Selleks et valmistada maitsev böff Hispaania moodi ei ole vajalik tunda raketiteadust ega omada kogemust Gordon Bleu kokakoolist. Koorem klassikalisi koostiosi saadetuna loomingulisest lähenemisest ning positiivsest mõtlemises viivad õnneliku lõpuni.
Värske veisefilee (see sisemine), peenelt puhastet ning seejärel terava noaga käsitsi kuubikuiks hakitud mitte surutud läbi hakkmasina (et säilitada tekstuur ja sööja arusaam asjaolust et tegu on toore-värske lihaga otse noa alt). Sellele lisaks järjekordne käsitöö tulemus - majonees terasinepist, munakollasest, sidrunimahlast ning heast oliiviõlist. Antud etapi läbiviimine on sobilik kätega vehkivatele sportlastele, näiteks tennisist, aerutaja või kabemeister, sest siidise konsistentsiga majoneesilaadse toote kokkukloppimine võtab aega ning nõuab käterammu, higi, verd ja pisaraid. Ausalt.
Kuniks kaste kõvema kirumise ja visplikolina saatel valmib, on teine teine paar töökaid käsi hakkinud ühe peotäie kappareid, teise marineeritud kurke, pisut šalottsibulat ja värsket estragoni. Ettevalmistet koostisosad segunevad koos maldon-soola, värskelt jahvatet musta pipra, sirtsu tabasco, lusikaotsatäie kurgivedeliku ning (pane nüüd tähele!) mangopüreega (viimase puudumisel püreerida värsket, mõlemal juhul lisada maitse järgi). Halleluuja!
Saabub etapp kus kõik saab üheks, käsitöömajoneesi lisamisel peaks silmas pidama asjaolu et tegu on vedelaima osisega antud roas ning selle üledoseerimine raskendab oluliselt toidu esteetiliselt nauditavat serveerimist. Kes kannatab laseb segul jahedas mõne hetke puhata, kes mitte see leiab kapist säravpuhta metallrõnga (mitte hula vaid see köögis rakendatav, mõõt nt 7,5 cm).
Kogu see piinarikka käsitöö tulemus tuleks suruda valitud rõngasse. Siinkohal lisaksin ühe nipi isiklikust kogemuste varamust - kui paigaldada böfiga täidetud rõngas esmalt näiteks köögis kasutatavale tavalisele pahtlilabidale (uskuge või mitte aga mul on neid aktiivses kasutuses vähemalt kolm) mõneks ajaks nõrguma, siis saab taldrikule paigaldatav roog hoopis tõhusam.
Serveerimine. Klassikaline ja hädavajalik osis on munakollane, terviklik, tervislik (soovitavalt öko või free-range) ja kaunis, troonimas liharoal või selle vahetus läheduses, aga piisavalt lähedal et kahvlit sisse lüüas saaks osa mõlemast. Erilised gurmaanid valmistavad sous-vide muna 63 kraadi juures 40 minutit aga see jäägu nende pärisosaks.
Teine klassikaline osis on väidetavalt röstsai, millega jäägid liualt suhu kühvledada, aga ma pigem ei teeks seda. Mõni hea värske (ja ohutu!) seen imepeenel moel viilutatuna annab kogu kompletile hoopis teise nüansi kui kilepakist röstriga deidile kihutanud Kirde sai. Ausalt.
Et siis pits viina ja liha kallale? Kuidas kellelegi, mõni õrn Monastrell ehk pehmem punane vein pigem pikendaks selle korraliku väljakutse esitanud roa nautmist sest viinal on rumal komme maitsetundlikust omal moel reguleerida.
Aga eks valikud on individuaalsed nii et aproveche!
No comments:
Post a Comment