Teenindav sektor on ilmselt suurima kaadrivoolavusega valdkond Vahemere sellel kaldal, ning materjali, mis voolab, jagub enam kui küll. Iga viisaka restorani leti taga on korralik arhiiv enne hooaega läbi jooksnud tööotsijast, kes alati ka kaunilt kujundet (mõnikord ka just ukse taga valmis vorbitud) A4 paberil enesekirjelduse maha jätavad, mida kahjuks puhta kullana võtta ei saa.
"Lugesin teie kurriikulumist, et räägite inglise keelt kõrgemal kesktasemel?" (küsimus esitatud hispaania keeles). Vastuseks kostab üdini positiivne "Sii!" ning sellega vestlus sisuliselt ka lõpeb, sest edasine jutuajamine võiks nüüd kulgeda juba soovitud keeles, aga peale "siiii" pole ikka midagi kuulda.
Kohalik noorsugu kuulub kindlasti laisemate tööotsijate seltskonda, sest peale cv restorani toimetamise nad väga palju rohkem ei viitsigi, endast sõltuv parim on ju tehtud. Paberid jaotatud, võib rahulikult koju tagasi minna ning vältimaks tööandjate võimalikku huvi telefoni välja lülitada. Samas on rahul kõik, eriti vanemad, sest pesamuna ju proovis, aga õnneks jäi ikkagi koju.
See pealiskaudne huvi ilmselt tingibki asjaolu, miks valdava osa teenindavast personalist moodustab erinevate vaesemate Euroopa riikide päritolu kontingent. Lisaks mitmeid näiteid Lõuna-Ameerikast nagu Kolumbia, Ecuador, Mehhiko, Paraguai (või Uruguai, kumb on õige?) jne.
Konkreetsete näidete tegemiseks esitame pisikese loetelu märkimisväärsematest, kellega kokkupuude olnud on.
Fatima. Maroko. Hädatapuna vaevu hingitsevasse rannarestorani sattunud n.ö. vanemas keskeas ettekandja, ilmselt isegi meeleheitel töötust elust. Susside sahinal ning usule kohaste rõivaste hunnikusse mattununa uisutas mööda restorani ringi, üritades väita, et hoolimata paariaastasest pausist töötamises, on tema näol siiski tegu oma ala professionaaliga. Kahjuks jäi välja selgitamata, millise alaga tegu, sest köögitöö ega serveerimine seda nüüd küll ei olnud. Köögiproov päädis korralikult untsu läinud jäätiseserveeringu ning suure tüliga, mille tulemusena suhtlus köögi ja eesmaja vahel ajutiselt lõppes. Lisaks takistas suhtlust kummalise aktsendiga kohalik keel, palju nalja pakkunud väidetavalt inglisekeelne ülipiiratud vokabulaar ning kirjaoskuse sisuline puudumine. Minust ta sinna uisutama jäigi, uueks kaaslaskes rumeenlasest peakokk, kes pidas uppuval laeval vastu terved 2 nädalat, enne kui Valencias päris töö leidis.
Diego. Varasemalt jutuks tulnud uruguailane. Esmamulje kohaselt (ning muid asjaolusid arvestades) tõeline pro, Londoni kooli ning paremate kohtade taustaga. Sama liiga jätkus ka siin, ettekandmisega tegeles valdavalt tippkohtades ning ühes neist me kohtusimegi. Spetsialist õpetas uuele tulijale palju hädavajalikke töövõtteid, olulisematena: "Kanna alati kuivatusrätikut kaasas kui baaris oled, siis tundub omanikele et tihe töö käib!" ja "Et nälg ei näpistaks, tuleb kassast läbi kandmata tellimus kööki anda, toit vastu võtta ja see kiirelt nurga taga konsumeerida!". Lisaks õpetussõnad potjomkini stiilis külmkapikoristuseks, jookide kiirserveerimiseks, paremate tagasi tulnud veinide hoiustamiseks isiklike vajaduste tarbeks ning delegeerimiseks. See viimane on üks olulisemaid, kui oled vana olija ja on, kellele suuniseid anda. Antud oskuse omandamine viis meid mitme korraliku sõnavahetuseni, sest pidev reeglite muutmine tekitas segadust, aga nurgad said lihvitud ja parim teenindus ümbruskonnas toimis kui kulda. Ainsateks edasisteks kriisihetketeks meid ootamatult tabanud jalgpalli MM, mille jälgimise tarbeks sai pisikesse baari üles seatud jälgimissüsteem, mille jälgimine omakorda lemmikmeeskondade või lausa kodumaa heitluse korral kärpis teeninduskiirust. Kvaliteet aga tõusis, sest tekkis võimalus kliente operatiivselt spordimaailmas toimuvaga kursis hoida ning heade tulemuste korral tunnustati sõnumitoojat ka korraliku jootrahaga.
