Kui on s... leivakotis, siis on ka p.... laululind, ehk kitsal talvisel ajal tundub iga postikasti saabunud asjalikuks kujundet tööpakkumine kui viimane õlekõrs. Tegelikult peaks aga mõtlema hoolega, miks pakutav ametikoht vakantne on, sest piirkonnas, kus 70% töötajaskonnast talveks kotid pakib ja parole jääb, väljaspool hooaega rahvast enamasti juurde ei otsita.
Aga nagu öeldud, vaene aeg ja tööpuudus viivad äärmuslike sammudeni ning nii sa kõnnid kaunil hommikul mööda järgmist rannaküla ja otsid rustikaalseks (seda küll vaid nime poolest) kuulutatud pitsakohta. Kuna restoran (seda küll vaid nime poolest) asub sügaval nurga taga, pole leidmine lihtne ning ootusärevuses või lihtsalt stressis omanik on jõudnud ära suitsetada paari hobuse jaoks surmava doosi jagu odavamaid sigarette.
Asjaolu, et trellitet ukse taga ootava araablase näol on tegu omanikuga, selgub hiljem, kuna esmamulje kohaselt kvalifitseeruks härra kehvemate ettekandajate tabelisse. Minutike naljakas kohalikus keeles läbi viidud selgitustööd aga viib tõeni, ülinärviline arab on tõesti propietario.
Sissejuhatav jutt mõned kuud tagasi üle võetud väga perspektiivsest mitmekesisest ja külluslikku menüüd pakkuvast restonarist, mis klientide pealetungi tõttu abikäsi vajab, tundub paljutõotav, pärast einela sisulise poolega tutvumist aga kui 1000 ja üks ööd või mõni muu idamaine kaunis muinaslugu. Lootus surra viimasena, sestap saab enamuses asjaoludes kokku lepitud ning kerge kahtlusevarjuga hinges jääd tööleasumist märkivat telefonikõnet ootama. Loomulikult ootad enam kui piisavalt. Olukorra selgitamiseks helistad ise ning saad teada, et "Näed, sain odavama inimese, naisevend lubas läbi tulla ja välja aidata..." Tüüpiline. Aga mõni päev hiljem saabuvad mitmed sõnumid, et äkki siiski ikkagi, sugulastega koostööst ei tulnud ikka midagi välja, ja üldse nad võiks Marokosse tagasi kolida...
Algus nagu ikka, sissejuhatus päevaste rutiinide osas, ülevaate menüüst pead ise saama. Õnneks saad sedapuhku töötada väljas, peremees isiklikult asub kindlal käel kööki (nimetagem seda pisikest räpast letitagust kuuma tsooni siis nii) juhtima, kuna pole õpipoisi pädevuses kindel. Toidukaart tekitab rea küsimusi, sest panipaikade arv ning kasutatav tehnoloogia ("algaja" hinnangul) ei võimalda vähemalt poolte kirjas olevate gurmeeroogade valmistamist.
Päeva küsimus saab päeva vastuse: "Millised on pizzarestorani päevapakkumised ja -pizzad?" kõlas küsimus, ja vastus: "Pizzat me ei tee üldse, ei saa, ahju sisselülitamine on üle mõistuse kallis..." Korras, nii palju siis pizzeriast. Sarnased selgitused järgnevad kõigile kaunimatele roogadele alates gordon bleust kuni veisefileeni, lihtsalt ei saa, pole mõtet kallist asja kappi ostjat ootama osta, kogu lugu! Kogu raamatust jääb järele mõni hispaaniapärane kole (vabandust, aga klassikaline majasalat koorma jääsalat,i mõne ammukeedetud muna, purgispargli ja maisiga seda lihtsalt on) roheline taldrik ning igavese eripakkumisena fish'n chips.
