Vahetevahel tekib möödapääsmatu vajadus (enamasti klientide nõudmisel ning restoranimenüüde klassikalisest üleehitusest tulenavalt) sooritada köögikangelastegusid magustoitude valdkonnas. Võiks arvata, et tegu on võimalusterohkeima käiguga menüüs, kuid võta näpust. Kui tahad pakkuda midagi pisut eristuvat ning mitte minna lihtsat teed, siis aheneb võimalike lahenduste hulk katastroofiliselt. Molekulaargastronoomia välistub seoses köögi tehnoloogilise piiratusega (olgem ausad, arvestatava kogemuse puudumine on samaväärne kui mitte suurem miinus), eelvalmistet sisseostetud magus (mis kahjuks siin riigis väga levinud) aga lihtsalt ei sobi.
Sestap käid läbi kogu kogemustepagasi, meelepärasemad kokaraamatud, kõik paremad ideed, mille vormistamist oled kas kliendi või teise käena näinud ning lõpuks küsid isegi nõu, näiteks kokkade suhtlusportaalis.
Sedapuhku läks käiku valik number 2, raamatud. Raamat on ikka abiks, ja olgem tänatud mitmekeelse lugemisoskuse eest, sest sedapuhku oli näpus Saksa päritolu tärnikoka kirjutis, mis sisaldab meeleoluka hulga kaunil kodusel moel vormistet retsepte, mis olemuselt sobiks autori enda tippkööki.
Challenge accepted. Safranijäätis mandli-iirise korvis, komplekt kahest erinevast retseptist. Nalja kui palju ehk siis järjekordne kogemuse omandamine läbi tagumiku (viisakamalt öeldes learning by doing). Kui jäätisesegu koostamine on olemuselt lihtsamate tööde hulka liigituv, siis magustoidu teise osise valmistamine kujunes esmakordsel ettevõtmisel adrenaliinirohkeks. Või, suhkur, mandlilaastud, pisut vürtsi, koort ja palju asju veel pidid pärast pikaaegset kuumtöötlust moodustama sõbraliku kollektiivi nimega homogeenne mass ning sisenema ahju järelküpsemisele. Koorevenise (oli vist selline hambaid välja kakkuv maiustus kunagi?) konsistentsiga massist kaunikujuliste perspektiivsete korvikeste (ahjus siiski õhema litri kujul) vormimine võib kujuneda emotsionaalseks, eriti kui unustad materjali kuuma potti, mis aitab kaasa selle kiirele tahenemisele. Katsu siis kas lusika või algselt kõrgeid ootusi saanud spaatliga sellest imeõhukesi lehti vormida... Aga. Lõpuks on piisav hulk algmaterjali ahjus ning küüsi närides istud ja ootad, millal toode võtab retseptis lubatud kuld-pruunika värvuse.
Halleluuja, see siiski juhtub! Seejärel järekordselt, jõudu teile, töökad käed, ning ahjukuumusest hetke puhanud mandlisegu liigub sobivatesse vormidesse jahtuma. Ja järjekordselt on tegu kiire tööga, sest vastasel korral saab jahtunud mandlirõngast idamaistes võitluskunstides kasutatud viskerelv.
Korvid valmis ja jahutet, serveerimisaeg käes, on paras aeg jäätis välja otsida. Munad, munakollased, koor, piim, safran, suhkur, vaniljekaun ja -seemned on masinas tunni jooksul muutunud kauniks siidiseks seguks, mis olemuselt ja maitselt meenutab 80-ndate algul tänavanurgal 10-kilosest batoonist müüdud plombiiri või siis eriti vana kooli munajäätist. Munaja maitse vältimiseks peaks ilmselt mängima želatiiniga ja seeläbi vähem kanu tööle sundima, aga see trikk jäägu järgmiseks korraks.
Rahvas oli rõõmus, võimalik et eelnevalt serveeritud paella saateks tarbitud veinide tõttu.
No comments:
Post a Comment