Nagu varasem postitus teatas, siis kaotas Diego oma koha La Claudias seoses suitsunäljaga. Omanikega kokku lepitud kahest nädalast lahkumiseni sai vaid 2 päeva, sest uksest astus sisse töökogemusega afrovälimusega daam, kes kohe ka tööle vormistati.
Hüperaktiivne uruguailane lubas keskenduda oma unistuste koha avamisele, aga selleks vajalik raha veel puudus. Seetõttu asusid nad koos poolatarist kaasaga jooksujalu tööd otsima, mis hooaja lõpus enam kuigi lihtsaks ei kujunenud. Siiski õnnestus leida neile mõlemale töö, või vähemalt miski sellesarnane, itaalia keigari restoranides. Minuga koos uues kohas töötades kestis Diego karjäär täpselt 4 tundi, millest piisas ebanormaalse koguse hea grillitud veiseliha hävitamiseks, selle allaloputamiseks keskmisest parema majaveiniga, ning tõdemuseks, et järsud trepid vanalinna restoranis pole ikka tema tüüpi sport. Kogu lugu. Tema poolatarist kaasa töötas tõelises itaalia restoranis pisut pikemalt, kuniks igahommikusest hiirte kogunemisest parmesanil ning kõigist talle delegeeritud kehvematest töödest küll sai.
Diegoga kohtusime veel ühes ambitsioonikas bistroos, ja jälle ta läinud oligi, avamaks oma bistrood. Edasine on ajalugu, kiire tõus ja kole langus, mis kulmineerus veel koledama perekondliku lahkuminekuga.
Fernanda. Diego asendaja Claudias. Võeti tööle ilmselt eesmärgiga soolise tasakaalu saavutamiseks teenindava personali osas, mis tähendas meeste poole vähendamist minimaalseks. Esmalt pisike kuid pisaraterohke võimuvõitlus teemal, millised reeglid nüüdsest kehtivad ja kellele delegeeritakse, aga töö läks käima sellest hoolimata. Koormad lõhutud klaase, mister Marley't asendav kohalik koledisko terrassil ning kõigi võõrkeelsete (kõik v.a. hispaania) laudade delegeerimine teistele, vahetpidamatu teenindusreeglite unustamine, aga eelnevast hoolimata kohati arusaamatu heatujulisus.
Miša. Miguele. El Bulgaro. "My God, my God, my crazy God" (väljend, mida võis läbi köögi toiduluugi kuulda sadu kordi päevas, kui vanem härrasmees toit näpu vahel kitsaid treppe ründas)... Ilmselt siis sünnipäraselt Mihhail, või kuidas iganes seda nime Bulgaarias kirjutatakse. Paremaid (loe rahulikumaid) ettekandjaid (kelner on erakordselt kole sõna, sestap väldin), kellega kunagi on õnnestunud koos töötada või kelle poolt teenindatud saada (me räägime toitlustusest, eks?). Üdini rahulik, pikaldane, ülikogenud ning seeläbi omandanud ka rea hädavajalikke töövõtteid alates intensiivsest mittemidagitegemisest lõpetades elegantse "kalapüügiga" (see viimane tähendab restoranide rägastikku ära kadunud klientide ülesleidmist ning oma kohta vedamist). Aga kõike täpselt nii palju kui minimaalselt vajalik. Tänud talle selle suhtumise eest, sest järgmisena kirjeldatuks saav segasevõitu portugaallane üritas maja täis müüa igal hetkel ja võimalusel, küsimata köögist et kas järjekordse bussitäie toitlustamine üldse võimalik on. Valdavalt siiski oli, aga 70 kolmekäigulist lõunamenüüd 3 tunni jooksul oli ühele kokale tihti üle jõu käiv projekt, mis omakorda tõi kaasa mitmeid meeleolukaid sõnavahetusi.