Pähe tekkib mõte, et kas kogu lubatud püsiklientide hordi toitlustamiseks ikka kala ja kartuleid jätkub, ja ka see saab kiire vastuse, kui kohale saabub suurärimehe perekond, mõned Mercadona kirjadega kilekotid näpus. Ja nii see sisseost käib kogu su suurepärase paaripäevase karjääri tulevases tipp-pizzerias... Klientide saabudes saab restoraniimpeeriumi pärija viieka näppu ja poiss kaob välgu kiirusel nurga taha poodi külmutet kala järele. Ja juhul kui eraldatud fondidest üle jääb, siis toogu värsket pani ka.
Köögikuningas ise veab end vaevaliselt ägades oma igaveselt siestalt, mis toimub köögi pööningul asuvas kolikambris, ägisedes ja hädaldades alla, sest suur töö on algamas! 2 korda kala ja krõpsud ning sinna ette veel värske salat. Kõrvaga on kuulda, kuidas suurest väljakutsest tingitud pinge peakoka stressilevelit tõstab. Mõni aeg hiljem, kui kliendid suures ootusärevuses on hävitanud juba neljanda klaasi majaveini, väärtusega euro per klaas ning päris hästi enam aru ei saagi, et kus või miks nad on, avaneb suurepärane võimalus gurmeeroogade ettekandmiseks. Kulunud on vaid napp tund alates toidutellimuse esitamisest. Kokk ronib magama tagasi, ägades et küll nüüd sai alles tööd virutatud, ning jääb sinna kuniks on aeg ka tegelikult magama minna, sest järgmised süüasoovivad kliendid sel päeval lihtsalt puuduvad. Küll õnnestub maha müüa mõni kast (!) majaveini (aga ilmselgelt on tegu hinnast tuleneva populaarsusega), peotäis oliive pluss veerand pudelit majaveini ühe euroga pole paha. Kahjuks jääb see nii ka järgnevateks päevadeks, vaid nädalavahetuse hommikupoolik toob sööjaid korraks juurde. Aga õnneks vaid korraks, vastupidisel juhul saaks köögimeeskond ilmselt infarkti.
Araabia restoraniäri eripäradest rääkides tuleb esimesena keelele igapäevaselt ja korduvalt kõigis kohalike mobiiltelefonides üheaegselt mängiva hakkav muusikaline meeldetuletus järjekordseks palvuseks. Keset klienditeenidust ja kokkamist ning seda kõike alkoholi (küll kehvemapoolset) servani täis baaris, aga vahet ei ole. Ja nii kordi päevas.
Igapäevased omaniku sõprade külaskäigud: suuremat sorti luksautodega vajuvad kohale mitte kõige sõbralikemate nägudega tõmmud härrasmehed, tellivad vett ja ausalt öeldes joodamatut kohvi, ajavad peremehega pika sõbraliku jutu, mille tagajärjel härra suitsetab kuni 8 sigaretti järjest ning kaob kiirkorras puhkama tagasi.
Suhted ametkondade ja tarnijatega on mitte teise-, vaid kuuendajärgulised. Mida päev edasi, seda vähem näed omanikku objektil, sest ootamatud vajadused käia linnavalitsuses (väidetavalt uue koha avamisega seoses) või "kaubaladudega kokku leppimas", kasvavad mühinal. Iga maja ees peatuvat autot vaadeldakse esmalt turvalisest siseruumist ning vajadusel väljutakse võimalikke kliente tervitama.
Üksi rahvast oodates ja igapäevast baari organiseermist läbi viies kohtud paljude huvitavate inimeste ja ametkondadega alates õnnetust õllemüüjast ja tegevusluba nõuvast ametnikust enam kui pisut agressiisve majaomanikuni. Igav igatahes ei hakka.
Ja siis, nagu tellitud, laekuvad taas eelmainitud madalamalaubalised sõbrad, mingid kokkulepped saavad teoks ning vähemalt rendileandja saab osaliselt rahuldatud. See omakorda tähendab järjekordset 8-t sigaretti.
