Seoses ootamatult saabunud soojade ilmadega (väidetavalt tabab sarnane nuhtlus ka kallist reformierakondlikku koduvabariiki) tulevad lauale tagasi kõik road, mida kannatab maksimaalselt jahedana serveerida. Möödunud nädalal juhtus seda lausa korda kolm, ja kõik läksid asja ette.
Salmorejo ehk virn häid tomateid (Raff näiteks) mis eelnevalt kenasti kooritud, taluvuspiiri lähedane hulk küüslauku, gluteenitalujatele peotäis eilset saia, mõned maitsed pipra ja soola näol (vaprad lisavad ka pisut hapet), törts viisakat oliiviõli (mis seoses tänavuse kehva saagiga on muutunud mitte just luks- aga küll kalliskaubaks) ja kogu lugu. Blender juba ootab... Meeldivalt kreemjas konsistents, tomatine hapukus, laugune teravus, mida veel? On lahendusi, milles pakutakse lisana röstitud peekonit ning hakitud keedumuna, aga see rikub minu jaoks kogu suvise rõõmu jahedast toidust - praepeekon keset külma keskkonda, kes neid kahte suudaks liita? Mina mitte.
Gazpacho de sandia ehk üks apgreiditud versioon vast kuulsamast hispaaniapärasest vedeltoidust. Ausalt öeldes said gazpacho põhitõed nagu tomat ja õli ja talumisel ka sai, juba eelmises lõigus kirjeldet. Aga kuna suur ja lai on maa, mis on mu kodu, siis on siin ka suurelt ning laialt erinevaid lahendusi kaunist roast. Nii sai kliente rõõmustatud (loodetavasti) arbuusi ja tomati koostööga, milles oli oma roll ka küüslaugul, heal oliiviõlil (ikka kallis), sool-pipral ning uue tulijana täiendavat haput pakkuval õunasiidriäädikal. Jälle kohtume blenderiga, mis on salmorejoteost õnneks puhtaks saanud. Serveerimiseks kulub peotäis purustet jääd, mõned sidrunitüümiani lehed ja nii ongi. Eel-eelroa jaoks enam kui küll.
Nädala viimane, kuid kindlasti mitte kehvem, külmsupp kurgi ja mündiga, saatjaks mõned mandlisaastud. Eelmise lausega sai sisu kohta sisuliselt kõik ju öeldud, aga ühe mõttetera lisaksin siiski veel... Teadjad kohalikud suutsid ka selle toote gazpachode perekonda liigitada, sest kõik vajalik oli ju olemas alates õlist (enam ei kommenteeri), näpuotsatäiest maitseainetest lõpetades tilga äädika ning, selle roa puhul oluline, piisava koguse puhta veega, et toit soovitud moel manustatava vormi saaks.
Vahepeale sobiks loetelu kõigist gazpacho suurvormidest, aga guugli ümberkirjutamine ei ole minu eesmärk. Isiklikud katsetused piirduvad kümnekonna versiooniga, kuid lemmikuks on jäänud lahendus nimega gazpacho andaluz, täpsemalt meie versioon klassikast.
Ei saa öelda et pretendeeriks ainuautorlusele, sest kindlasti on sarnaste lähtekomponentidega gazpachosid tehtud ja kirjeldatud tuhandeid. Aga aja jooksul kujunes headest tomatitest, punasest paprikast, kurgist, sibulapoolikust, mõnest kurgist, paarist küüslauguküünest, soolast-piprast-paprikapulbrist, mõnest ürdist, valge veini äädikast, jääkuubikutest ning oliiviõlist (...) blenderis üllatav kooslus. Vahemärkus - teise päeva hommikul sobib segusse ka marineeritud või vapramal juhul värske tšillipipar.
Aga et ei tee kokaraamatut, siis koguseid kohe ei anna, kuid soovi korral saadame lisatasu eest e-mailitsi. Nali, tegelikult käib protsess käe ja tunde järgi, et säiliks tomat kui maestro, et oleks värskust ja kergust, kerget vürtsi, et maitses oleks korralik kogus juulikuist koduaeda. Ja mis peamine, et kõik su maitseretseptorid saaksid oma osa. Serveerimiseks hakid ja asetad kausi kõrvale ülipeeneks lõigutud rohelist ja punast paprikat, mahedamat sibulat, kurki, lisad pisut röstitud saiapuru. Kausi kaunistad käepäraste ürtidega ja loomulikult külmkapis olemasoleva basiilikuõliga. Proovige, ja loodetavasti te ei kahetse. Kahetsused edastada kommentaariumi kaudu.
¡Buen provecho!
No comments:
Post a Comment