Hull portugaallane. Ilmselt üks ebameeldivamaid ja tüütumaid ettekandjaid, keda meie turismimeka külastajad välja kannatama on pidanud. Tänaval müügitööd tehes lubatakse rahvale ööd ja maad kokku, seejärel lükatakse lolliks tehtud üle ukse restorani ning "kalamees" kaob järgmisi ohvreid otsima, jättes koka ja teised ettekandajad näljase turistiparvega võitlema. Ja nii päevast päeva, kui teda vahepeal järjekordselt lahti polnud lastud. Olgu siis põhjuseks pidev pilvesolek, kaamerate vaateväljas sisse valatud alkoholiliitrid või eelnevate asjaolude koosmõju tõttu tööle mitteilmumine. Aga kuna omanikel oli oma reputatsiooni tõttu uue personali leidmine keeruline, leidis poolearuline end ikka ja jälle Luigi impeeriumi teenimast.
Panchito, õige nimega Ronald. Päritolumaaks Boliivia, väljanägemine murumunalik, köögi luugi tagant paistis välja vaid kõrgeid hüppeid sooritades. Kuid gabariite ei saa alati usaldada, sisu oli suurem kui eeldada oleks võinud. Suur ambitsioon näidata klientidele tõelist teeniduskvaliteeti, särada kui seitset keelt valdav supercamarero... Sellise taustaga saabus pisike boliivlane meie juurde päris kaugelt, istus kogu tema elu sisaldavate kuue spordikoti otsas ühel hommikul restorani ukse taga ja teatas et hakkab kohe tööle. Vahetasime uksi avava Miguelega pika pilgu, bulgaarlase suust kostis vaid üks kommentaar "Järjekordne panchito". Hiljem sain teada, et see olla koondnimetaja teatud lõuna-Ameerika riikidest pärit restoranistafile, keda iseloomustavat kaunid kokkuluuletatud kogemused ning tegelikus elus pidev tühikargamine ja võimalusel mittemidagitegemine. Kahjuks oli tal õigus. Lisame sinna mõne kliendi saabumisega kaasneva tohutu stressi, pisut naljaka kombe kõiki ja vahet pidamata taga rääkida ning erakordse laiskuse. No ei taha koos töötada, aga midagi muud üle ka ei jäänud. Esialgu liikusid asjad isegi hästi, tänu väikemehe aktiivsusele tehti restorani isegi mõned investeeringud (tegelikult siiski hädatapp) ning peatselt lidus ta mööda peaväljakut ringi iPad näpus meelitamaks kliente piltidega just valminud kaunitest toitudest. Süsteem töötas tubli nädala kuniks Ronnit tabas motivatsioonikriis (ilmselt seoses asjaoluga, et kuni oma korteri leidmiseni elas ta omaniku vabas katusebasseiniga lukskorteris, loomulikult tasuta, ja kolimine kalli raha eest rumeenia linnaossa ei haakunud tema kujutelmaga tippettekandjate elust kohe kuidagi). Töötahet kiskus alla ka ootamatu asjaolu, et nõutud keelteoskust läks ka tegelikus elus vaja, aga lubatud kuue keele valdamist kahjuks märgata ei olnud. Nii pidi vaene hing ronima mööda treppe keset laua teenindamist, paber näpus, kirjutama üles kõik uued sõnad mis klientidelt kuulis, jooksma alla kööki tõlkimisele ja siis uuesti lauda tagasi. Selline süsteem kaua kesta ei saanud, õhtused intensiivkoolitused kuhugi ei viinud ning peatselt pidi kokk tegelema ka turistilaudade teenindamisega, säästamaks paljude süütute närve. See omakorda muutis panchito elu mugavamaks, lõpuks liigagi, mis päädis tema jaoks korraliku pummelungiga restorani katuseterrassil koos kaasmaalasest trubaduuriga, kellega koos nad üürgasid lõunamaa öhe kurbi meloodiaid.
