Selleks, et valmistada maitsev õhtusöök, tuleb tappa suur loom, ütles keegi kunagi. Poissmeeste eneseabiõpik soovitas võtta kapist viimased puhtad nõud, ja juhul kui neid ei ole, siis minna välja sööma. Aga ka välisöögikohad peavad millestki alustama ning peaasjalikult on selleks sisseost kogu menüü ulatuses, mida saab läbi viia mitmel moel - isiklikke tagumikutunde autoroolis kulutades või siis usaldades enda ning oma klientide elu, tervis (valdavalt vaimne) ja kaunimad õhtud tarnijate kätte. Viimane neist on julge kuid tihti möödapääsmatu valik, sest kümnete ehk sadade (sõltuvalt nädalalõpu üritustest ja bronnidest) kilode kaupa toidu kokkuvedamine võiks olla kellegi teise töö kui köögi ülesanne.
Eelmainitud loogikast lähtuvalt teeb tark peakokk restorani algusaegadel kiire selektsiooni kõigi ennast (vabandust, oma emafirmat) müüma kihutanud müügimeeste seas, arvestades valede valikute riskikoefitsendiga, mis siin osutub mõnikord häbiväärselt suureks. Esimene "pruudiring" koos külakostiks toodud tootenäidistega möödas ja esmamuljed settinud võid võtta telefoni ning kutsuda kohale need, kellega varem koos oled tegutsenud ning kelle häid ja halbu une pealt loetleda võid. Aga olge rahulikud, siinsed tarnijad suudavad alati millegi uue ja vahvaga üllatada, ka kõige lihtsama tellimuse puhul. Konkreetsete näidete toomine algab nüüd ning valdkonna ehk seda esindava esindaja kaupa.
Esmaspäeva pärastlõuna. Vatsapp annab teada, et lihamüüja ootab tellimust nüüd ja kohe, mis sest et veopäev on alles neljapäev ja kaup jõuab tegelikult kohale keset pärastlõunast tööaega. Pole hullu, esimesi sõnumeid on võimalik ignoreerida ning kolmapäevaks tellimus kokku panna. Kiko (jutukaim lihamüüja, keda eales nähtud ning kel õnnestus end kastitäie meeldivate tootenäidistega maha müüa) on loomulikult stressist pikali kukkumas, aga järgmise päeva pärastlõunal seisab kirjukirjaline kaubik lihakoormaga siiski su ukse taga ja seiklus võib alata. Just nimelt seiklus, või vähemalt telemängu "Võta või jäta" meenutav kauplemine autojuhiga, kes on kohale toonud väidetavalt korrektse tellimuse. Pikaajalise kogemuse tulemusena oled loobunud kvantiteedi kontrollimisest, sest pluss-miinus mõne kilone viga lihtsamate toodete juures on must-have. Ainult mõned korrad on liigsest kogusest tekkinud arusaamatused päädinud kauba tagasisaatmisega, sest on oluline vahe, kas krevette on kilo või kuus... Aga kes see ikka viitsis kasti lahti kakkuda ning sobivat kogust välja mõõta, saadame ikka täiskomplekti (mis tähendaks meile kolme kuu varu). Ja nii sõidab krevetilaadung rõõmsa suvepäikese käes kergelt sulades õhtuks koju tagasi ning olgu õnnistatud need, kelleni see järgmisena jõuab. Teiseks näiteks eelajaloolisele hiidveisele sobilikus möödus sisefilee (ca 7 kg), mis peaks vastama tellimusele "1,5 kilo puhastatud ja portsioneeritud fileed". Kiko rõõmus kommentaar kõlab "A ma arvasin et teil tuleb tihe nädalalõpp ja trimmimata liha on palju odavam ja..." Me räägime 35 eurose kilohinnaga asjast, mille väljamüügihind sellest päevapraadi teha mitte kuidagi ei võimalda... Võta või jäta.