Tänutäheks vendadele suure abi eest, tuleb valmistada kogukondlik lõuna, mis tähendab autentset taboulleh'd, kõigi reeglite kohaselt maha löödud ja prepareeritud lammast ning järjekordset hunnikut eriti mitteapetiitset salatit. Bakhanaali ettevalmistamine kestab päevi ning välistab igasuguse klienditeeninduse peakoka poolt, mis omakorda annab siinkirjutajale võimaluse püsikliente millegi toiduväärsega (üldnimetuseks päeva eripakkumine, sest menüüst midagi teha ju ei kannata) üllatada. Vaene lammas. Kõigi saba, sarvede ning sisuga muutub ta 48 tunni jooksul valdavalt erinevateks hautisteks. Kahjuks isegi viisaka väljanägemisega karree. Pidusöök kestab tunde ja tunde, kokku on aetud kohaliku kogukonna olulisemad esindajad.
Lambaorgiast saab vääriline hüvastijätupidu, sest järgmisel päeval tööle jõudes leiad eest hapu näoga peakoka, kellele sisetunne olla öelnud, et targem on täna restoran kinni hoida ning üldse kolida äri palju paremasse kohta ning võimalusel avada lisaks filiaal rannas. Õnnetuseks saabuvad vestluse jooksul kaks sisetunde elavat tõestust, kes maksmata arvete pakiga, kes seitsmenda märgukirjaga litsentsita töötamise kohta. Ootamatult halveneb ettevõtja tervis drastiliselt ning hoolimata palvetest jutt ära kuulata, lonkab ta väidetavalt tervisekeskuse poole abi otsima. Lonkab, sest mingil salapärasel põhjusel on üks pidusöögil osalenud sõpradest peremehe autoga eeleneval õhtul minema sõitnud.
Imede ime, kuid järgmisel päeval ilutseb telefonis sõnum, et miks sa tööl ei ole? Kohe avame ja peatselt on maja kliente täis... Kohale jõudes tekib rida küsimusi; Hommiku jooksul on kadunud mitmeid jooke, mõni külmik, toiduosakonna olukorda ei taha kommenteeridagi. Suurärimees on hilisest avamisest silmnähtavalt häiritud ning ei väljenda ennast just kuigi viisakalt. Tulemuseks vahva sõbralik tüli teemal, et kumb siis teab rohkem restoraniärist, kokandusest ja teeninduskultuurist ning kuidas algajate palgaarvestus üldse käib. Aus arvamus avaldatud, uks kinni ja nägemist. Uksed jäävadki kinni, kuniks järgmine loll tahab nurgataguses pizzerias pizzavaba äri ajada.
Zu risiken und nebenwirkungen fragen sie ihren arzt oder apotheker.
Sissejuhatav jutt mõned kuud tagasi üle võetud väga perspektiivsest mitmekesisest ja külluslikku menüüd pakkuvast restonarist, mis klientide pealetungi tõttu abikäsi vajab, tundub paljutõotav, pärast einela sisulise poolega tutvumist aga kui 1000 ja üks ööd või mõni muu idamaine kaunis muinaslugu. Lootus surra viimasena, sestap saab enamuses asjaoludes kokku lepitud ning kerge kahtlusevarjuga hinges jääd tööleasumist märkivat telefonikõnet ootama. Loomulikult ootad enam kui piisavalt. Olukorra selgitamiseks helistad ise ning saad teada, et "Näed, sain odavama inimese, naisevend lubas läbi tulla ja välja aidata..." Tüüpiline. Aga mõni päev hiljem saabuvad mitmed sõnumid, et äkki siiski ikkagi, sugulastega koostööst ei tulnud ikka midagi välja, ja üldse nad võiks Marokosse tagasi kolida...
Algus nagu ikka, sissejuhatus päevaste rutiinide osas, ülevaate menüüst pead ise saama. Õnneks saad sedapuhku töötada väljas, peremees isiklikult asub kindlal käel kööki (nimetagem seda pisikest räpast letitagust kuuma tsooni siis nii) juhtima, kuna pole õpipoisi pädevuses kindel. Toidukaart tekitab rea küsimusi, sest panipaikade arv ning kasutatav tehnoloogia ("algaja" hinnangul) ei võimalda vähemalt poolte kirjas olevate gurmeeroogade valmistamist.