Kahjuks toimus see kõik otse turvakaamera all ning pärast ei-tea-mitmendat boliiviapäraselt konsumeeritud majaveini saabus omanik. Õnneks panchitod alkoholi väga ei kanna, nii kargas süüdimatu ettekandja juba trepilt itaallasele kaela, tänas südamest töökoha eest ning loomulikult kutsus ka lauda. Köögis oli väga raske naeru pidada ja see ei õnnestunud ka järgmisel hommikul, kui Ronni restorani trepil värisedes uuris, et millega ta eelmisel õhtul siis hakkama sai. Täpne info edastati itaalia vaibal, kuhu ka kokk kohale käsutati, küsimaks et miks ta lapsehoidmisega ei tegelenud. Vastus, et kliendid nõudsid teenindust, loeti piisavaks. Selle vahva muusikaõhtuga panchito karjäär siin linnas sisuliselt sai otsa, ta küll töötas veel mõned kuud, kuid sära oli kadunud ning nii ta varsti istus oma kuue kotiga bussipeatuses, et vallutada järgmine rannaküla, kus teda veel ei teatud.
Mina ise. Olematu kogemus, kokkupuude valdkonnaga vaid kliendina. Mõned võõrkeeled minimaalses hädapärases mahus, arusaam, kuidas töö üldiselt peaks toimuma, olemas. Koha eest kohalikus tippkohas peab tänama seltsimees Stefani, peakokka, kellelt keset korvpallitrenni töö või täpsemalt selle puudumise osas nõu sai küsitud (ütlen ausalt, et töö käigus kahetsesin otsust mitmeid kordi, eriti kui köögiga ütlemiseks läks. Katsu kakelda 200 cm pika peakokaga, kel ebanormaalses mõõdus noad tagavaraks). Mu paar päeva hiljem sooritet proovitöö sai küll kohati katastroofilise tagasiside (ütleme et esimene kord ka), aga midagi siiski vist oli, sest järgmised 80 päeva järjest (ei tee nalja) kandsin ma ette kuulsatale ja kummalistele, vaikust ja rahu otsivatele kohalikele (loe Hispaania) VIP-idele, privaatsust eelistavatele paarikestele ja rahast mitte eriti hoolivatele kohalikele ärimeestele. Iga päev, alates pärastlõunast lõpetades viimaste klientide bakardikooladega ärkava päikse käes. Kogemus kogu eluks, paremat koolitust kui sellisesse tundmatusse vette hüppamine ei oleks saanud raha eest ka kuidagi. Öösiti pärast tööd teiste restoranide ettekandajatega cańat libistades kuulsid korduvalt kaastundlike küsimusi, et kuidas selle managemendi all üldse võimalik töötada on, aga kogu karmist tööst hoolimata on põhjust hea meelega meenutada. Tänan!
See pealiskaudne huvi ilmselt tingibki asjaolu, miks valdava osa teenindavast personalist moodustab erinevate vaesemate Euroopa riikide päritolu kontingent. Lisaks mitmeid näiteid Lõuna-Ameerikast nagu Kolumbia, Ecuador, Mehhiko, Paraguai (või Uruguai, kumb on õige?) jne.
Konkreetsete näidete tegemiseks esitame pisikese loetelu märkimisväärsematest, kellega kokkupuude olnud on.
Fatima. Maroko. Hädatapuna vaevu hingitsevasse rannarestorani sattunud n.ö. vanemas keskeas ettekandja, ilmselt isegi meeleheitel töötust elust. Susside sahinal ning usule kohaste rõivaste hunnikusse mattununa uisutas mööda restorani ringi, üritades väita, et hoolimata paariaastasest pausist töötamises, on tema näol siiski tegu oma ala professionaaliga. Kahjuks jäi välja selgitamata, millise alaga tegu, sest köögitöö ega serveerimine seda nüüd küll ei olnud. Köögiproov päädis korralikult untsu läinud jäätiseserveeringu ning suure tüliga, mille tulemusena suhtlus köögi ja eesmaja vahel ajutiselt lõppes. Lisaks takistas suhtlust kummalise aktsendiga kohalik keel, palju nalja pakkunud väidetavalt inglisekeelne ülipiiratud vokabulaar ning kirjaoskuse sisuline puudumine. Minust ta sinna uisutama jäigi, uueks kaaslaskes rumeenlasest peakokk, kes pidas uppuval laeval vastu terved 2 nädalat, enne kui Valencias päris töö leidis.