Kõige tundlikum teema on loomulikult parema kvaliteedi (ja loomulikult hinnaga) liha, mida vastu võttes pead olema teravama silmaga kui keskmine patoloog. See oskus tuleb õnneks ülikiirelt, piisab vaid mõnest korrast kui müüja sind tõmmata püüab (ja seda ta teeb) ning B või C kategooria tooteid maha üritab müüa. Nii õpid vaakumpakendeid kiirkorras avama, et nende sisu koos süütu kannatajana vastust võtva autojuhiga hinnata. Tuleb tunnistada et ka müüja on kiire õppima, sest piisab vaid paarist korrast kui kogu autotäie vihaga tagasi saadad kuni lõpuks saadetakse just see mida oled oodanud ja selline süsteem jääbki.
Reede õhtu. Ametlikult peaks sinu meiliboksis olema ökoaedvilju pakkuva kooperatiivi (kas pole kaunis sõna, meenutab koduseid üheksakümnendaid ja vahvlimüügipunkte, aga siin tähendab ühist müügivõrku moodustavate põllumeeste kooslust) sellenädalane hinnakiri. Aga mida ei ole on kiri. Ühenduse kõneisikule saadetud sõnumid viivad soovitud tulemuseni, info laekub esmaspäevaks koos märkusega, et palun tehke tellimused hiljemalt teisipäeval... Kuna soov teha võimalikult puhast ja tervislikku toitu on suur, siis lepid nii selle kui mitme teise väikese veaga, kuid kahjuks kannatus kaua ei kesta. Neljapäevaõhtune tarneaeg on veel ok, aga asjaolu, et oled viimane klient ei tähenda head. Mõnigi kord leiad, et kellelgi eelneval on sinu tellitud tomateid või salatipäid rohkem vaja läinud, ja heasüdamlik müügimees ju ei keela. Eelistab pigem õnnetu näoga sinu ees seista ja nentida, et krt, läks jah vähe nihu. Nagu kreisiraadio rallipaari kaardilugeja - no mis sa nüüd, oleme ikka sõbrad edasi! Kahjuks ei saa kaua nii koos sõita, sest sellise info edastamine klientidele "Ah olge nüüd, mis salat, küll järgmine nädal saab!" ei ole just kõige mõistusepärasem tegevus. Lisame siia etteteatamata läbi viidud muutused tellimustes (no ei olnud aega et kirjutada, et rida lubatud asju jääb toomata) ja nii teed sunnitud muutuse, millest on väga kahju, sest see, mis tellimustest kohale jõudis, oli kõiki kannatusi ja ootust igati väärt.
Muutus toob kaasa pisut parema renomeega aedviljamüüja. Esmakohtumisel tavapärasele riietusele vaid laiemat vööd eelistanud naissoost müügiesindaja saab direktorilt kohese heakskiidu ning koostöö võib alata. Esimeste tellimustega saab selgeks, et telefoni teel asjaajamine on enam kui riskantne, jätab liiga palju võimalusi kahetimõistmiseks ning seetõttu erineb kohale toodud kaup sinu nägemusest nagu siga käost või Kuu Maast. Vead on ainult õppimiseks, kahjuks ka enda omad, ning edasine suhtlus toimub kirjalikult (mitte e-mailitisi, sest see tundub siin veel senitundmatu loom olema), sobiva telefonilahenduse abil. Mis omakorda paneb sinu telefon vahet pidamata piiksuma, teatades müügikontori järjekordsest täpsustavast küsimusest järgmise päeva tellimuse osas. Ja tõuseks sellest siis suurem tulu, ei, kohale toodud aedviljakoorem on kesklaos kokku tõstetud väikse loomingulise puudutusega ning jätab sulle avastamis- ja kontrollirõõmu. Sel ajal kui müüja, maksmata arved näpus, ajab maksmise eest vastatavat manageri (kes on tõeline spetsialist peituse- ja lollimängus) mööda maja taga, on rahulikult aega luua väljapanek toodetest, mis sinu saadetud tellimusega ei ühti. Loodud näitus Monicale (see on siis aedviljamüüja nimi) eriti ei meeldi, kuid ripsmed plaksutades ja ette-taha vabandades lubab ta , et enam nii ei juhtu ja olulisemad vead saavad parandet juba homseks. Mis on ka tõsi, ja ütleme ausalt, siinmail erakordne.
