Limoncello

Kui köögis hetkel midagi tarka teha ei ole siis leitakse kiiresti miski sobilik asendustegevus. Jõulueelne aeg soosib erinevate piiritusjookide komponeerimist nii siin- kui sealpool Poola kuningriiki. Kallil kodumaal sai kaunikujulised pudelid servani musti või veel mustemaid sõstraid täis surutud ning seejärel puhta viinaga üle valatud (valdavalt Lätist soetatud, siit küsimus meie aktsiisipoliitikutele, miks küll?), siin selline tume kuld puudub. Pehmelt öeldes katastroof, nagu ka kogu ülejäänud kohalik marjapõllumajandus. Isegi praegune maasikahooaeg oma ülekülluses ei suuda kompenseerida kõigi muude sarnaste viljade puudumist. Ehk siis et kõik mis pole maasikas on arandano, ja teist tõde ei ole.

Tagasi alkohoolsete jookide juurde tulles tuleb tunnistada, et sõna limoncello kõlab väga itaaliapäraselt ja ilmselt seda päritolu ongi. Ja las ta olla, aga jook ise on sissetunginuna (pagulaseks ei saa nimetada) enam kui populaarne suupuhastusvahend kas söögikäikude vahel või õhtueine lõpetuseks, nimetatakse isegi seedimist soodustavaks lahenduseks. Kuna aegu tagasi sai taluturul testitud koduseid limoncellot, mandarinellot ja isegi orangellot (viimatimainitud kaks siinkirjutaja isiklikul hinnangul konsumeerimiskõlblikeks ei liigitunud) jäi pähe kinni mõte, et ehk peaks ka ise proovima. Teha siis, sest muud proovimised on läbi viidud korrektselt, valim on olnud piisavalt lai andmaks adekvaatset tagasisidet ning leidmaks seda enda jaoks õiget maitset.

Seoses üleöö kööki tekkinud sidrunikoormaga (täname lahkeid naabreid) tuli idee sidruninalivkast (tervitame küülikuplovimehi) ülehelikiirusel mõtlemistvajavate mõtete edetabelis esikohale. Ega muud kui jõudu teile töökad käed, sest paari liitri viisaka viina kohta oli vaja koorida paarkümmend sidrunit... Et keegi ei saaks süüdistada toidu raiskamises, siis infoks, sidruneist välja pressitud mahlast sai koos mee ja sinepiga salatikaste. Aga. Koored koos piiritusjoogiga kindlalt suletavasse sobilikku nõusse ning varjulisse kohta hoiule. Mida kaugemale seda parem, sest projekti sisust teadlikel kodanikel võib tekkida möödapääsmatu vajadus toote testimiseks ja seda veel enne selle valmimist.

Kui möödas kuu (ei tee nalja) võib ettevaatlikult lõhnaga tutvuda ning vajadusel koored värsketega asendada. Muuseas, viinamarinaadis sidrunikoor kõlab kui post-jaanipäevane snäkk! 

Kui teinegi kuu (nali on asjast kaugel) kannatust kannatatud võib asuda toote lõppviimistluse juurde. Selleks keedame kooreta sidruneist ja suhkrust meeldivalt siidise kontsistentsiga siirupi, mis mingil juhul ei tohi endas kõrbemise märki kanda. Jahutame, samal ajal peidukohast (mille loomulikult oleme unustanud) viinaankrut otsides. Nõu leitud, püüame sealt korraliku peaotäie sidrunikoori (reserveerides ülejäägi eelmainitud puhuks) ning blenderdame tsilga veega tükivabaks püreeks. Sobilikus nõus toimub kõigi osiste esmakohtumine, üheks saavad puhtaks sõelutud maitseviin, kurnatud siirup ning just valminud püree. Segame ettevaatlikult ning proovime. Kahjuks on jook seoses töötlemisprotsessiga soovitust soojemaks muutunud, nii et jääkuubik on omal kohal. Kui tundub kange, siis alati saab lahjendada, kui tundub lahja, siis on teil probleem, millega võiks spetsialisti poole pöörduda.

Aga kui maitse rõõmustab värskuse, kerge suhkru, hoomatava hapukuse ning teatava kangusega, siis on õige aeg villimiseks. Pudelid külma sobivat sündmust ootama!

Palju õnne! 

Tegemist on alkoholiga. Tarbige teadlikult!