Diego. Varasemalt jutuks tulnud uruguailane. Esmamulje kohaselt (ning muid asjaolusid arvestades) tõeline pro, Londoni kooli ning paremate kohtade taustaga. Sama liiga jätkus ka siin, ettekandmisega tegeles valdavalt tippkohtades ning ühes neist me kohtusimegi. Spetsialist õpetas uuele tulijale palju hädavajalikke töövõtteid, olulisematena: "Kanna alati kuivatusrätikut kaasas kui baaris oled, siis tundub omanikele et tihe töö käib!" ja "Et nälg ei näpistaks, tuleb kassast läbi kandmata tellimus kööki anda, toit vastu võtta ja see kiirelt nurga taga konsumeerida!". Lisaks õpetussõnad potjomkini stiilis külmkapikoristuseks, jookide kiirserveerimiseks, paremate tagasi tulnud veinide hoiustamiseks isiklike vajaduste tarbeks ning delegeerimiseks. See viimane on üks olulisemaid, kui oled vana olija ja on, kellele suuniseid anda. Antud oskuse omandamine viis meid mitme korraliku sõnavahetuseni, sest pidev reeglite muutmine tekitas segadust, aga nurgad said lihvitud ja parim teenindus ümbruskonnas toimis kui kulda. Ainsateks edasisteks kriisihetketeks meid ootamatult tabanud jalgpalli MM, mille jälgimise tarbeks sai pisikesse baari üles seatud jälgimissüsteem, mille jälgimine omakorda lemmikmeeskondade või lausa kodumaa heitluse korral kärpis teeninduskiirust. Kvaliteet aga tõusis, sest tekkis võimalus kliente operatiivselt spordimaailmas toimuvaga kursis hoida ning heade tulemuste korral tunnustati sõnumitoojat ka korraliku jootrahaga.
Nagu varasem postitus teatas, siis kaotas Diego oma koha La Claudias seoses suitsunäljaga. Omanikega kokku lepitud kahest nädalast lahkumiseni sai vaid 2 päeva, sest uksest astus sisse töökogemusega afrovälimusega daam, kes kohe ka tööle vormistati.
Hüperaktiivne uruguailane lubas keskenduda oma unistuste koha avamisele, aga selleks vajalik raha veel puudus. Seetõttu asusid nad koos poolatarist kaasaga jooksujalu tööd otsima, mis hooaja lõpus enam kuigi lihtsaks ei kujunenud. Siiski õnnestus leida neile mõlemale töö, või vähemalt miski sellesarnane, itaalia keigari restoranides. Minuga koos uues kohas töötades kestis Diego karjäär täpselt 4 tundi, millest piisas ebanormaalse koguse hea grillitud veiseliha hävitamiseks, selle allaloputamiseks keskmisest parema majaveiniga, ning tõdemuseks, et järsud trepid vanalinna restoranis pole ikka tema tüüpi sport. Kogu lugu. Tema poolatarist kaasa töötas tõelises itaalia restoranis pisut pikemalt, kuniks igahommikusest hiirte kogunemisest parmesanil ning kõigist talle delegeeritud kehvematest töödest küll sai.
Diegoga kohtusime veel ühes ambitsioonikas bistroos, ja jälle ta läinud oligi, avamaks oma bistrood. Edasine on ajalugu, kiire tõus ja kole langus, mis kulmineerus veel koledama perekondliku lahkuminekuga.
Fernanda. Diego asendaja Claudias. Võeti tööle ilmselt eesmärgiga soolise tasakaalu saavutamiseks teenindava personali osas, mis tähendas meeste poole vähendamist minimaalseks. Esmalt pisike kuid pisaraterohke võimuvõitlus teemal, millised reeglid nüüdsest kehtivad ja kellele delegeeritakse, aga töö läks käima sellest hoolimata. Koormad lõhutud klaase, mister Marley't asendav kohalik koledisko terrassil ning kõigi võõrkeelsete (kõik v.a. hispaania) laudade delegeerimine teistele, vahetpidamatu teenindusreeglite unustamine, aga eelnevast hoolimata kohati arusaamatu heatujulisus.