Selleks, et valmistada maitsev õhtusöök, ei piisa ainult lihast ja juurikatest ning seetõttu külastab sind kord nädalas senjoor Ińaki, kelle ülesandeks on maha müüa rida puhastusvahendeid, kuivaineid ning piimatooteid jne. Kõlab kui Keila kaubamaja kaubavalik aastast 1990 aga on tänapäevaselt peenelt digitaliseeritud, kataloogidesse jaotatud ning näeb välja professionaalne. Kuni tellimuse esitamiseni, milleks Ińaki paneb käest oma IPadi ja nutitelefoni, otsib oma põhjatust mapist servani täis soditud A4 formaadis paberi, leiab seal sind kui klienti kirjeldava lahtri ning hakkab usinasti uut tellimust vormistama... Võib olla on asi kirjaoskuses, vahest milleski muus, aga esmaspäevane tarne on klassikalisel moel humoorikas ning võimaldab mängida mitte nii vahvat mängu "Kui palju siis täna unustati?" Igatahes järgmisel reedel vurab sinikirjaline auto taas maja ette, Ińaki astub tuppa, kuulab ära pretensioonid, leiab tellimuslehelt (kui seda nii võib nimetada) originaalinfo, vabandab ning lubab vormistada korrektsed arved, kust müüdud kuid saatmatajäänud materjal maha kantud. Tubli kuu ja korrektuur saab tehtud! Järjekordne kõrvalekalle normaalsusest, aga milleta ei saa, sest parimad köögikoored ja kohvipiimad ja kvaliteetsem pasta ning viisakad juustud jõuavad sinuni just läbi selle päevinäinud, räpase A4 paberi.
Õhtusöögi saateks on hädavajalik ta teatud jookide olemasolu. Kui õllede ja vee puhul on asi lihtne, tuleb lihtsalt võtta parim, siis veinidega muutub teema põnevamaks. Valik on lai ja huvitav, kuid kinnisilmi veinikaardi koostamine on keeruline kui miiniväljal polka tantsimine. Sestap valid mõned kindlad, mida tead ja tunned ja julged müüa, leiad müügiesindaja, kelle müügiportfelis antud veinid olemas on ning palud oma valikule lisada/soovitada täiendust, et kaart saaks mitmekülgne. Ja siis see algab, majja jõuavad erinevad tootenäidised, mida on küll ja enamgi veel. Loomulikult vajavad need kõik testimist, kümned ja kümned kehvad, head ja viisakad veinid. Kui veinikaart kokku maitstud, siis võiks ju eeldada, et saabus rahu ja vaikus, aga ei. Uue majaveini otsingute tõttu laekub iganädalane kast või paar testveine, mis mingil hetkel kindlasti ära tuleks proovida. Lõpuks lööd selles segaduses käega ning liigud tagasi algse, klassikalise koosluse juurde ja oled selle lahendusega enam kui rahul.
Koostööliste nimekiri sellega ei piirdu, kuid ei ole vist mõtet pikemalt peatuda käredahäälsel üliasjalikul kahjuritõrjujal, kes pärast omapoolse tõrjesüsteemi paigaldamist esimese hiirehäire peale kogu su köögi lõksudega üle külvab. Või siis pesuvahendeid ja nende dosaatoreid müüval vanemal härrasmehel, kes sinuga diili tegemiseks veedab köögis päevi, et teha vabakäelisi tööjooniseid toodete tulevasest paiknemisest, ning siis kaob kui vits vette. Või pagaritöökojast, kellega suhtlus piirdub vaid hädavajaliku e-mailiga, mille tulemusena tekib kööki virn erakordselt head speltasepikut või isegi siinmail haruldast rukkileiba.
