Nikita. Ränk pohmell möödundöisest Dom Perignoni rallist välistab silmade avamise Vahemere kohal kiiskavas päikesepaistes. Reibannid ja klaasike lahtunud šampanjat õhtul avatud pudelist on abiks, päev võib alata. Hapu näoga oma kolme telefoni tagasi otsides õnnestub leida kõike muud kui kadunud kommunikatsioonivahendeid. Paari kasti jagu värvikirevat taarat, arusaamatud toidujäätmeid, kellegi Bentley võtmed (ei mäleta et ise sellise oleks ostnud), mõned ropuvõitu ajakirjad, koorem kinnisvarabrožüüre, näpuotsatäis kahtlast valget pulbrit terrassilaual mis osutub hooletu ehitaja poolt maha jäetud kipsipulbriks. Viimane tõdemus saabub kahjuks katse-eksituse meetodil ning toob kaasa valjuhäälse hädakisa ja kirumise, korraks viib mõte isegi meedikute kutsumiseni, aga kus sa kutsud kui telefoni pole võtta.
Lift viib vaikse surina saatel garaaži, sest muidu sportlikule Nikitale tundub treppide kasutamine hetkeolukorda arvestades liigselt raputav ehk ebatervislik. Kipsitatised sõrmed jätavad liftipeeglile koleda jälje, aga pole hullu, rumeenlastest koristajad peaksid jõudma iga hetk.
Hõbedase mersu esisitme ees vedelevad otsitud telefonid, läbisegi mõne "igaks juhuks" kaasa sebitud veiniga. Feissbuk ja vatsapp jäävad ikkagi kättesaamatuks, sest kadunud asjade nimekeirja lisandub ka autovõti. Bljäääd, ohkab vaene hing ja veab end lifti abil katuseterrassile lootuses seal leida feng ja shui ja ehk midagi olukorda leevendavat veel. Näiteks õhtul kaasa sebitud Poola tšikk, kes esmavaatlusel paistis üsna vinks-vonks ja nitševoo kuid lõpptulemusena osutus siiski lärmakamaks kui eeldada võis. Sellest võiks vähemalt nii palju tolku olla et külm jää ja jahutet jook jõuaksid tema abiga harmoonilise kooslusena lauale.
Aga ei. Majas valitseb pisut räpane ja läppunud tühjus koos vaikusega. Isegi kella pole kuulda, imestab Nikita, kuid siis meenub talle et tegu on siiski elektrooniliste ajanäitajatega, ja kellel seda kuradi kella praegu üldse peaks vaja olema.
Võtmed, telefon, peaparandus, kerge lantš sõpradega (juhul kui mõni neist peaks juba väljumiskõlbulik olema) on asjad antud hetkel tähtsusjärjekorras. Surnud ring, bljääd, avastab Nikita. Võtmeta ei saa liigelda, telefonid luku taga - seega jääb ka suhtlus ära... Ainus pääsetee paistab olema tervisliku olukorra parendamine kuid vaevarikas käik kööki lõpeb fiaskoga. Külmkapis terendab vaid karbike kalamarja ja mõned redised (kes need küll otsis ja miks???), unistus kihisevast šampanjapokaalist selleks jääbki. Aaa, autos peaks mõned veinid vedelema! Liftinupule vajutades meenub et karma on ikkagi bitch. Võti...
Vitja. Närviline sööst mööda pühapäevahommikust vene supermarketit leidmaks värskemapoolset saia ning soodushinnaga pea et laksatiivset õlut selle allaloputamiseks. Maalritöiselt värvikirev töörõivas veel üll, sest Nikita villas aset leidnud "õnnetuse" tagajärjed tuli likvideerida enne kui noorhärra vanemad kodumaalt tagasi jõuavad. Seega jäi vahele terve nädalavahetus koos kõigi kaunite plaanidega vahvast ämmavabast kalapüügist koos mõne sõbra ja Sharushka viinaga.
Münte vihaselt mühisedes taskusse toppides leiab vaese Vitja käsi sealt Ford Sierraga mitteühilduva autovõtme mis ebavajalikuks tunnistatuna leiab oma lõpu muu rämpsu seas. Karma on bitch...
No comments:
Post a Comment