Miša. Miguele. El Bulgaro. "My God, my God, my crazy God" (väljend, mida võis läbi köögi toiduluugi kuulda sadu kordi päevas, kui vanem härrasmees toit näpu vahel kitsaid treppe ründas)... Ilmselt siis sünnipäraselt Mihhail, või kuidas iganes seda nime Bulgaarias kirjutatakse. Paremaid (loe rahulikumaid) ettekandjaid (kelner on erakordselt kole sõna, sestap väldin), kellega kunagi on õnnestunud koos töötada või kelle poolt teenindatud saada (me räägime toitlustusest, eks?). Üdini rahulik, pikaldane, ülikogenud ning seeläbi omandanud ka rea hädavajalikke töövõtteid alates intensiivsest mittemidagitegemisest lõpetades elegantse "kalapüügiga" (see viimane tähendab restoranide rägastikku ära kadunud klientide ülesleidmist ning oma kohta vedamist). Aga kõike täpselt nii palju kui minimaalselt vajalik. Tänud talle selle suhtumise eest, sest järgmisena kirjeldatuks saav segasevõitu portugaallane üritas maja täis müüa igal hetkel ja võimalusel, küsimata köögist et kas järjekordse bussitäie toitlustamine üldse võimalik on. Valdavalt siiski oli, aga 70 kolmekäigulist lõunamenüüd 3 tunni jooksul oli ühele kokale tihti üle jõu käiv projekt, mis omakorda tõi kaasa mitmeid meeleolukaid sõnavahetusi.
Hull portugaallane. Ilmselt üks ebameeldivamaid ja tüütumaid ettekandjaid, keda meie turismimeka külastajad välja kannatama on pidanud. Tänaval müügitööd tehes lubatakse rahvale ööd ja maad kokku, seejärel lükatakse lolliks tehtud üle ukse restorani ning "kalamees" kaob järgmisi ohvreid otsima, jättes koka ja teised ettekandajad näljase turistiparvega võitlema. Ja nii päevast päeva, kui teda vahepeal järjekordselt lahti polnud lastud. Olgu siis põhjuseks pidev pilvesolek, kaamerate vaateväljas sisse valatud alkoholiliitrid või eelnevate asjaolude koosmõju tõttu tööle mitteilmumine. Aga kuna omanikel oli oma reputatsiooni tõttu uue personali leidmine keeruline, leidis poolearuline end ikka ja jälle Luigi impeeriumi teenimast.
Panchito, õige nimega Ronald. Päritolumaaks Boliivia, väljanägemine murumunalik, köögi luugi tagant paistis välja vaid kõrgeid hüppeid sooritades. Kuid gabariite ei saa alati usaldada, sisu oli suurem kui eeldada oleks võinud. Suur ambitsioon näidata klientidele tõelist teeniduskvaliteeti, särada kui seitset keelt valdav supercamarero... Sellise taustaga saabus pisike boliivlane meie juurde päris kaugelt, istus kogu tema elu sisaldavate kuue spordikoti otsas ühel hommikul restorani ukse taga ja teatas et hakkab kohe tööle. Vahetasime uksi avava Miguelega pika pilgu, bulgaarlase suust kostis vaid üks kommentaar "Järjekordne panchito". Hiljem sain teada, et see olla koondnimetaja teatud lõuna-Ameerika riikidest pärit restoranistafile, keda iseloomustavat kaunid kokkuluuletatud kogemused ning tegelikus elus pidev tühikargamine ja võimalusel mittemidagitegemine. Kahjuks oli tal õigus. Lisame sinna mõne kliendi saabumisega kaasneva tohutu stressi, pisut naljaka kombe kõiki ja vahet pidamata taga rääkida ning erakordse laiskuse. No ei taha koos töötada, aga midagi muud üle ka ei jäänud. Esialgu liikusid asjad isegi hästi, tänu väikemehe aktiivsusele tehti restorani isegi mõned investeeringud (tegelikult siiski hädatapp) ning peatselt lidus ta mööda peaväljakut ringi iPad näpus meelitamaks kliente piltidega just valminud kaunitest toitudest. Süsteem töötas