Kokkuvõte. Kõige kindlam on usaldada iseennast, aga su ööpäevas ei ole lihtsalt piisavalt palju tunde, et neid veel autos ladude vahel ringi sõites raisata. Seetõttu kasvatad endale keskmisest paksema naha ning adapteerud siinsesse HoReCa maailma koos kõigi selle eripäradega.
Reede õhtu. Ametlikult peaks sinu meiliboksis olema ökoaedvilju pakkuva kooperatiivi (kas pole kaunis sõna, meenutab koduseid üheksakümnendaid ja vahvlimüügipunkte, aga siin tähendab ühist müügivõrku moodustavate põllumeeste kooslust) sellenädalane hinnakiri. Aga mida ei ole on kiri. Ühenduse kõneisikule saadetud sõnumid viivad soovitud tulemuseni, info laekub esmaspäevaks koos märkusega, et palun tehke tellimused hiljemalt teisipäeval... Kuna soov teha võimalikult puhast ja tervislikku toitu on suur, siis lepid nii selle kui mitme teise väikese veaga, kuid kahjuks kannatus kaua ei kesta. Neljapäevaõhtune tarneaeg on veel ok, aga asjaolu, et oled viimane klient ei tähenda head. Mõnigi kord leiad, et kellelgi eelneval on sinu tellitud tomateid või salatipäid rohkem vaja läinud, ja heasüdamlik müügimees ju ei keela. Eelistab pigem õnnetu näoga sinu ees seista ja nentida, et krt, läks jah vähe nihu. Nagu kreisiraadio rallipaari kaardilugeja - no mis sa nüüd, oleme ikka sõbrad edasi! Kahjuks ei saa kaua nii koos sõita, sest sellise info edastamine klientidele "Ah olge nüüd, mis salat, küll järgmine nädal saab!" ei ole just kõige mõistusepärasem tegevus. Lisame siia etteteatamata läbi viidud muutused tellimustes (no ei olnud aega et kirjutada, et rida lubatud asju jääb toomata) ja nii teed sunnitud muutuse, millest on väga kahju, sest see, mis tellimustest kohale jõudis, oli kõiki kannatusi ja ootust igati väärt.
Muutus toob kaasa pisut parema renomeega aedviljamüüja. Esmakohtumisel tavapärasele riietusele vaid laiemat vööd eelistanud naissoost müügiesindaja saab direktorilt kohese heakskiidu ning koostöö võib alata. Esimeste tellimustega saab selgeks, et telefoni teel asjaajamine on enam kui riskantne, jätab liiga palju võimalusi kahetimõistmiseks ning seetõttu erineb kohale toodud kaup sinu nägemusest nagu siga käost või Kuu Maast. Vead on ainult õppimiseks, kahjuks ka enda omad, ning edasine suhtlus toimub kirjalikult (mitte e-mailitisi, sest see tundub siin veel senitundmatu loom olema), sobiva telefonilahenduse abil. Mis omakorda paneb sinu telefon vahet pidamata piiksuma, teatades müügikontori järjekordsest täpsustavast küsimusest järgmise päeva tellimuse osas. Ja tõuseks sellest siis suurem tulu, ei, kohale toodud aedviljakoorem on kesklaos kokku tõstetud väikse loomingulise puudutusega ning jätab sulle avastamis- ja kontrollirõõmu. Sel ajal kui müüja, maksmata arved näpus, ajab maksmise eest vastatavat manageri (kes on tõeline spetsialist peituse- ja lollimängus) mööda maja taga, on rahulikult aega luua väljapanek toodetest, mis sinu saadetud tellimusega ei ühti. Loodud näitus Monicale (see on siis aedviljamüüja nimi) eriti ei meeldi, kuid ripsmed plaksutades ja ette-taha vabandades lubab ta , et enam nii ei juhtu ja olulisemad vead saavad parandet juba homseks. Mis on ka tõsi, ja ütleme ausalt, siinmail erakordne.
