Oliivid Hispaanias on tõeline must have, tee mis tahad. Kasvõi seetõttu, et nende ridade kirjutamise ajal on vaatlusulatuses nii mõnedki oliiviaiad ja iseseisvad kapitalistlikust kasvandusmeetodist puutumata jäänud puud.
Parim võimalus meelepäraste ja maitselt sobivate soetamiseks on kohalik taluturg, kus tuttav oliivimüüja sind juba kaugelt tervitab ning annab teada millised on selle nädala trendid ja uued maitsed (nali, kõlab nagu eesti kokasaade, kus Rimi sponsoriks). Ei, ta lihtsalt ulatab sulle proovimiseks seda, mida heaks ja uueks peab, sest klassikalised kombinatsioonid ja tarbijate isiklikud lemmikud on aja jooksul juba välja kujunenud.
Oliivimüüja lühikirjeldus - keskmisest pikem hispaanlane, vanusele iseloomulikus kerges ülekaalus, vahetpidamatult heatujuline ja seda hoolimata asjaolust, et turumüüjate töö on üsna raske. Mitte et päevane müük oleks tõsine füüsiline katsumus, aga hilisöine/varahommikune logistika ühest linnast (loe: turult turule) teise koos kõigi ülessättimiste ja mahavõtmistega pole lust ega lillepidu. Ja lisagem siia kesksuvine plussnelikend ning te saate aru, miks müügimees kuue paari tunni jooksul vahetatud särgiga uhkustab.
Aga edasi. Kaup on aus ja valdavalt kaupmehe enda retsetuuri järgi valmistet, mis annab võimaluse loota sellele pisikesele ekstra-hea nüansile. Alati on midagi uut ja hooajalist või lihtsalt huvitavat, mille peale kaupmehest oliviimarineerijaks muteerunud härra keset tööprotsessi ootamatult tulnud on. Kellele tervamad gazpacho stiilis oliivid, kellele veel teravamad guindillaga, lisaks loetelu mahedaid maitseid pea et värsketest ja ikka veel kibekatest, lõpetades erkroheliste pisut kauem soodalahust kannatunud ülimalt pehmemaitselisteni. Lisaks sisaldab lett kõike muud mida vähegi marineerida või pikemaks ette prepareerida kannatab, isiklikuks lemmikuks värsked valged sibulad peedises äädikamarinaadis. Muy bien!
Kui klassikutelt on õpitud ning eelistused paigas, võib võtta ette isetegemise. Seoses möödunudaastase kehva oliivisaagi ning akuutse ajapuudusega jäi värskete oliividega testmine kahjuks ära. Aga pole hullu, seda lihtsam elu ongi, keegi teine on näinud sinu eest vaeva ning puhastanud-pesnud-soodatanud terve koorma viisakaid oliive, nii et sinu ülesandeks jääb vaid ämber avada.
Enne oliiviämbri avamist oleks viisakas veenduda, et seal sisalduv ei oleks intensiivsete maitsetega üleküllastunud, esmajoones pean silmas siinse rahva anšoovisemaitseliste oliivide lembust, mis aga jätab toidule kustumatu jälje ning välistab uute nüansside-maitsete lisamise juba eos. Seega, parimad oleks oliivid soolvees, rohelised-mahedad, vastavalt tervislikule seisundile võid valida kas kiviga või ilma. Ainus aspekt mis sellest sõltub on marineerumisaeg.
Edasine on puhas looming ja vabakava. Oliivid kurnatud (säilitades pisut vedelikku) võib ämbri või muu käepärase marineerimisnõu täita isiklike maitseeelistusi järgides või siis klassikuid guugeldades. Erinevate tsitruste koored, pisut loorberit, tüümianioksad, tume palsamiäädikas, magusama nüansi tarbeks sorts apelsinimahla viljast mis just kooritud sai, mõned lüüasaanud küüslauguküüned, alles jäetud vedelus... ja kogu lugu. Kaas peale (jälgides et vedelik kataks ka viimase oliivi), ämber tumedasse kohta limoncellovirde kõrvale peitu, mõned päevad ootust, ning - head isu! Serveerimisel võib pisut mängida magusa (nt Pedro Ximenez, aga kindlasti magusa!!!) palsamiäädikareduktsiooniga, mille pudelite rida igal endast lugupidaval stokmanlasel kodus kenasti juba ootab. Konsumeerimist sobib saatma ilmastiku ning järgneva õhtusöögiga kooskõlas olev vein, vahest ka pisut viisakamat ja isikliku tervise eripära arvestavat saiatoodet. Aproveche!
Kui klassikutelt on õpitud ning eelistused paigas, võib võtta ette isetegemise. Seoses möödunudaastase kehva oliivisaagi ning akuutse ajapuudusega jäi värskete oliividega testmine kahjuks ära. Aga pole hullu, seda lihtsam elu ongi, keegi teine on näinud sinu eest vaeva ning puhastanud-pesnud-soodatanud terve koorma viisakaid oliive, nii et sinu ülesandeks jääb vaid ämber avada.
Enne oliiviämbri avamist oleks viisakas veenduda, et seal sisalduv ei oleks intensiivsete maitsetega üleküllastunud, esmajoones pean silmas siinse rahva anšoovisemaitseliste oliivide lembust, mis aga jätab toidule kustumatu jälje ning välistab uute nüansside-maitsete lisamise juba eos. Seega, parimad oleks oliivid soolvees, rohelised-mahedad, vastavalt tervislikule seisundile võid valida kas kiviga või ilma. Ainus aspekt mis sellest sõltub on marineerumisaeg.
Edasine on puhas looming ja vabakava. Oliivid kurnatud (säilitades pisut vedelikku) võib ämbri või muu käepärase marineerimisnõu täita isiklike maitseeelistusi järgides või siis klassikuid guugeldades. Erinevate tsitruste koored, pisut loorberit, tüümianioksad, tume palsamiäädikas, magusama nüansi tarbeks sorts apelsinimahla viljast mis just kooritud sai, mõned lüüasaanud küüslauguküüned, alles jäetud vedelus... ja kogu lugu. Kaas peale (jälgides et vedelik kataks ka viimase oliivi), ämber tumedasse kohta limoncellovirde kõrvale peitu, mõned päevad ootust, ning - head isu! Serveerimisel võib pisut mängida magusa (nt Pedro Ximenez, aga kindlasti magusa!!!) palsamiäädikareduktsiooniga, mille pudelite rida igal endast lugupidaval stokmanlasel kodus kenasti juba ootab. Konsumeerimist sobib saatma ilmastiku ning järgneva õhtusöögiga kooskõlas olev vein, vahest ka pisut viisakamat ja isikliku tervise eripära arvestavat saiatoodet. Aproveche!
No comments:
Post a Comment