutav kuumarabanduse eelses seisundis vastab reale küsimustele, mille vastused peaks aimu andma tema suutlikkusest vormistada toitu vastavalt keskuse ideoloogiale. Küsimused keerlevad ümber teema, et kas sa suudad valmistada toitu miiniväljal - klientidele, kellest enamik vaevleb tavapäraste ning ka kummaliste allergiate (tomatid, õunad, kiivid, kurk! jne) käes... Ilmselt on kuumus teinud oma töö ja katkestanud adekvaatse mõttetegevuse, sest viimased vastused tooraine taaskasutuse kohta saavad vastuseks "Mõtleme midagi välja...". Aga juhtub nii, et tulebki mõtlema hakata, sest soovitud proovipäev laabub hoolimata esmakohtumisest Coliniga (tal on lausa oma peatükk varasemast!) soodsalt ning uks gluteenivabasse kööki on lahti.
R&N. Võib nimetada ka meie küla wannabe Rockefelleriteks. Superambitsioonikad plaanid keset metsi ja mägesid. Kohas, kus asjade käiku kunagi juhtis vabameelne armastus ja rokenroll (ütleme otse, nudistide klubi). Eelmiste omanike poolt aastaid tagasi tühjaks veetud keskus, mille taaselustamiseks on ettevõtlikud noored koostanud lillelapselise äriplaani ning võtnud hiidlaenu. Ambitsiooni on küll ja enamgi veel, kahjuks aga ei kompenseeri see materiaalse ja maalähedase mõtlemise puudumist (etteruttav info, vabandust, tundus oluline).
Aga see selleks. Korralikus tervisemekas peab loomulikult olema ka kõiki osakondi (alates hotellist lõpetades erinevate valdkondade patsientidega) teenindav restoran. Ja restoran vajab funktsioneerimiseks kedagi, kes veaks kööki. Parim lahendus vastutava töötaja leidmiseks on konkurss, sedapuhku väidetavalt üle-Euroopaline, parimaid kandidaate lennutatakse-sõidutatakse vestlusel osalemiseks kohale ning loomulikult ka majutatakse...
Ja ootamatult on laual oma küla koka kurriikulum. Kirjalik suhtlus on töölesoovija seisukohast piisavalt edukas ning päädib laivesinemisega, mille läbiviimiseks on ettevõtjad koostanud supermahuka (tundub et tänada tuleb guuglit) küsimustiku. Jutuajamine viib toiduideoloogiate võrdluseni ja small-talkini, ning õhtu lõpuks antakse teada, et ilmselt oled pääsenud järgmisesse vooru. Kinnitus saabub mailitsi ning kondiproov leiab aset peatselt, testijaks sedapuhku Hollandi päritolu peakokk, kelle koostatud küsimustik on juba oluliselt spetsiifilisem (ja tuleb tunnistada, asjakohasem). Mõni nädal ootust, pakkumine laekub e-postkasti, viimased kahtlused hajuvad ja töö võib alata... Nädalaid kestev menüüde väljatöötamine ja testimine, veinide valik, oma esimese köögi ülesehitamine, muud keskuses vajalikud tööd ja tegemised. Tuleb tunnistada et kõik algas kenasti, isegi meeldivalt. Kuni majja saabus arusaam, et laenuraha on kui haotuli, mis kiirelt kaob ja milleta on pisut keeruline äri ajada kui püsikulud on turuhinnast kordi kõrgemad. Ilusast fassaadist ja megabisnise mängimisest ei jää suurt järele ning oma isikliku vastutuskoormaga tegelemiseks asud pettunud näol uut kohta otsima. Halva mängu juures head tuju pikalt ei hoia.
S&T. Istuvad oma mägedele ja merele vaataval terrassil (millele jõudmiseks tuleb sooritada Markko Märtinile sobilik automatk) ja heietavad juttu oma hotelli seni kõrgtasemel köögi kohta. Köögi, mis annab suurepärase võimaluse toidu loomiseks mitte a'la carte kombel klientide ootamiseks. Iga õhtusöök on kui taylor made etteaste Hispaania parimate toiduainete osavõtul, ja selles osas kokku ei hoita. Tundub kui väljakutse
Esmapilgul paistab töö kui puhkus, tegelik elu teeb loomulikult korraktuuri, aga ikkagi. Esitad oma tavapärase ennast tutvustava monoloogi mis algab "Vaadake, tegelikult mul erialane haridus puudub..." ja tulemus on esimese vestluse lõpuks käes. "Millal sa saad alustada?" Kogu lugu.
