Tuesday, May 24, 2016

Jesus ja Vicente. Müürigurud. Ei ole toidujutt.

Kõrbekuumuses (tänud Aafrikast saabuvale tuulele) aset leidva kesknädala keskpärane keskpäevatund, teise nimega varane siesta. Üksiku palmi alt kostab üllatavalt meloodilist ja kaugelekõlavat norskamist. Olukorra lähivaatluses selgub põhjus, helireostust tekitavat isikut iseloomustavad esmalt ebanormaalse suurusega tundmatut päritolu sportliku iseloomuga ajajärgumärgita jalavarjud, millele järgneb muu asjakohane kohaliku ehitaja outfit, mida kroonib norskamise võimsusele vastav nina. Klimaatilistest tingimustest tulenevalt särk või muu ülakehakate puudub ning magamist soodustava peaalusena kasutatakse vedelamavormilist ehitusämbrit, mille kõrval paikneb kaunilt paigutatud piknikusett koduse võileiva (osaliselt konsumeeritud) ning pooleteiseliitrise pudeli koduse värske veiniga (samuti osaliselt tarbitud).
Komplekti ühisnimetajaks Vicente lõunapausil. Kohaliku klassikalise kivimüüri ladumise kunsti valdav ehitaja (nimetagem teda nii, tegelikus elus tähendab see üldnimetaja "hispaania ehitaja" erakordselt multifunktsionaalset tegelast, kellel pole probleeme ei eelmainitud eriala kui ka suhtekorralduse, veiniteo ega ilmselt ka naistearsti tööga). Hoomamatus keskeas lüheldane hispaanlane, raskest tööst pisut küüru vajunud, kelle hetke tööks on kõrvalküla kaljust värskelt murtud materjalist erinevate  hea väljanägemisega konstrukstioonide loomine. Üle oru asuv kõrvalküla, kust Vicente isegi pärit on ning seda fakti meenutab ta igal võimalikul pausil viibates ülitolmuse käega ühe valge maja poole sadadest silmahakkavatest, samal ajal just selle näidatava maja keldrist pärit värsket iseaetud viinamarjaveini tarbides. Ütleme nii, et mainitud jook on üks ohtlikumaid, mida tarbida kui päike lagipeas ja varjus mõni kraad enam kui 35. Esmalt saabub teadmatu hulga alkoholi (kes seda sisaldust veinis ikka mõõdab) ja päikese mõjul kummaline sültjas olek, mis sõltuvalt joogi vanusest võib lõpetada tööpäeva varakult pannes seedimise turbokiirusel liikuma.
Aga lonks võetud ja palmi all välja magatud võib töö jätkuda, härra kummardub kivihunnikusse, valib meelepärase rahnu ning asub seda valjuhäälselt teise küla naiste ilu ja vastupidavust hinnates tahuma. Hindamisprotsessi on kaasatud tema kolleeg ja nende kahemeheettevõtte sisuline juht ning marketingidirektor, Jesus.
Erakordselt informatiivne ning aktiivne Vicentest oluliselt noorem "ehitaja", kelle põhimured sel päeval on seotud külla saabunud kohaliku pühaku auks peetavate pidustustega. Täpsemalt omapoolse liiga agara osavõtuga eelmistest  pidupäevadest, mis omakorda toob kaasa töövõime osalise kaotuse (ei kuulu siinse haigekassa poolt kompenseeritavate puuete nimekirja). Aga parim ravim on tal teada, ning nii ta iga paari tunni tagant ronib oma päevi ja teid näinud kastiautosse ning massiivset tolmupilve maha jättes kolistab küla vahele, kus mõnes kõrtsus ootavad sõbrad ning külm cańa. Tema auks peab ütlema, et paarist pausist päevas sedapuhku piisab, aga eks oma osa tervisepaketis on ka järjekordsest kodusest keldrist pärit veinisarnasel tootel.
Peatselt on auto koos juhiga tagasi, uks avaneb, aga nasaalhäälne jutuvada eelmise päeva peol osalenud naisiiskute lühikirjelduste ning nendega läbiviidud aktiviteetide loeteluga juba kostab. Jesus oma standardse hea tujuga ronib autost välja, annab vanemale-lühemale kolleegile mehise laksu vastu tolmust selga, mis toob kaasa korraliku hädakisa, ning asub vahepeal tehtud tööd üle vaatama. Kuna tegu on oma ala spetsialisti ja ettevõtmise juhiga, kuulub planeerimine ja ümberplaneerimine, statistika ning aktiivne suhtlus omanikega tema igapäevasesse ampluaasse (samal ajal kui väsimatu vanamees väsimatult kive tahub). "Rauuuuul!" on päeva enamkõlanud sõna ning markeerib objekti omanikku ehk tellijat. Pidevast toast väljajooksmisest kergelt häiritud, mitte et ta seda näha laseks, don Rauuul (nagu kohalikud teda kutsuvad) saabub, kuulab ära Jesuse erksamad uuenduslikud mõtted, ning teeb ettepaneku jääda esialgse plaani juurde, kus kavandatud aed mingil hetkel lõpeb ning ei moodusta uut Berliini müüri. Esimene hoog maha võetud, leiab töödejuhataja terve rea uusi vahvaid võimalusi kuidas peremehe päeva meeleolukamaks muuta, teda mööda objekti ringi vedades ning kümneid innovatiivseid lahendusi välja pakkudes alates müüriladumise tehnoloogiast ning lõpetades ülilahke pakkumisega, et kui tööde lõpus peaks materjali üle jääma, siis nad (töömehed) on enam kui vastutulelikud ning viivad selle tasuta ära.
Kõike seda saadab vahetpidamatult kohalikke värskemaid hitte esitav kivitolmust valge krapp, mille helivaljus sunnib kõiki suhteliselt suurel maaalal toimatavaid kodanikke omavahel kisades suhtlema. Jah, kõiki, sest selleks et kohalikud käsitöömeistrid saaksid oma järjekordse kiviladumistaiese kokku tõsta, on vajalik luua eeldused. Nagu näiteks vundament ja toetav sein ja nii edasi. Selleks aga meistrite käed ei tõuse ja seljad ei paindu, nii jääb see töö eestimaist päritolu tegelaste teha. Mainitud protsessi saadab Jesuse pidev kontroll tööde arengu osas ning nukrad nentimused teemal, et hispaania brigaadil on kivid juba pea et tahutud, aga eestlaste eeltöö on alles poole peal. See omakorda toovat kaasa kivimeistrite tööde viibimise ja see omakorda uute objektide vastuvõtmise ja see omakorda... Ühesõnaga õhus on majanduskatastroofi hõngu, aga Jesus lahendab selle elegantselt, viskab Vicente autosse ning nii nad siestale kolistavadki. Selle jooksul valmib vaiksete eestlaste käe all muret tekitanud müürijupp, milleni hispaanlased oma tööjärjega niipea ei jõuagi. Aga eks on ju parem teada et kõik on valmis, mis siis et nädalake varem kui mõistlik.

