Bocadillo, tostada, bocata, mediano ja nii edasi. Ehedat valget saia igaks kellaajaks, elujuhtumiks ning otstarbeks. Hommikukohv tostadaga ehk kange pisike kohv lonksu piimaga, lisandiks poolitet kergelt röstitud baguette, mis kaetud tavaeurooplase mõistes ebanormaalse koguse hea oliiviõliga (või vähemalt millegi sarnasega, mida külastatav kohvik pakub) ning võimalusel ka riivitud tomatiga. Kogu lugu, kiire kohalik hommikune eine, millele esimest päevast pausi (kell võiks olla umbes 10.30 selleks ajaks) pidavad meeskodanikud tihti külma õlle lisavad ning mille carajilloga (lühike kohv sortsu kohaliku brandyga) alla loputavad.
Bocadillo. Üks ilmselgetest kohaliku järelkasvu ülekaalulisuse alustaladest. Väike näide. Kevadises palavuses toimuv laste jalgpallivõistlus, vaheajal langeb higine noorsugu kuumale kunstmurule, taastab olulise hulga kaotatud vedelikest ning siis... Saabuvad murelikud emad, suruvad silmateradele mehemõõtu erinevate täidistega saiad näppu, et need kurnaval teisel poolajal nälga ei peaks kannatama. Ja nii veerebki meeskond ilmse ülesöömise käes vaeveldes platsile tagasi sportlikke kangelastegusid jätkama. Ekstreemsemaks näiteks juba algupäraselt pisut kogukam väravavaht, keda hooldusmeeskond terve mängu jooksul värava tagant pisipauside ajal võileivasuutäitega toetab.
Sellega loomulikult kultus ei piirdu, sest pole lihtsamat toitu mida lastele kooli kaasa anda (mitte et siin koolide alamastmes ei toitlustataks, aga koolipäeva pikkus nõuab vähemalt üht lisasöögikorda). Olgem ausad, pole isegi sest patust prii, aga proovime ennast parandada.
Sellega loomulikult kultus ei piirdu, sest pole lihtsamat toitu mida lastele kooli kaasa anda (mitte et siin koolide alamastmes ei toitlustataks, aga koolipäeva pikkus nõuab vähemalt üht lisasöögikorda). Olgem ausad, pole isegi sest patust prii, aga proovime ennast parandada.
Serrano, iberico, manchego, jamon cocido (keedusink) ja kümned muud lisandid saia vahel ilmestavad valdava osa töötava elanikkonna lõunapause. Tihti on kodused kaasavõtueined sedavõrd viisakad, et n.ö. kvaliteetvõikude müüjad eesotsas subveiga võiks rahulikult uuele karjäärile pühenduda, kui endale kogemata gurmeebocadillo valmistanud ehitajal oleks mingigi arusaam müügipotentsiaalist või marketingist. Tema jaoks on see järjekordne lihtne kodune eine, mida paremal puhul saadab samavõrd kodune värske vein (maitsebukett ja veini keha hindamist ei vaja, tulemus varieerub sõltuvalt värskusest joodavast kuni tugevalt laksatiivseni).
Eddie Murphy. Väikse läbisõidulinna nurgataguses einelas tabas mind tõeline üllatus. Menüü nagu siin ikka, platos combinados, mõned tavapärased tapad, mittemidagi ütlev päevamenüü, ja siis välk selgest, võileivaosakond. Nagu hea huumorimeelega copywritreri sulest, loe kui Hollywoodi kassahittide ülevaadet, pealkirjade loomisel tagasi polnud hoitud.
Nii sai valitud tundud afro-ameerika näitleja nimega võiku, Eddie Murphy. Lootus, et kauni pealkirja all peitud enneolematu kulinaarne elamus, sai otsa mõni hetk hiljem. Juba kaugusest paistis et tegu saab olema klassikalise või ehk pisut suurema bocadilloga. Ilmnes, et olin vaadanud liiga kaugelt, tegelikus elus ja lähivaates oli monstrum aga hiidmõõtmetega batoon puhast värsket saia, täidetuna kerge õli, medium-rear salchica blanca ja morcillaga. Kogu lugu! Aasta einestamiskatsumus (pea et pool meetrit kuivavõitu saia kahtlase vorstitootega) võis alata, kaaslane sai mõnusalt pikka naeru pidades grillitud maksa ja oliive nautida. Eesti mees on küll tantsulõvi, aga mr Murphy jäi seekord seljatamata.