Muuseas, märkimist leidsid olulisemad ja soovitud tulemusteni viinud kokkusaamised, tegelikus elus on neid olnud kordi rohkem. Vajadusel ja võimalusel lisan kirjeldused ka teiste, tihti soovitud tulemusteni mitteviinute kohta. Meeleolukat materjali jätkub enam kui küll.
Joaquina. Ekstraordinaarselt käreda häälega pisike paraguilanna. Tämbri põhjus selgub koheselt kui ta restoraniterrassil järjekordset sigaretti kokku keerates jutuajamist alustab. Elulugu kirjeldavat paberit saatev selgitus ei maksa ilmselt midagi, La Claudiasse jõudmisel on oluline roll trennikaaslasest peakokal, ning manageri näost võib näha, et koka sõna maksab. Viis minutit juttu ja koju tagasi, saatjaks info, et testipäev ootab. Päevast kujuneb sujuvalt kaks, millest teise hilisõhtul-varahommikul esitatakse müriseval häälel kokkuvõte sinu poolt näidatu osas. Kujuneb masendav monoloog, sest - hispaania keelt sa ei oska üldse, kandikut (sedapuhku tegu siis ettekandva tööga) poleks nagu näinudki, vaatamata korduvatele meeldetuletustele unustad elementaarseid asju... Kurb, aga ilmselt mitte lõplik tõde, sest mõned päevad hiljem kostab telefonist kähedahäälne teade tulevase töögraafiku kohta. Võta siis kinni, aga suhtumine, et tegelikult sa ikka väga ei oska, jääb saatma pikemaks ajaks ning meeleolukaid sõnavahetusi klienditeeninduse eripärade teemal kõlab mitmes keeles nii mõnelgi korral. See kõik aga ei varjuta parimaks kooliks kujunenud kogemust.
Luiz. Luigi. Ja kõik muud ta varjunimed. Korraks juba kirjeldet situatsioon, milles libedavõitu restoraniomanik seisab oma miljonivaatega rõdul nagu Julia (Itaalia eeposest) ja laseb tööotsijal (kellega kohtumine ametlikult kokku lepitud) iidsel munakivitänaval lihtsalt oodata. Laskumiseks sobilik moment leitud, libiseb suurärimees kui maha kukkunud seep mööda treppe kohale ning ei-tea-kust tekib tema alla tool. Loomulikult selleks, et näidata jõudude ja staatuste vahekorda. Ikkagi tööandja (loe - mõisavalitseja, minister jne), kõigest (mida sa sel hetkel ei saagi teada) hoolimata.
Vestlus ise saab olema lühike ja lakooniline. Mõni sõna erialaste oskuste teemal, kogemuse kohta ka. Tulevase ülemuse näos on näha üliintensiivset mõttetegevust, mis ilmselt kahjuks sinu töölevõtmisega mingit seost ei oma. Pigem härra tulevaste vallutustega naisrindel. Aga mis vahet seal on, kümnekonna minutiga oled tööle võetud, jäetuna olukorda kus igasugune arusaam tulevasest tegevusest ja isegi töökohast puudub... Järgmine hommik lööb pildi selgeks, aga sellest oleme me juba rääkinud.
J&L. Juhivad kahasse ülitervislikku tervisekeskust, mis tervisliku eluviisi ja toitumise propageerimisele suunatud. Esindavad klassikalist britilikku korrektsust ja asjakohasust, ei midagi hispaaniapäraselt mańanat. Sinu kurriikulum ja kirjalikult esitatud motivatsioon korralikult läbi töötatud ja alla joonitud, mitmeid A4 formaadis lehti hõlmav küsimustik valmis pandud. Tuleb tunnistada, et ettevalmistus on enam kui korralik. Et intervjueeritav ennast võimalikult kehvasti tunneks, viiakse vestlus läbi hotelli kitsas ja tulikuumas katusekambris, kus läbikatsutav kuumarabanduse eelses seisundis vastab reale küsimustele, mille vastused peaks aimu andma tema suutlikkusest vormistada toitu vastavalt keskuse ideoloogiale. Küsimused keerlevad ümber teema, et kas sa suudad valmistada toitu miiniväljal - klientidele, kellest enamik vaevleb tavapäraste ning ka kummaliste allergiate (tomatid, õunad, kiivid, kurk! jne) käes... Ilmselt on kuumus teinud oma töö ja katkestanud adekvaatse mõttetegevuse, sest viimased vastused tooraine taaskasutuse kohta saavad vastuseks "Mõtleme midagi välja...". Aga juhtub nii, et tulebki mõtlema hakata, sest soovitud proovipäev laabub hoolimata esmakohtumisest Coliniga (tal on lausa oma peatükk varasemast!) soodsalt ning uks gluteenivabasse kööki on lahti.
