Esimene toit pealkirjas mainitud söögikohas. Mitte süüa, vaid välja saata. Ja seda pärast kümneminutilist instruktsiooni köögi kasutamise ning komponentide paiknemise osas. Õnneks oli bulgaarlasest ettekandja minusuguseid tulevasi probleeme varem kohanud ning taipas pikemata teise restorani peakoka appi kutsuda. See oli meeldiv mõte, sest kui sul on ees vaid kliendile pakutav menüü (tehnoloogiline kaart tundub siin paljudele kui friikide mängumaa), väljapanekust pole aimugi ning etteküpsetet lambakintsu asukoht külmikurägastikus arusaamatu, tundub abistav käsi enam kui teretulnud. Teise endise liiduvabariigi päritolu peakokk tõmbas kiirelt maha nii mõnedki pinged, soovitades kasutada loovust (kuldne mõte!) ning väljapanekutes läbiviidud muudatusest peakorterit mitte teavitada (parim mõte!).
Kahe peale vormistet toit tundus hoolimata eelettevalmistusest hõrk (jättes kõrvale lihtsa röstitud kartuli ja purgist pärit taldrikukaunistuskastmed). Kaste, mille herr Armen valgest veinist, maitseainetest ja millestki veel meisterdas, istus nagu rusikas äärmuslike parteide silmaauku. Lihtsus - mängu ilu? Kui kriis lahendet ja õnnelikud kliendid filmiklassika kombel konti järasid, leidus aega koolituseks ja taustainfo ammutamiseks. Kahjuks taustainfo pool jäi väheseks, sest peatselt sunniti kolleeg kuulsa itaaliapärase restorani peakoka kohalt taanduma. Seda seoses erinevate maailmavaadetega võrreldes juhtkonnaga (nt kõrgemalt soovitatud Fairy kasutamine tööstuslikus nõudepesumasinas kui säästumeede, mis täitis köögi vahuga kui teismeliste unistuste peol). Viimane cańa meie kontoris/puhkeruumis/garderoobis, ja läinud ta oligi. Teise turistilinna, randa, tõelisele kõrgtehnoloogilisele liinitööle koos kümnekonna teisega. Aga lammas jäi. Minuga. Järgnevate päevade Kuu ja Päike ja pain in... Sest selle poolest olime me kuulsad, ja seda fakti tihti ka kahetsesime (eriti juhul, kui sisseostul rahast puudu oli jäänud).
Hommikune esimene töö, kintsud külmast tuppa, nii et ikka jätkuks, ja mitte ainult meile,vaid ka maailmakuulsale itaalia restoranile, sest me tegime neid osavamalt. Rohkearvuliste päevamenüüde vormistamise vahepeal jõuad ju kindlasti 16 tallekintsu puhastada, pikkida ja ahju saata, onju? Mõned palletad ja mõned piernad, aga kes vahet ikka tähele paneb? Arvestades asjaolusid muutud mugavaks, tee mis tahad, saaks vaid eest ära (seda küll nii hästi, et ise ikka sööks), aga siiski. Aga kui aega on ja ora ei torgi, siis teed parima, mis annab teha selles ettenähtud lihtsuses:
Tallekintsud saavad pannil pruuniks ning liiguvad või ja küüslauguga ahjuvormi, niipea kui õlist häält kostma hakkab sekkuvad sool-pipar pluss korralik kogus valget veini. Soovi korral rosmariin. Kähku kate peale, seejärel 3 tundi keskmist ahju ja voila!
Azoo, unustasin põhiosise - korralik kogus head searasva. Statistikat tehes ilmnes, et 16 kintsu peale kulus 3 liitrit kehvemapoolset (siinses mõistes, kodumaal ilmselt Selveri kõva keskmik) valget veini ning 500 grammi ehedat searasva. Vot. Lõpuks pisut puhkust katte all, liha valmis kondilt lahkuma pikema palveta... Lisad taldrikule ja järjekordne õnnelik saab veel õnnelikumaks.
Muuseas, antud köögis tuli ahjuga töötamisel vahetpidamata seljatagust jälgida, kuna ahjuuksel oli pisut karm komme temperatuuri mõjul lahti kukkuda, sest link oli ilmselt läinud koos eelmise tigeda kokaga.
No comments:
Post a Comment