sai tehtud kala. Toiduks, teistele. Hollandi kuningriigi alandlikele alamatele, keda vaevas mikski tõrge liha ja teiste sellelaadsete toodete vastu. Vahemärkusena pean mainima, et neljandal päeval sama koka toitu tarbides loobusid pere nooremad esindajad eelmainitud dieedist, mis köögi jaoks tähendas eritellimust võrreldes planeeritud menüüga, ning konsumeerisid meie paremaid liharoogasid hea meelega. Mitte et kala oleks kehv olnud, aga eks kasvav organism nõudis vaheldust ja uhkustamata võin öelda, et loomses menüüs olnud road Ibeeria päritolu toorainest olid igati viisakad ja söögikõlbulikud. Ja eks nad olid teiste klientide taldrikuid vaadates mõnegi salvräti suude kuivatamiseks kulutanud.
Aga kala. Kui kala tuleb serveerida viies õhtu järjest ning seoses algava hooajaga on värske kohaliku heakvaliteedilise ujuvtoidu valik kesine, siis muutub mõttetegevus pingeliseks. Mõtteselgus saabub kalamüüja letti süvitsi uurides ning näppu jääb peotäis doradasid, tõlkeraamatute andmeil kuldmerikokresid. Maitseõli, sidrunisool, värskelt jahvatet must pipar ja kala ahju, kui kulunud mõni hetk, siis välja tagasi ning põletiga viimane viimistlus. Saatjaks blanšeeritud peedilehesalat, artišokisüdamed ning näputäis värskes vinegretis marineerunud minikurke, taldrikul värviks marjase mekiga tšilline balsamico-reduktsioon. Kogu lugu.
PS pärast nädalast toitumist meie reeglite ja menüü järgi avaldasid kliendid tungivat soovi restorani personali adopteerimiseks. Võtsime kui komplimenti.
No comments:
Post a Comment