R&N. Võib nimetada ka meie küla wannabe Rockefelleriteks. Superambitsioonikad plaanid keset metsi ja mägesid. Kohas, kus asjade käiku kunagi juhtis vabameelne armastus ja rokenroll (ütleme otse, nudistide klubi). Eelmiste omanike poolt aastaid tagasi tühjaks veetud keskus, mille taaselustamiseks on ettevõtlikud noored koostanud lillelapselise äriplaani ning võtnud hiidlaenu. Ambitsiooni on küll ja enamgi veel, kahjuks aga ei kompenseeri see materiaalse ja maalähedase mõtlemise puudumist (etteruttav info, vabandust, tundus oluline).
Aga see selleks. Korralikus tervisemekas peab loomulikult olema ka kõiki osakondi (alates hotellist lõpetades erinevate valdkondade patsientidega) teenindav restoran. Ja restoran vajab funktsioneerimiseks kedagi, kes veaks kööki. Parim lahendus vastutava töötaja leidmiseks on konkurss, sedapuhku väidetavalt üle-Euroopaline, parimaid kandidaate lennutatakse-sõidutatakse vestlusel osalemiseks kohale ning loomulikult ka majutatakse...
Ja ootamatult on laual oma küla koka kurriikulum. Kirjalik suhtlus on töölesoovija seisukohast piisavalt edukas ning päädib laivesinemisega, mille läbiviimiseks on ettevõtjad koostanud supermahuka (tundub et tänada tuleb guuglit) küsimustiku. Jutuajamine viib toiduideoloogiate võrdluseni ja small-talkini, ning õhtu lõpuks antakse teada, et ilmselt oled pääsenud järgmisesse vooru. Kinnitus saabub mailitsi ning kondiproov leiab aset peatselt, testijaks sedapuhku Hollandi päritolu peakokk, kelle koostatud küsimustik on juba oluliselt spetsiifilisem (ja tuleb tunnistada, asjakohasem). Mõni nädal ootust, pakkumine laekub e-postkasti, viimased kahtlused hajuvad ja töö võib alata... Nädalaid kestev menüüde väljatöötamine ja testimine, veinide valik, oma esimese köögi ülesehitamine, muud keskuses vajalikud tööd ja tegemised. Tuleb tunnistada et kõik algas kenasti, isegi meeldivalt. Kuni majja saabus arusaam, et laenuraha on kui haotuli, mis kiirelt kaob ja milleta on pisut keeruline äri ajada kui püsikulud on turuhinnast kordi kõrgemad. Ilusast fassaadist ja megabisnise mängimisest ei jää suurt järele ning oma isikliku vastutuskoormaga tegelemiseks asud pettunud näol uut kohta otsima. Halva mängu juures head tuju pikalt ei hoia.
S&T. Istuvad oma mägedele ja merele vaataval terrassil (millele jõudmiseks tuleb sooritada Markko Märtinile sobilik automatk) ja heietavad juttu oma hotelli seni kõrgtasemel köögi kohta. Köögi, mis annab suurepärase võimaluse toidu loomiseks mitte a'la carte kombel klientide ootamiseks. Iga õhtusöök on kui taylor made etteaste Hispaania parimate toiduainete osavõtul, ja selles osas kokku ei hoita. Tundub kui väljakutse
Esmapilgul paistab töö kui puhkus, tegelik elu teeb loomulikult korraktuuri, aga ikkagi. Esitad oma tavapärase ennast tutvustava monoloogi mis algab "Vaadake, tegelikult mul erialane haridus puudub..." ja tulemus on esimese vestluse lõpuks käes. "Millal sa saad alustada?" Kogu lugu.
Muuseas, märkimist leidsid olulisemad ja soovitud tulemusteni viinud kokkusaamised, tegelikus elus on neid olnud kordi rohkem. Vajadusel ja võimalusel lisan kirjeldused ka teiste, tihti soovitud tulemusteni mitteviinute kohta. Meeleolukat materjali jätkub enam kui küll.
No comments:
Post a Comment