Selleks, et valmistada maitsev õhtusöök, ei piisa ainult lihast ja juurikatest ning seetõttu külastab sind kord nädalas senjoor Ińaki, kelle ülesandeks on maha müüa rida puhastusvahendeid, kuivaineid ning piimatooteid jne. Kõlab kui Keila kaubamaja kaubavalik aastast 1990 aga on tänapäevaselt peenelt digitaliseeritud, kataloogidesse jaotatud ning näeb välja professionaalne. Kuni tellimuse esitamiseni, milleks Ińaki paneb käest oma IPadi ja nutitelefoni, otsib oma põhjatust mapist servani täis soditud A4 formaadis paberi, leiab seal sind kui klienti kirjeldava lahtri ning hakkab usinasti uut tellimust vormistama... Võib olla on asi kirjaoskuses, vahest milleski muus, aga esmaspäevane tarne on klassikalisel moel humoorikas ning võimaldab mängida mitte nii vahvat mängu "Kui palju siis täna unustati?" Igatahes järgmisel reedel vurab sinikirjaline auto taas maja ette, Ińaki astub tuppa, kuulab ära pretensioonid, leiab tellimuslehelt (kui seda nii võib nimetada) originaalinfo, vabandab ning lubab vormistada korrektsed arved, kust müüdud kuid saatmatajäänud materjal maha kantud. Tubli kuu ja korrektuur saab tehtud! Järjekordne kõrvalekalle normaalsusest, aga milleta ei saa, sest parimad köögikoored ja kohvipiimad ja kvaliteetsem pasta ning viisakad juustud jõuavad sinuni just läbi selle päevinäinud, räpase A4 paberi.
Õhtusöögi saateks on hädavajalik ta teatud jookide olemasolu. Kui õllede ja vee puhul on asi lihtne, tuleb lihtsalt võtta parim, siis veinidega muutub teema põnevamaks. Valik on lai ja huvitav, kuid kinnisilmi veinikaardi koostamine on keeruline kui miiniväljal polka tantsimine. Sestap valid mõned kindlad, mida tead ja tunned ja julged müüa, leiad müügiesindaja, kelle müügiportfelis antud veinid olemas on ning palud oma valikule lisada/soovitada täiendust, et kaart saaks mitmekülgne. Ja siis see algab, majja jõuavad erinevad tootenäidised, mida on küll ja enamgi veel. Loomulikult vajavad need kõik testimist, kümned ja kümned kehvad, head ja viisakad veinid. Kui veinikaart kokku maitstud, siis võiks ju eeldada, et saabus rahu ja vaikus, aga ei. Uue majaveini otsingute tõttu laekub iganädalane kast või paar testveine, mis mingil hetkel kindlasti ära tuleks proovida. Lõpuks lööd selles segaduses käega ning liigud tagasi algse, klassikalise koosluse juurde ja oled selle lahendusega enam kui rahul.
Koostööliste nimekiri sellega ei piirdu, kuid ei ole vist mõtet pikemalt peatuda käredahäälsel üliasjalikul kahjuritõrjujal, kes pärast omapoolse tõrjesüsteemi paigaldamist esimese hiirehäire peale kogu su köögi lõksudega üle külvab. Või siis pesuvahendeid ja nende dosaatoreid müüval vanemal härrasmehel, kes sinuga diili tegemiseks veedab köögis päevi, et teha vabakäelisi tööjooniseid toodete tulevasest paiknemisest, ning siis kaob kui vits vette. Või pagaritöökojast, kellega suhtlus piirdub vaid hädavajaliku e-mailiga, mille tulemusena tekib kööki virn erakordselt head speltasepikut või isegi siinmail haruldast rukkileiba.
Kokkuvõte. Kõige kindlam on usaldada iseennast, aga su ööpäevas ei ole lihtsalt piisavalt palju tunde, et neid veel autos ladude vahel ringi sõites raisata. Seetõttu kasvatad endale keskmisest paksema naha ning adapteerud siinsesse HoReCa maailma koos kõigi selle eripäradega.
No comments:
Post a Comment