Päeva küsimus saab päeva vastuse: "Millised on pizzarestorani päevapakkumised ja -pizzad?" kõlas küsimus, ja vastus: "Pizzat me ei tee üldse, ei saa, ahju sisselülitamine on üle mõistuse kallis..." Korras, nii palju siis pizzeriast. Sarnased selgitused järgnevad kõigile kaunimatele roogadele alates gordon bleust kuni veisefileeni, lihtsalt ei saa, pole mõtet kallist asja kappi ostjat ootama osta, kogu lugu! Kogu raamatust jääb järele mõni hispaaniapärane kole (vabandust, aga klassikaline majasalat koorma jääsalat,i mõne ammukeedetud muna, purgispargli ja maisiga seda lihtsalt on) roheline taldrik ning igavese eripakkumisena fish'n chips.
Pähe tekkib mõte, et kas kogu lubatud püsiklientide hordi toitlustamiseks ikka kala ja kartuleid jätkub, ja ka see saab kiire vastuse, kui kohale saabub suurärimehe perekond, mõned Mercadona kirjadega kilekotid näpus. Ja nii see sisseost käib kogu su suurepärase paaripäevase karjääri tulevases tipp-pizzerias... Klientide saabudes saab restoraniimpeeriumi pärija viieka näppu ja poiss kaob välgu kiirusel nurga taha poodi külmutet kala järele. Ja juhul kui eraldatud fondidest üle jääb, siis toogu värsket pani ka.
Köögikuningas ise veab end vaevaliselt ägades oma igaveselt siestalt, mis toimub köögi pööningul asuvas kolikambris, ägisedes ja hädaldades alla, sest suur töö on algamas! 2 korda kala ja krõpsud ning sinna ette veel värske salat. Kõrvaga on kuulda, kuidas suurest väljakutsest tingitud pinge peakoka stressilevelit tõstab. Mõni aeg hiljem, kui kliendid suures ootusärevuses on hävitanud juba neljanda klaasi majaveini, väärtusega euro per klaas ning päris hästi enam aru ei saagi, et kus või miks nad on, avaneb suurepärane võimalus gurmeeroogade ettekandmiseks. Kulunud on vaid napp tund alates toidutellimuse esitamisest. Kokk ronib magama tagasi, ägades et küll nüüd sai alles tööd virutatud, ning jääb sinna kuniks on aeg ka tegelikult magama minna, sest järgmised süüasoovivad kliendid sel päeval lihtsalt puuduvad. Küll õnnestub maha müüa mõni kast (!) majaveini (aga ilmselgelt on tegu hinnast tuleneva populaarsusega), peotäis oliive pluss veerand pudelit majaveini ühe euroga pole paha. Kahjuks jääb see nii ka järgnevateks päevadeks, vaid nädalavahetuse hommikupoolik toob sööjaid korraks juurde. Aga õnneks vaid korraks, vastupidisel juhul saaks köögimeeskond ilmselt infarkti.
Araabia restoraniäri eripäradest rääkides tuleb esimesena keelele igapäevaselt ja korduvalt kõigis kohalike mobiiltelefonides üheaegselt mängiva hakkav muusikaline meeldetuletus järjekordseks palvuseks. Keset klienditeenidust ja kokkamist ning seda kõike alkoholi (küll kehvemapoolset) servani täis baaris, aga vahet ei ole. Ja nii kordi päevas.
Igapäevased omaniku sõprade külaskäigud: suuremat sorti luksautodega vajuvad kohale mitte kõige sõbralikemate nägudega tõmmud härrasmehed, tellivad vett ja ausalt öeldes joodamatut kohvi, ajavad peremehega pika sõbraliku jutu, mille tagajärjel härra suitsetab kuni 8 sigaretti järjest ning kaob kiirkorras puhkama tagasi.