Muuseas, Hispaania pole mitte ainus paik, kus valitseb võileib, Euroopas on vähemalt üks H tähega algav riik veel, kust pärit rahvas hindab saia täidisega enam kui muud. Seetõttu sain ka mina endale korraliku bocadillokoolituse korraldada, kuna menüüsse tuli neid liita mitmeid. Loomulikult kõik levinumad osised, lisaks tuunikala, ratatouille, kanafilee mesise jalopenokastmega, suitsulõhe jogurti ja vutimunaga, värskelt grillitud seafilee palsamiäädikaste sibulatega ja -üht-teist veel. Järkjekordne püüdlus olla võimalikult laiale auditooriumile meelepärane, mis tegelikus elus kuigi kaugele ei viinud. Küll sai aga selle raames läbi viidud nii mõnigi kaunid katsetus, millest meelepäraseim sisaldas kitsejuustu, mee-sinepi vinegretti, mõnigaid tomateid ja midagi veel.
PS võileivad (siinsel moel, puhta valge saiaga) om mõeldud mõõdutundlikuks tarbimiseks!
Eddie Murphy. Väikse läbisõidulinna nurgataguses einelas tabas mind tõeline üllatus. Menüü nagu siin ikka, platos combinados, mõned tavapärased tapad, mittemidagi ütlev päevamenüü, ja siis välk selgest, võileivaosakond. Nagu hea huumorimeelega copywritreri sulest, loe kui Hollywoodi kassahittide ülevaadet, pealkirjade loomisel tagasi polnud hoitud.
Nii sai valitud tundud afro-ameerika näitleja nimega võiku, Eddie Murphy. Lootus, et kauni pealkirja all peitud enneolematu kulinaarne elamus, sai otsa mõni hetk hiljem. Juba kaugusest paistis et tegu saab olema klassikalise või ehk pisut suurema bocadilloga. Ilmnes, et olin vaadanud liiga kaugelt, tegelikus elus ja lähivaates oli monstrum aga hiidmõõtmetega batoon puhast värsket saia, täidetuna kerge õli, medium-rear salchica blanca ja morcillaga. Kogu lugu! Aasta einestamiskatsumus (pea et pool meetrit kuivavõitu saia kahtlase vorstitootega) võis alata, kaaslane sai mõnusalt pikka naeru pidades grillitud maksa ja oliive nautida. Eesti mees on küll tantsulõvi, aga mr Murphy jäi seekord seljatamata.
Muuseas, Hispaania pole mitte ainus paik, kus valitseb võileib, Euroopas on vähemalt üks H tähega algav riik veel, kust pärit rahvas hindab saia täidisega enam kui muud. Seetõttu sain ka mina endale korraliku bocadillokoolituse korraldada, kuna menüüsse tuli neid liita mitmeid. Loomulikult kõik levinumad osised, lisaks tuunikala, ratatouille, kanafilee mesise jalopenokastmega, suitsulõhe jogurti ja vutimunaga, värskelt grillitud seafilee palsamiäädikaste sibulatega ja -üht-teist veel. Järkjekordne püüdlus olla võimalikult laiale auditooriumile meelepärane, mis tegelikus elus kuigi kaugele ei viinud. Küll sai aga selle raames läbi viidud nii mõnigi kaunid katsetus, millest meelepäraseim sisaldas kitsejuustu, mee-sinepi vinegretti, mõnigaid tomateid ja midagi veel.
PS võileivad (siinsel moel, puhta valge saiaga) om mõeldud mõõdutundlikuks tarbimiseks!
No comments:
Post a Comment