Mingil hetkel järgmiste nädalate jooksul saabub Jesuse tõehetk, kui ilmneb, et uus objekt tõesti ootab. Sealt alates kerkib müür kolmekordse kiirusega ning valmib sellises ennaktempos, mis teeks au igale KEKi koolitusega ehitajale. See aga toob kaasa töö üleandmise ja loomulikult maksmise. Maksmiseks on vaja mõõta töömaht, mida siinse kombe kohaselt mõõdetakse ruutmeetrites. Ilmneb, et Jesus osava mõõtjana suudab kõik ära mõõta kolmest küljest, mis teadaolevalt toob kaasa mahu kuupmeetrites ning keeldub kategooriliselt teist tõde kuulamast. Tund või paar ühist matemaatikat, erakordselt emotsionaalset vaidlust ning lahendus (osaliselt kompromissina) saabub, rahapakk vahetab omanikku, viimane ühine lonks koduveini ning läinud nad ongi. Jättes endast maha tohutu hunniku kivipuru, lubadused järgmise aia ehitamiseks lähitulevikus ning mõtte, et kui paljusid on Jesus oma arvutustega seni juba suutnud pügada. Mitte et ta seda teadlikult teeks, aga Hispaania ruutmeeter lihtsalt on kolmemõõtmeline.



No comments:

Post a Comment