Suhted ametkondade ja tarnijatega on mitte teise-, vaid kuuendajärgulised. Mida päev edasi, seda vähem näed omanikku objektil, sest ootamatud vajadused käia linnavalitsuses (väidetavalt uue koha avamisega seoses) või "kaubaladudega kokku leppimas", kasvavad mühinal. Iga maja ees peatuvat autot vaadeldakse esmalt turvalisest siseruumist ning vajadusel väljutakse võimalikke kliente tervitama.
Üksi rahvast oodates ja igapäevast baari organiseermist läbi viies kohtud paljude huvitavate inimeste ja ametkondadega alates õnnetust õllemüüjast ja tegevusluba nõuvast ametnikust enam kui pisut agressiisve majaomanikuni. Igav igatahes ei hakka.
Ja siis, nagu tellitud, laekuvad taas eelmainitud madalamalaubalised sõbrad, mingid kokkulepped saavad teoks ning vähemalt rendileandja saab osaliselt rahuldatud. See omakorda tähendab järjekordset 8-t sigaretti.
Tänutäheks vendadele suure abi eest, tuleb valmistada kogukondlik lõuna, mis tähendab autentset taboulleh'd, kõigi reeglite kohaselt maha löödud ja prepareeritud lammast ning järjekordset hunnikut eriti mitteapetiitset salatit. Bakhanaali ettevalmistamine kestab päevi ning välistab igasuguse klienditeeninduse peakoka poolt, mis omakorda annab siinkirjutajale võimaluse püsikliente millegi toiduväärsega (üldnimetuseks päeva eripakkumine, sest menüüst midagi teha ju ei kannata) üllatada. Vaene lammas. Kõigi saba, sarvede ning sisuga muutub ta 48 tunni jooksul valdavalt erinevateks hautisteks. Kahjuks isegi viisaka väljanägemisega karree. Pidusöök kestab tunde ja tunde, kokku on aetud kohaliku kogukonna olulisemad esindajad.
Lambaorgiast saab vääriline hüvastijätupidu, sest järgmisel päeval tööle jõudes leiad eest hapu näoga peakoka, kellele sisetunne olla öelnud, et targem on täna restoran kinni hoida ning üldse kolida äri palju paremasse kohta ning võimalusel avada lisaks filiaal rannas. Õnnetuseks saabuvad vestluse jooksul kaks sisetunde elavat tõestust, kes maksmata arvete pakiga, kes seitsmenda märgukirjaga litsentsita töötamise kohta. Ootamatult halveneb ettevõtja tervis drastiliselt ning hoolimata palvetest jutt ära kuulata, lonkab ta väidetavalt tervisekeskuse poole abi otsima. Lonkab, sest mingil salapärasel põhjusel on üks pidusöögil osalenud sõpradest peremehe autoga eeleneval õhtul minema sõitnud.
Imede ime, kuid järgmisel päeval ilutseb telefonis sõnum, et miks sa tööl ei ole? Kohe avame ja peatselt on maja kliente täis... Kohale jõudes tekib rida küsimusi; Hommiku jooksul on kadunud mitmeid jooke, mõni külmik, toiduosakonna olukorda ei taha kommenteeridagi. Suurärimees on hilisest avamisest silmnähtavalt häiritud ning ei väljenda ennast just kuigi viisakalt. Tulemuseks vahva sõbralik tüli teemal, et kumb siis teab rohkem restoraniärist, kokandusest ja teeninduskultuurist ning kuidas algajate palgaarvestus üldse käib. Aus arvamus avaldatud, uks kinni ja nägemist. Uksed jäävadki kinni, kuniks järgmine loll tahab nurgataguses pizzerias pizzavaba äri ajada.
Zu risiken und nebenwirkungen fragen sie ihren arzt oder apotheker.
No comments:
Post a Comment