tubli nädala kuniks Ronnit tabas motivatsioonikriis (ilmselt seoses asjaoluga, et kuni oma korteri leidmiseni elas ta omaniku vabas katusebasseiniga lukskorteris, loomulikult tasuta, ja kolimine kalli raha eest rumeenia linnaossa ei haakunud tema kujutelmaga tippettekandjate elust kohe kuidagi). Töötahet kiskus alla ka ootamatu asjaolu, et nõutud keelteoskust läks ka tegelikus elus vaja, aga lubatud kuue keele valdamist kahjuks märgata ei olnud. Nii pidi vaene hing ronima mööda treppe keset laua teenindamist, paber näpus, kirjutama üles kõik uued sõnad mis klientidelt kuulis, jooksma alla kööki tõlkimisele ja siis uuesti lauda tagasi. Selline süsteem kaua kesta ei saanud, õhtused intensiivkoolitused kuhugi ei viinud ning peatselt pidi kokk tegelema ka turistilaudade teenindamisega, säästamaks paljude süütute närve. See omakorda muutis panchito elu mugavamaks, lõpuks liigagi, mis päädis tema jaoks korraliku pummelungiga restorani katuseterrassil koos kaasmaalasest trubaduuriga, kellega koos nad üürgasid lõunamaa öhe kurbi meloodiaid.
Kahjuks toimus see kõik otse turvakaamera all ning pärast ei-tea-mitmendat boliiviapäraselt konsumeeritud majaveini saabus omanik. Õnneks panchitod alkoholi väga ei kanna, nii kargas süüdimatu ettekandja juba trepilt itaallasele kaela, tänas südamest töökoha eest ning loomulikult kutsus ka lauda. Köögis oli väga raske naeru pidada ja see ei õnnestunud ka järgmisel hommikul, kui Ronni restorani trepil värisedes uuris, et millega ta eelmisel õhtul siis hakkama sai. Täpne info edastati itaalia vaibal, kuhu ka kokk kohale käsutati, küsimaks et miks ta lapsehoidmisega ei tegelenud. Vastus, et kliendid nõudsid teenindust, loeti piisavaks. Selle vahva muusikaõhtuga panchito karjäär siin linnas sisuliselt sai otsa, ta küll töötas veel mõned kuud, kuid sära oli kadunud ning nii ta varsti istus oma kuue kotiga bussipeatuses, et vallutada järgmine rannaküla, kus teda veel ei teatud.
Mina ise. Olematu kogemus, kokkupuude valdkonnaga vaid kliendina. Mõned võõrkeeled minimaalses hädapärases mahus, arusaam, kuidas töö üldiselt peaks toimuma, olemas. Koha eest kohalikus tippkohas peab tänama seltsimees Stefani, peakokka, kellelt keset korvpallitrenni töö või täpsemalt selle puudumise osas nõu sai küsitud (ütlen ausalt, et töö käigus kahetsesin otsust mitmeid kordi, eriti kui köögiga ütlemiseks läks. Katsu kakelda 200 cm pika peakokaga, kel ebanormaalses mõõdus noad tagavaraks). Mu paar päeva hiljem sooritet proovitöö sai küll kohati katastroofilise tagasiside (ütleme et esimene kord ka), aga midagi siiski vist oli, sest järgmised 80 päeva järjest (ei tee nalja) kandsin ma ette kuulsatale ja kummalistele, vaikust ja rahu otsivatele kohalikele (loe Hispaania) VIP-idele, privaatsust eelistavatele paarikestele ja rahast mitte eriti hoolivatele kohalikele ärimeestele. Iga päev, alates pärastlõunast lõpetades viimaste klientide bakardikooladega ärkava päikse käes. Kogemus kogu eluks, paremat koolitust kui sellisesse tundmatusse vette hüppamine ei oleks saanud raha eest ka kuidagi. Öösiti pärast tööd teiste restoranide ettekandajatega cańat libistades kuulsid korduvalt kaastundlike küsimusi, et kuidas selle managemendi all üldse võimalik töötada on, aga kogu karmist tööst hoolimata on põhjust hea meelega meenutada. Tänan!
No comments:
Post a Comment